tag:blogger.com,1999:blog-53266786365221974222024-02-19T06:18:54.116+02:00Mõnikord on vaja minna väga kaugele selleks, et leida üles iseennast...ReisiblogiAve :)http://www.blogger.com/profile/06970067571329241485noreply@blogger.comBlogger27125tag:blogger.com,1999:blog-5326678636522197422.post-54929563853430659602010-07-21T00:54:00.004+03:002010-07-21T17:05:49.136+03:00<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgsbvg7-q1Z_fzDj_X8rLqeoXdSOOf1dZaG_8E73KuYxYI419P5HixVGFTmD_HNvEQj7DKLO15SNuAX-l8XqhE4Y5UDGsN3dyvvzV3OZF7UZCp3NUjoFt4VYtkq_gYWQCBEI_DC4Z6Or4B3/s1600/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+029.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgsbvg7-q1Z_fzDj_X8rLqeoXdSOOf1dZaG_8E73KuYxYI419P5HixVGFTmD_HNvEQj7DKLO15SNuAX-l8XqhE4Y5UDGsN3dyvvzV3OZF7UZCp3NUjoFt4VYtkq_gYWQCBEI_DC4Z6Or4B3/s200/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+029.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496359830606448098" /></a> Kallid sõbrad, tuttavad ja kõik teised kes minu blogi lugema satuvad: Ei ole ma mõelnud siia luua teist Lonely Planet´it ega püüa võistelda Silmaringi Reisijuhiga. Siin on kirjas lihtsalt kõik minu isiklikud kogemused ja juhtumised millega seisin silmitsi selle kuu aja jooksul. Palju on kirjutatud hindadest. Peaaegu iga liigutuse järel on kirjas ka rahasumma. Tegin seda meelega, et neil kes tahavad minu kombel üksipäini esimest korda Taid ja Kambodžat avastama minna, oleksid mingidki orjentiirid. Kui te näiteks aasta pärast küsite minult mingite teekondade või hindade kohta siis ei saa ma päris kindel olla, et minu mälu mis numbreid prügiks peab ja need väga kärmelt kustutada alati püüab, suudab veel midagi taastada. Seega panin kirja kõik, kohe, ja ausalt (ausus on muidugi alati suhteline ja palun kohe ette vabandust kui see ei ühti mõne teise inimese aususega). <br /><br /><br />Tulevastele reisijatele: Arvestage pisut sellega, et mina reisisin madalhooajal ja ei ole teadlik mis toimub kõrghooajal kui turiste on palju. <br /><br />Lihtsalt lugejatele: Jutt on pikk, aga lugege siiski lõpuni, sest reisi alguse nägemused asjadest ei ole reisi lõpuks enam kaugeltki samad.Ave :)http://www.blogger.com/profile/06970067571329241485noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-5326678636522197422.post-49622736437381650932010-07-21T00:41:00.002+03:002010-07-21T00:54:09.341+03:007. juuni, esmaspäev<em><strong>Tai: Naeratuste maa... Kas tõesti?</strong></em><br /><br />Hommikune Eestimaa on ilus. Küll veidi udune, aga esimesed päikesekiired silitavad põldusid, püüdes tihedast pilvkattest läbi tungida. Kell on täpselt 7.00 ja olen kusagil... Tallinna ja Pärnu vahel. Kell 5.40 bussi istudes oli kummaline tunne, et „Kas tõesti...“. Jah, tõesti... Siin ma siis lähen, paljasjalgne Eesti tüdruk teel Riiga, et sõita Kiievisse, et sõita Bangkoki. Paljasjalgne seepärast, et jalas on mul ainult plätud ja rohkem ei ühtegi jalanõud kaasas :). Eile asju pakkides oli naljakas see, et kui muidu tuleb pidevalt meelde asju mida reisile minekuks veel kotti pista siis seekord oli suisa vastupidi – jõllitasin õhtu otsa oma kirjutuslauale ritta seatud asju ja pidasin aru, mida sealt veel välja praakida. Kokkuvõttes ei saanud kaasa võetud eriti midagi, aga kotti käeotsa riputades tundus see ikkagi liiga raske. Ja seda kõike tänu selles sisalduvatele tehnilistele vidinatele mis vajalikud mugavaks ja internetiseeritud äraolemiseks. Praegu taban end mõttelt, et „imelik inimene, ise läheb puhkusele ja siis teeb kõik selleks et olla inimestele kättesaadav ja maailma asjadega kursis“. Aga kuna tegemist on põhimõtteliselt Pea Ees Tundmatus Kohas Vette Hüppamisega siis võivad tublid kommunikatsioonivahendid isegi õigustatud olla. Eks selgub resümee nende vajalikkusest kuu pärast kui olen tagasiteel. Aga nüüd pisut sõiduvahendist milles hetkel istun: Tegemist firma Eurolines mõnusa ja mugava väikebussiga mille sõbralik 2-liikmeline meeskond on eriti viks ja viisakas. Kuna piletil seisis Extra Express Very Lux Special Lounge (mõni sõna on nüüd küll üle, aga kes see täpselt mäletab :)) siis pakuti ka väikest hommikusööki ja –jooki, kõrvaklappe meeldiva muusikaga, värsket ajalehte, interneti ja isegi 220V-i iga istumise kõrvalt. Ehk siis makstud 450.- pileti eest tundub täiesti õigustatud olevat, et saada Tallinna bussijaamast otse Riia lennuväljale. Igaks juhuks rohkem ei kiida, kuna olen alles Pärnus ja kohale jõudmisega läheb veel kõvasti aega...<br />Hüvasti, Maarjamaa... Tere Läti Vabariik! Aeg on möödunud kenasti mööda hotelliveebe kolades ja võimalike öömajasid otsides. Üldiselt saate selle kuu aja jooksul ülevaate sellest kuidas vaene inimene reisib :P. Ehk siis päevaraha keskmiselt mitte üle 300.- (sisaldab ka kulutust öömajale). Endalgi ääretult põnev, mis hakkab saama siis kui kõik ei ole 5 tärni ja ette-taha ära tehtud-broneeritud. Elame-näeme ;). Hetkel ei hakka kandidaate siia üles riputama, aga neid on praeguse seisuga juba 4 ja kindlasti lisandub veel. Lõpliku valiku teeb minu isiklik kõhutunne ja siis juba väljavalitust ja selle võludest-valudest pikemalt, kuid see on homne teema. Läbitud Lätimaa kohta võin öelda vaid seda, et see on sama kaunis kui Eesti – külastage kindlasti! Lennujaama jõudsin selle Lux-teenindusega 15 min. planeeritust varem. Läbinud rea kohustuslike järjekordi, leidsin ennast umbes 30 min. pärast aknalaualt istumast ja pardalepääsu ootamast. Kõik lihtne ja kiire kuni Kiievisse jõudmiseni. Uni oli hea, seeläbi lend kiire ja mugav. Kuna check-inist oli eraldatud mulle ja ühele teisele reisijale sama istekoht ja ma ei tahtnud teda sülle võtta, siis kolisin vabatahtlikult (sest tädi seisis käed puusas) rea taha poole. Oleks ta vaeseke märganud ise varem, et seal on varuväljapääsud ja jalgadele seega 1,5m ruumi, poleks ta jalad-kurgu-all-kohta kindlasti endale tahtnud vaid küsinud kenasti (käed jätkuvalt puusas), kas ta võiks ise sinna istuda. Aga seekord siis sedapidi :).<br />Aga et siis Kiiev... No lugu algas sellega, et ronisin teistega koos nagu kord ja kohus passikontrolli, sest muid suunavaid silte peale WC ja Stuff Only ei olnud (arvatavasti tänu remondile mis parasjagu käimas). Siis selgus, et mul mingi kaart täitmata ja pean uuesti tulema kui see täidetud. Ei pannud midagi imeks, sest siis kui teised lennukis kaarti täita pusisid, mina ju magasin. No leidsin paberid posti küljest üles ja kritseldasin sinna nii palju kui oskasin. Ja siis uuesti järjekorda uue lennukitäie rahvaga. Igaks juhuks sama kontrollijat enam ei valinud ja õigesti tegingi. Nähes minu edasilennu piletit küsis noormees, et kas mul on tõesti plaanis linna vahepeal minna. Minult kiire pearaputuse vastuseks saanud, suunas ta mind trepist üles, kus ma ülejäänud transiitidega järgnevad 10h veetsin. Jah, 10h, kuigi pidi olema 7h, aga mis see tühine 3h ikka veel oodata on kui oled niigi pool päeva mööda kõndivaid inimesi passinud. Kellegiga sõbruneda mul esialgu plaanis ei olnud. Nii ma siis istusin, vaikisin, vaatasin, lõbustasin ennast sellega, et kuulasin mida teised räägivad ja sain aru, et vahelduseks on päris vahva vait olla :). Aga kogu see lugu hakkas ära tüütama siis kui juba 4 kord (mõnikord 30 min. teinekord jällegi 15 min. vahedega) pardale pääsu aega edasi lükati. Ja uus päev lähenes...<br />Naljakatest tähelepanekutest lennujaama söögi-joogi kohta veel nii palju, et cafe latte arvavad nad olema kokteili, sest serveerit see mulle kenas klaas nõus (mis iseenesest täiesti tavaline ju), aga ilma suhkruta ja sees oli joomiseks pikk kokteilikõrs :) Ja elu võileivaelamuse sain ma kaaaa... 6 USD-i eest sain ma klassikalise rasvapiruka järgi lõhnava ja maitseva (kuigi oma olemuselt ta seda tepsmitte ei olnud, tegemist oli täiesti tavalise seemne saiakesega) kana võileivaks kutsutava asja. Kana ma sealt vahelt küll väga palju ei tuvastanud, küll aga ohtrasti viilutatud šampinjone :). Arvatavasti on tegemist minu elu kõige viletsama kuid samas kõige kallima võileivaga, aga nälg ei anna häbeneda, kinni ma ta pistsin, sest enda üsnagi juhuslikult kaasa võetud ja hommikusöögist üle jäänud (tänu bussis pakutule) spinatipiruka varud said juba päeval otsa.Ave :)http://www.blogger.com/profile/06970067571329241485noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5326678636522197422.post-54045586333762499982010-07-21T00:24:00.005+03:002010-07-21T22:39:22.315+03:008. juuni, teisipäevTaas lükati väljalennu aega edasi. Seekord siis 00.45ks. Võtan seda juba üsna ükskõikselt ja enne ei usu pardale pääsu kui paar teetöölise vestis kodaniku hakkavad leti taga sebima. Seni aga vaatan rõõmsasti lakke ja jälgin aegajalt Delhi lennule minevate India perede pisikesi põngerjaid kui kisa miskipärast jälle liiga suureks paisub. 00.15, mis mu silmad näevad – ekraanile ilmub kiri Bangkok – boarding. 5 min. pärast ilmus ka teetöölise vestis onu, temale järgnes 2 min. pärast samasuguses vestis tädi ja uskumatu, boarding sai peale hakata. Ei läind kolme päevagi :). Lennukis vaatasin juba, et mul veab ja minu kõrval jääb tõepoolest koht tühjaks ja ma saan oma ööune magada peaaegu et voodis, ehk siis üle kahe koha. Aga minu mõttest minuti möödudes pistis üks asiaadi välimusega noormees nina üle istme seljatoe ja küsis, et kas ta võib minu kõrvale istuda. Oleksin võinud ju keelduda, aga kuna küsija oli äärmiselt viisakas ja kuidagi meeldiva olemusega, siis järsk NO tundus kuidagi kohatu. Niipalju siis minu kohe algama pidavast ööunest minivoodis. Samas ma sain teada palju Vietnamis elavate inimeste elust ja ka seda, et minu inglise keel ei olegi kõige hullem :) Mingil hetkel võttis uni siiski võimust ... Nagu hiljem selgus, oli tööjaotus suurepärane – mina magasin ja mu truu uus Vietnami sõber valvas mu und :). Ega rohkem ei kommenteerikski, aga niipalju lisan, et naljakaid detaile kogu sellest lennukis veedetud ajast olen ma nõus eraviisiliselt oma sõpradega jagama. Seega, kui huvitatud olete siis küsige.<br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgfq6V80_BfKAbApQ_NcYP0iWe9Zz2ztfvV_JwAI2CGXm7IPqzQCTi1uMHFfpcX04_EeXlr0AhSCwK2xhJkKBLeYfVDPS8SbVhnVIFyH6gIbEIqie-RPH562HXvFPI8tlEvJtOmiIuJB63s/s1600/Watid+BK-s+064.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgfq6V80_BfKAbApQ_NcYP0iWe9Zz2ztfvV_JwAI2CGXm7IPqzQCTi1uMHFfpcX04_EeXlr0AhSCwK2xhJkKBLeYfVDPS8SbVhnVIFyH6gIbEIqie-RPH562HXvFPI8tlEvJtOmiIuJB63s/s200/Watid+BK-s+064.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496432414353703762" /></a> Oma kotiga mööda pikka Bangkoki lennujaama koridori kolistades oli mu peas ainult üks mõte: Kas sõber Sass rääkis õigust? Teemaks siis see, et kui olla üle 15 päeva Tais ja teha piiril viisa, siis peab olema ette näidata ka vahepealne Taist lahkumise pilet. Sõber Sass oli 2 kuud tagasi hakkama saanud nii, et piletit piiril ette näidata ei olnud. Otsustasin siis proovida minagi. Kõik läks libedalt kuni onuni, kes mu viisataotluse peale midagi sikerdas. Kui ta oli aru saanud, et ma just kõige seadusekuulekamalt hetkel ei käitu, aga seletasin visalt, et mul plaanis vahepeal Malaisiasse sõita, hakkas ta kohalikus keeles väga intensiivelt enda ette pobisema, aga vajalikud märkmed tegi taotluse peale siiski ära. Ehk siit nüüd minu poolne soovitus: Kui võimalik, ärge sellele riskile siiski minge, sest mõni onu võib ka pahas tujus olla. Edasi läks kõik kiirelt jälle: rabasin T.A.T.-ist linna kaardi, sellest polnud suurt abi. Aga aitas nõutu näoga kaardi uurimine :), sest üks onkel järgmisest putkast arvas kohe, et tema kaart on palju parem ja seletas kohe kiirelt ja selgelt ära ka, millega kesklinna suunduda on võimalik. Mina valisin bussi – 1. korrus, pilet 150 BHT, sõidu aeg umbes 1h ja kohal ma olingi. Bussis sain veel tuttavaks ühe Ukraina tüdrukuga, ja teada, et minu vene keel on ikka väga halb, aga samas mitte ka nii halb kui ma ise arvasin. Bussist maha astudes kargas mulle sõbralikult turja kohe taas üks onkel, kes pärima, et kus ma ööbin. Püüdsin seletada, et mul on paar kandidaati olemas, aga pean nad lihtsalt üles leidma. Tema loomulikult tahtis teada, mis hotelle ma silmas pean. Küsis ka broneeringu kohta mida mul loomulikult polnud. Kuuldes Rambuttry Village nime vangutas nõutult pead ja lausus: „Kui sul broneeringut ei ole, on see hirmus kallis ja kõige targem oleks sul läbi minna T.A.T büroost, mis on ametlik riiklik reisibüroo Taimaal, kust saab kõiki teenuseid kõige odavamalt ja kõige turvalisemalt. Pealegi on mu sõber nõus sind Tuk-tukiga kohe sinna viima kõigest 5 BHT eest, sest see aub lähedal“. No mis saab olla minul ametliku, riikliku, turvalise ja professionaalse nõuande vastu. 5 BHT sõidu eest pole ka teab mis raha... Ja nii ma siis sõitsingi. <br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhzcN0zTMaTdN2MZ72n6eTjjeLnnQ2vQ8SyAUz3qpkuKyZw4YK98TZpR_pYtoBrf8GW6bHBz8mmK1D9nC1ghy-5xAw9FuadGPUpy7aKEU-jp0aHaHGRey2ESWztE2FTFvyBnCvdATMKo3jK/s1600/Watid+BK-s+071.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 222px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhzcN0zTMaTdN2MZ72n6eTjjeLnnQ2vQ8SyAUz3qpkuKyZw4YK98TZpR_pYtoBrf8GW6bHBz8mmK1D9nC1ghy-5xAw9FuadGPUpy7aKEU-jp0aHaHGRey2ESWztE2FTFvyBnCvdATMKo3jK/s400/Watid+BK-s+071.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496434121518263954" /></a><br />Koht kuhu sattusin oli mõnusalt jahe ja täis viisakalt riietatud inglise keelt kõnelevaid tailasi. Saanud kätte topsi jahedat vett, hakati mulle koostama reisiplaani kogu kuuks, mitte otsima ööbimiskohta tänaseks ööks. Tädi sattus ikka eriti hoogu ja planeeris minu käigud esimesest päevast kuni viimaseni ning seda umbes 10 min. jooksul (uskumatu professionaalsus). Küsisin, et mis see nali ka maksma läheb? Väike klõbin kalkulaatoril ja ekraanile ilmus summaks tühine 43 000 BHT ehk täpselt 2 minu reisi eelarvet :) Kuidagimoodi keerutasin end välja, lubades mõelda ja ehk siis tagasi tulla... ja püüdsin juttu ikka rohkem tänasele öömajale viia. „Ah et öömaja... jaa... alla 1000 BHT BK-s öömaja eriti ei leia (pööritasin silmi selle peale), aga ma ühte kohta siiski tean, kus 1 öö on 750 BHT. Mitu ööd sa tahtsid? 3?4?“ Vaatasin jutu käigus minule ulatatud reklaambukletti ja hindasin pilguga pildil nähtut – B.B. House... No polnud ju vigagi... Mingi sisetunne ja kahtlus hinges käskis mul vaielda ööde arv siiski 2-le. Maksma pidin loomulikul kohe. Tädi soovitas mul tuk-tuki võtta, sest tee pikkus pidi tukiga olema umbes 10 min. Nii ma siis tegingi. Juhiga kokku lepitud 15 BHT ja sõit võis jälle alata. Hotelli ees ulatasin 15 BHT mille peale jäi tuki-juht käsi pikkas mind vaatama. Küsisin, et mis viga? Viga oli selles, et fifteen ja fifty kõlavad nende tai-inglise keeles täpselt ühte moodi ja iial ei või aru saada, kummaga on tegemist. Loomulikult sain aru, et tegemist on tüssamisega, aga kuna olin piisavalt väsinud, andsin suurema kisa ära hoidmiseks 15 BHT veel ja laususin kindlameelselt ning üsna tigedalt kulmu kortsutades, et rohkem lihtsalt ei saa ja kõik! Järgnes hotelliga tutvumine, sh loomulikult oma toaga mis mind esmapilgul üsna sõnatuks ja nõutuks tegi, aga mis sa ikka saada tahad kui oled rumala ja üsnagi segi aetud peaga „põrsa kotis“ ostnud.<br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgmyGqLS6uJl0O4m-Yp9ZXk6RQDJ3ZAnpZiVTFbGN9kmRcQljxTkxsJwLjsVcN7g-L9-yEX5uS5EOS9YZYzl97AFytV3MelkwNW5BExXY3DMW9d41yhZ-hL5lkPtti-oegA6RmrqDqCBjPZ/s1600/P6104421.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgmyGqLS6uJl0O4m-Yp9ZXk6RQDJ3ZAnpZiVTFbGN9kmRcQljxTkxsJwLjsVcN7g-L9-yEX5uS5EOS9YZYzl97AFytV3MelkwNW5BExXY3DMW9d41yhZ-hL5lkPtti-oegA6RmrqDqCBjPZ/s200/P6104421.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496435626953010866" /></a> Käinud korraks dušši alt läbi ja vahetanud riided, seadsin sammud Khao San Roadi poole, kuna kell hakkas saama juba 19.00 ja väljas kiskus pimedaks. Eesmärgiks 2 asja: 1. Teha kindlaks, kas tädil seal riiklikus turismiagentuuris oli tõepoolest õigus, või sain ma haledalt lüpsta. 2. Süüa tänase päeva esimene korralik söök, sest lennukis hommikueineks olnud mulgipudruga täidetud soolased pannkoogid seda tepsmitte ei olnud. 3. Eesmärk oli tegelikult ka, aga see selline lihtne ja iseenesest mõistetav – tutvuda kohaliku eluoluga. Nüüd on sobiv koht vabandamiseks. Fotokas oli mul ausõna kaasas, aga ühtegi pilti ma sellega ei teinud. Seega jäi üles pildistamata öine tänavamelu, minu esimene söök (mis oli lihtne, aga suurepärane), minu teine söök (mis oli lihtne, aga suurepärane), minu kolmas söök (mis oli lihtne, aga suurepärane), minu... :) No mis teha, kõik on vaja ju järele proovida ja KOHE. Tagasiteel hotelli sai ka puuvilju kaasa ostetud – mangustanid ja mingid kollased kobaras asetsevad junnid mille nime ma veel ei tea, aga kindlasti aja jooksul õpin. Ehk siis söögiga tundub kõik OK olevat. Juba väga mitu head tundi on möödas ja Wc-sse ei kisu, seega oli hea valik. Vaatasin hoolsasti, kus kohalikud väikesed Tai prouad istusid ja toitu nautisid ning sättisin ise ka ennast nende presendist katuste alla, läikivast plekist laudade taha, plastmassist tooli peale. 50 BHT ja suurepärane kanaroog koos riisi ja 0,5l pudeli veega oli minu. Huvitav, kas siin saabki iga kord 21 eeguga terve kõhutäie? Need edasised mainitud söögid olid pigem sellised mõnusad ampsud mida möödaminnes lihtsalt pidi kaasa võtma, sest lõhn või välimus kutsusid seda tegema. Jutt käib grillil küpsetatud kanatükikestest vardas ja juba kenasti puhastatud värsketest eksootilistest puuviljalõikudest. ...aga kui nüüd rääkida sellest hotelli-ekspeditsioonist, siis võin öelda kõval häälel: Muuuuuuuuuuuuuu...., sest lüpsta sain ma tõepoolest. Lisaks pisut odavamale hinnale on tubade kvaliteet minu poolt varem välja otsitud hotellides tunduvalt parem. Juhul kui otsustan veel mõned päevad Bangkokis veeta, pole kolimises kahtlustki. Kella 22.00 paiku hakkas vihma sadama. Mitte lihtsalt sadama, vaid vett tuli kohe kohinal koos kärtsu ja mürtsuga mida äike tekitas. Olin umbes 10 min. enne oma praegusesse pesakesse jõudnud, mille pilte viitsin ma arvatavasti homme teha (tegemata kindlasti ei jäta). Ronisin uuesti dušši alla, et valmistuda mitte-enam-välja-minema ja dušširuumi ust sealt väljumiseks uuesti lahti lükates selgus, et astusin otse basseini. Nimelt tuli koridori laevalgusti juhtme august kohinal vett ja paar minutit hiljem ka mujalt. Panin ennast taas riidesse, et minna küsima, kas nii peabki olema? <a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEib8vLosKbfrNQudsqOuKyWHz0b_rPIsmJZfRwzsfPwOBQVccNztTrIQBcFkteIsg40nMoDA4JSz2CO-WIj_bKIVHS6hd4ZwzgHEGp5nZ8w6FWPD14Mw_09pfVhz8v3QRiyTVX8g_7Mh3L4/s1600/P6104309.JPG"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEib8vLosKbfrNQudsqOuKyWHz0b_rPIsmJZfRwzsfPwOBQVccNztTrIQBcFkteIsg40nMoDA4JSz2CO-WIj_bKIVHS6hd4ZwzgHEGp5nZ8w6FWPD14Mw_09pfVhz8v3QRiyTVX8g_7Mh3L4/s200/P6104309.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496446174372906274" /></a> Neiu kes fuajees istus naeratas armsasti ja kehitas õlgu. Tegelikult ta vist ei saanud päris täpselt aru, mida ma silmas pidasin, sest kuna majas on pool lahtised alad, siis lainetas põrand ka teistes kohtades. Kuna minu toa lagi veel läbi ei lasknud, ei viitsinud ma seletamisega rohkem vaeva näha. Tagasi tuppa suundudes avastasin alumisest koridorist tikutopsi suuruse prussaka, kes oli kogemata kombel ristseliti maha kukkunud ja siputas meeleheitlikult jalgadega kuna tiivad olid märja põranda külge üsna otsustavalt kinni kleepunud. Olen küll suur loomaarmastaja, aga selle päästeoperatsiooni jätsin seekord vahele... Kui homme ka sajab, ja läbi sajab, teen ma oma fotokaga väikese videoreportaaži sellest suurepärasest ööbimiskohast :). Aga nüüd, head ööd, sest kell heliseb juba 6h pärast – ega puhkus pole raisata! ;)Ave :)http://www.blogger.com/profile/06970067571329241485noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5326678636522197422.post-41867028489918404342010-07-21T00:03:00.005+03:002010-07-21T22:27:22.749+03:009. juuni, kolmapäev<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEinC4jcB7ywmEj1BPUJRst2ev5eH3trKMOi2xdKXxfGU_C2-kx8Tvt3pnhdBjIF-8IoSAXblkBBuCMGNuNU2stVSdB98HUYAlyQWO4C0bvauiyO636eCsbaF_P_6Bd3i-Wpp9Dz7zVzccbr/s1600/Watid+BK-s+001.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEinC4jcB7ywmEj1BPUJRst2ev5eH3trKMOi2xdKXxfGU_C2-kx8Tvt3pnhdBjIF-8IoSAXblkBBuCMGNuNU2stVSdB98HUYAlyQWO4C0bvauiyO636eCsbaF_P_6Bd3i-Wpp9Dz7zVzccbr/s200/Watid+BK-s+001.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496438821703971346" /></a> On õhtu, kell on 23.18, väljas sajab taas alates kella 22.00st äikesevihma ja lahtiste akende ees olevad kardinad õõtsuvad mõnusasti tuules. Hankisin endale tunni aja eest internetiühenduse kuni hommikuni (20 BHT), sest siis ma lahkun. Nüüd istun oma toa ainsal mööbliesemel ehk voodil ja püüan tänasest päevast midagi kirja panna, samal ajal Skype´ides sõbraga. Eilsed vintsutused mida põhjustasid kohalikud teenusepakkujad olid jätnud oma jälje ja esialgu otsustasin teha paaritunnise jalutuskäigu linnakaardi abil. Nomaeisaaaru, kas probleem on minu kaardilugemise oskuses, siinses tänavakorrald(amat)uses või vägagi võõrkeelsetes siltides, aga õigete tänavate üles leidmine ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Nii ma siis seisin, mureliku näoga, kaart näpus... ja see toimis... Mööda jalutaval meeskodanikul hakkas minust kahju (üksik võõramaalasest neiu = vajab abi:)) . Väike Where you from-lobisemine ja juba tuligi nõuandeid varrukast. Kuna temal omakasu mängus ei olnud, võtsin neid vägagi tõsiselt. Märkis ta mulle ära kaardil kiirete ringikestega põhilised vaatamisväärsused, soovitas võta tuk-tuki ja mitte maksta rohkem kui 20 BHT-i tuuri eest. Nagu tellitud, oligi üks tuk-tukivend kohe tee ääres peatumas ja ilma pikema jututa oli kaup tehtud. Hinnaks 20 BHT-i ja ajaks kujunes „seni kuni ma jaksan“. Väike klausel oli ka tegelikult asjal juures: nimelt, saavad tuk-tukimehed teatud poodidelt ja T.A.T.-i kontorilt tasuta bensiini kupongi selle eest, et turiste sinna veavad. See kadalipp ootas ka mind ees... <br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjpmJZ0Xp-EGMMlGXfa3tAbQ213YL6gz1Daaodh6T3WKyegA9Mb8XG0LV7UJfnYQMVjGnM2aMsiFryyMcBwpyGS-EqBcyuLSg9LUbXhPeFGmuyUazDFSKKqmxvgr5M-vZvgxLgkgUc2hTjw/s1600/Watid+BK-s+035.JPG"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjpmJZ0Xp-EGMMlGXfa3tAbQ213YL6gz1Daaodh6T3WKyegA9Mb8XG0LV7UJfnYQMVjGnM2aMsiFryyMcBwpyGS-EqBcyuLSg9LUbXhPeFGmuyUazDFSKKqmxvgr5M-vZvgxLgkgUc2hTjw/s200/Watid+BK-s+035.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496439537260156914" /></a> Vaheldumisi Watide, istuvate ja seisvate, suurte ja väikeste Buddhadega külastasime ka kaubandust (vääriskivide lihvimise töökoda koos hiigelsuure ehte- ja suveniiripoega, kangapoed mis pakkusid ka õmblusteenust, T.A.T-i kontor kuhu ma läksin küll suure eelarvamusega, aga ainus koht kust tulin tagasi ostuga ja üks juveliiri töökoda veel kus umbes 5 min. jooksul tehti selgeks, kas ma ostan või ei osta ja kui selgus, et ei osta siis suunati kenasti uksest välja :)) Kui kellelgi on kindel soov neid kohti mitte näha, soovitan seda kohe tuk-tukivennale selgitama hakata. Aga kuna see oli tegelikult minu esimene päev linnas, mängisin rahulikult kaasa ja sain seega lähemalt näha mida BK kaubandusel veel peale tänavatel müüdavate kaupade pakkuda on. Ja kui rääkida veel sellest T.A.T.-is sooritatud ostust, siis selleks kujunes pilet Koh Samuile millest saab minu järgmine peatuspaik, sest aeg on rannamõnusid nautida. Buss + laev = 950 BHTi jõudmaks saarele, mis raamatust nähtud piltide põhjal võiks olla värav maapealsesse paradiisi. Elame-näeme... Seekordse tehinguga jäin üldjoontes rahule, sest sõit toimub õhtul ja öösel, seega pole vaja hotelli pärast muret tunda ja saab kenasti selle summa kulutada ühest kohast teise jõudmiseks. Kuna tagasi tulen omal käel siis selgub hiljem, palju ma enda mugavuse pärast peale maksin :). Aga kui tulla jutuga nüüd Watide juurde, siis tänased pildid on siin. Kuna templeid oli rohkem kui minu isiklikku mälumahtu siis ma rohkem ei kommenteriks. Kokkuvõttes oli huvitav ja soovitan pool päeva sellele pühendada – seda ei ole ju palju. <br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgPNBfLvRwZtOoOmjSFUZTHN829BKiijkZ-RS-HVNlXLasjgZljhTHBzhWywy9Gsa0eMOgz9D6jZ2Bj1X0JqDX8VrbsLydkCzkNwMq78ioQbugYcSQBkTOoL6sjXyal_H9xsUepshn-BjYU/s1600/Watid+BK-s+080.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgPNBfLvRwZtOoOmjSFUZTHN829BKiijkZ-RS-HVNlXLasjgZljhTHBzhWywy9Gsa0eMOgz9D6jZ2Bj1X0JqDX8VrbsLydkCzkNwMq78ioQbugYcSQBkTOoL6sjXyal_H9xsUepshn-BjYU/s200/Watid+BK-s+080.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496439954761959970" /></a> Pärast lõunat hakkasin kultuurseks ja külastasin kohta nimega Arts of the Kingdom V. Asub see Dusiti linnaosas ja Silmaringi Reisijuhi raamatus on se SUPPORT´i muuseumi nime all kirjas. Maja ise näeb välja silmatorkavalt hall (siinsete värvikirevate Watidega võrreldes), aga seda ainult väljastpoolt. Pilet maksab 150 BHTi mis on siinseid piletihindu silmas pidades üsna kallis, aga soovitan siiski minna (sama piletiga saab veel mingit kõrval asuvat kohta külastada, aga mul jalad valutasid juba). Sellist hulka kulda ja karda polnud minu silmad veel näinud. Aga kuld kullaks – missugune meisterlik käsitööoskus. Seda ei saa sõnadesse panna, sest asi oli kaugel kunstnikerdusega esmaabikappidest – see oli kõrgem pilotaaž. Pilte mul ei ole, sest fotosid ei võinud teha :). Põhimõtteliselt sisaldasid üliuhked ruumid kuningliku varandust, mida mingitel aegadel on kuninglike kõrguste sünnipäeva- ja muude tähtpäevade puhul kingitud. Kuna nende esemete valmistamine võttis aega aastaid, siis küll on raske selle kuninga elu kes peab ette arvestama: „Kuningannal on 3 aasta pärast juubel. Mis ma talle küll kingin? Kingiks seekord õige kullast kandetooli millel on briljantlilledega kaunistatud kuldkardinate kinnitused... Homme annan tellimuse meistritele sisse!“ Vat nii käib elu. <br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj6CrnCoS1PKzWBdNHh1CeuDvMZuLRneN6Z2YiRUtPyqe5pVcof4jMLRRSpwBQnQk9c-RgBkLiHe26ah3uDfYCbZNRlxSK2WrfLbJTRsePn5MUk57_X5y5TUAbdWWwzQiKcgq48eBKtzXZM/s1600/Watid+BK-s+078.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj6CrnCoS1PKzWBdNHh1CeuDvMZuLRneN6Z2YiRUtPyqe5pVcof4jMLRRSpwBQnQk9c-RgBkLiHe26ah3uDfYCbZNRlxSK2WrfLbJTRsePn5MUk57_X5y5TUAbdWWwzQiKcgq48eBKtzXZM/s200/Watid+BK-s+078.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496441788168824386" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhSNRyyBPlXtj188JYWFlNRakTgbgMJakHDZdBRgOsmTn9HS6-raJfVaxLgfYygeUZofhpCoHcOpxF37el8Rw15HlSLjbHg3O77PJwL0LJ2-f1OSYqHjGJOi847K20ra42nOQ4NNe6u1en3/s1600/Watid+BK-s+065.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhSNRyyBPlXtj188JYWFlNRakTgbgMJakHDZdBRgOsmTn9HS6-raJfVaxLgfYygeUZofhpCoHcOpxF37el8Rw15HlSLjbHg3O77PJwL0LJ2-f1OSYqHjGJOi847K20ra42nOQ4NNe6u1en3/s200/Watid+BK-s+065.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496441601347259442" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhq9lExcwi_g4KZLZp0sPEjdtmFP2r7OZ16bdvc88G0mbliSEiki32dgYEP-F6H6_xnMYKxAfDM82P_fa8hwBn95-ri9OPQcXzlG7HiPXmcAfIXd3hZOBJDOA6EjyKkLLW84C9gxhI68jRU/s1600/Watid+BK-s+066.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhq9lExcwi_g4KZLZp0sPEjdtmFP2r7OZ16bdvc88G0mbliSEiki32dgYEP-F6H6_xnMYKxAfDM82P_fa8hwBn95-ri9OPQcXzlG7HiPXmcAfIXd3hZOBJDOA6EjyKkLLW84C9gxhI68jRU/s200/Watid+BK-s+066.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496441343696701346" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjqV7VL7A2Q5nMfayFjh0GrxzbFaeZudOX0LsLZy6xRxohBVtdE5NEKkGWAhpm_ap8O39JV39U-1Att88xP499-jH_d8RtX9zwT4hRzWWlk7XG8jV-RahJ84MULCTJob_wK3HjqY_qXPcQ7/s1600/Watid+BK-s+039.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjqV7VL7A2Q5nMfayFjh0GrxzbFaeZudOX0LsLZy6xRxohBVtdE5NEKkGWAhpm_ap8O39JV39U-1Att88xP499-jH_d8RtX9zwT4hRzWWlk7XG8jV-RahJ84MULCTJob_wK3HjqY_qXPcQ7/s200/Watid+BK-s+039.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496440749820821970" /></a><br /><br />Kuna minu jalavalule lisandus ka seljavalu siis ütlesin tuk-tukivennale, et on aeg koju suunduda. Kokku lepitud 20BHT pidas endiselt paika ja pärast värskendavat dušši oli aeg päevaseks ilu-uneks. 1,5h und mind küll pärast peeglisse vaadates ilusamaks ei olnud teinud, küll aga näljasemaks ja nii suundusin õhtusele toidujahile. Tänases menüüs olid kevadrullid, mingi kana-laimi kaste riisiga mis pidi olema natuke vürtsine, aga söömisel tundsin, et tahaks tuld pursata ja friteeritud kana poolkoib mis oli vastukaaluks üsna mage. Hiljem kodus nosimiseks sai ostetud ka 0,5kg rambutane – no teate küll, need väikesed karvased puu otsas kasvavad asjad. Kui ma ükskord korralikule turule jõuan, küll teen siis ka piisava reportaaži kohalikest „õuntest-pirnidest-ploomidest“ :P. Õhtul välja minnes oli veel üks kindel plaan mis vajas kohest teostamist. Kurnavast päevast väsinud jalgu tuli lasta ju masseerida. Liiatigi maal, kus juttude järgi tehakse seda kõige-kõige paremini... Suu veel toidust õhetamas, astusin ligi ühele täiesti inimtühjale salongile. Tegelikult töötajaid oli seal küll, aga kliente mitte. Tellisin 0,5h jalamassaaži ja asusin olukorda nautima. Tädi ajatajule oli igal juhul miski täna liiga teinud – oli see päevane kuumus või midagi muud, aga 30 minutist oli asi kaugel, sest massaaž venis peaaegu 1h-ni. <a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjkLV6bUsppur8uOIJLTqMn32chqO6DaOReLkHp7Xg7CTAM2qAzLf1ilnwISl4uUZYAhLjD2Gb6Bc6weOcw_PvgIISY1tPJ7KMYDEc3HEj0NGNiCX1uASLTAZ3M3iSjUGF72m2C1KkH7zoY/s1600/Watid+BK-s+061.JPG"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjkLV6bUsppur8uOIJLTqMn32chqO6DaOReLkHp7Xg7CTAM2qAzLf1ilnwISl4uUZYAhLjD2Gb6Bc6weOcw_PvgIISY1tPJ7KMYDEc3HEj0NGNiCX1uASLTAZ3M3iSjUGF72m2C1KkH7zoY/s200/Watid+BK-s+061.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496442362417179922" /></a> Olin juba mõttes valmis selleks, et ta sai minust valesti aru ja mul tuleb juurde maksta. Kusjuures, seekord oleks ma teinud seda hea meelega, sest asi oli oma hinda väärt. Aga oh üllatust, tema meelest läks 30 min. just täpselt sellise kiirusega nagu ta läks ja seekord siis õnneks minu kasuks. Minu meelest on kohalikel siin üldse mõõtühikutest arusaamine pisut teistsugune: 10 min. tuk-tuki tee osutub 1 min. teeks, 15 BHT osutub 50 BHTks, natuke vürtsine osutub puhta tuleks, 30 min. massaaži kestab kuni 1h :). Ja need tähelepanekud on tehtud juba 2 päevaga. No vaatame, mis edasi saab... Kergel jalal ja rõõmsal meelel loivasin kodu poole ja leidsin selle isegi ilma suurema ringlemiseta ülesse. Tegin veel lubatud filmi, sest vihma hakkas taas sadama ja koridoribassein võttis taas ilmet. Küll mitte nii võimsalt kui eile, aga siiski. Ega rohkem olegi lisada, aeg ennast magama sättida. Homme (tegelikult juba täna) jälle päev :)!<br /><br />(filmi koht)Ave :)http://www.blogger.com/profile/06970067571329241485noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5326678636522197422.post-87934666663819249842010-07-20T23:59:00.000+03:002010-07-21T00:03:18.385+03:0012.juuni, laupäevOn laupäeva õhtu, istun oma hütis läpakas süles ja mõtlen mida teha. Kell hakkab südaööle lähenema, aga 3 päeva kirjutamata elamusi kripeldab ka hingel. Sellest tuleb üks hiiglama pikk „seletuskiri“ ja üks on selge – täna öösel ma sellega ühele poole ei saa. Aga samas, homme ju ka päev ja kuna olen üsnagi põlenud päikesest, võin ju istuda küll oma hüti trepil varjus, kuulata lainete loksumist ja lihtsalt kirjutada... Aga asugem siis asja juurde:.............<br /><br />Hehh, täna küll enam mingit asja ei tule, sest 3-e päeva pilte nokkides on kell saanud sujuvalt 0:33 ja hirmus uni tuli peale. Head ööd...Ave :)http://www.blogger.com/profile/06970067571329241485noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5326678636522197422.post-44718155550368740152010-07-20T23:52:00.000+03:002010-07-20T23:59:51.098+03:0013.juuni, pühapäevKell on 13.11, äsja on just tugev hommik-lõuna söödud, dušši all käidud ja keha paksult aloe veraga sisse moositud. Nagu lubasin, istun ma enamuse päevast oma kämpas ja kirjutan. Kahjuks pole mul taustaks lainete loksumist nagu lootsin, vaid hoopis inglaste valjuhäälne loba. Loodan, et nad lõpetavad oma koosviibimise varsti... Aga nüüd siis järjekorras kõigest lähemalt:Ave :)http://www.blogger.com/profile/06970067571329241485noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5326678636522197422.post-41493322205685545702010-07-20T23:26:00.004+03:002010-07-21T23:54:52.707+03:0010.juuni, neljapäev<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjgvq7EYu5abIxPjj3A1AldrkDL1xabjhvbNZAVlXa46m_lj1Yr6R3MWUOgXsHmO1Cib4WA9NmFYGNeW9v77bDqiGNFACnB0sVAuWv8893keG2kMBOUn6L_Cb-K6lj6gLH-FQ2_g9HDbbKh/s1600/P6104310.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjgvq7EYu5abIxPjj3A1AldrkDL1xabjhvbNZAVlXa46m_lj1Yr6R3MWUOgXsHmO1Cib4WA9NmFYGNeW9v77bDqiGNFACnB0sVAuWv8893keG2kMBOUn6L_Cb-K6lj6gLH-FQ2_g9HDbbKh/s200/P6104310.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496447680828905250" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi7nIS56D376mwsBgLQckug1Cr_zjdk904C_lkwrIujdp4InPk4otC-8CbVEpr7lPvFhkvXFYl70qVBd1F7oZSGUf_7kcvd6d2LjBtKGMFEWj4V90Qk85BBDyo_Ts0TbsadTo5mqkLkGwhQ/s1600/P6104311.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi7nIS56D376mwsBgLQckug1Cr_zjdk904C_lkwrIujdp4InPk4otC-8CbVEpr7lPvFhkvXFYl70qVBd1F7oZSGUf_7kcvd6d2LjBtKGMFEWj4V90Qk85BBDyo_Ts0TbsadTo5mqkLkGwhQ/s200/P6104311.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496447477512008098" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEicAis7JaNW7oxAmH4tr7fTKgX2_n_sUiFch3WgxmlMjNLc63hAKFrMLvre0eu4wWHc9bM_mjYbdjoqeyc8I5ZVB0pet5U2VECi0gRag6bGtVUZeTJDMG7fn5L1gYB4sC_kWJ7Ljq-rvSr7/s1600/P6104312.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEicAis7JaNW7oxAmH4tr7fTKgX2_n_sUiFch3WgxmlMjNLc63hAKFrMLvre0eu4wWHc9bM_mjYbdjoqeyc8I5ZVB0pet5U2VECi0gRag6bGtVUZeTJDMG7fn5L1gYB4sC_kWJ7Ljq-rvSr7/s200/P6104312.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496447260219150130" /></a> Ärkasin umbes 9 paiku, kiirelt dušši alt läbi ja siis oma isiklikku kola kokku korjama. Tegin veel mõned pildid kohast, kus ma 700 BHT öö veetsin ja võtsin üles ka vaated, mis avanesid minu toa kõigist kolmest aknast. Läksin siis lähimasse söögikohta, et võtta kerge hommikueine. See lõppes hoopis kõhu korralikult täis laadimisega, sest kohalkud „sõõrikud“ paistsid nii ahvatlevad, et neid oli kindlasti vaja proovida. Kahetsema ma ei pidanud, sest need kookosekastmega üle valatud natukene krõbedad õlis küpsetatud taignapulgakesed olid paremad kui rohkes, üsnagi maitsetus kastmes ujuvad nuudlid koos mõningaste kana tükkidega. Tagasiteel hotelli mõtlesin, et hüppan ka läbi üle tee asuvast Watist, aga plaaniks see jäigi, sest seal käis parasjagu palvus kohalikele ja turiste sisse ei lastud. Küll aga soovitas mind väravas kinni pidanud mees mul minna vaatama Musta Buddha ja püüdis sujuvalt ka tuk-tuki. Pidin ennast hotellist välja kirjutama, palusin 5 min. aega ja pärast seda võis sõit alata. Hinnaks sai kokku lepitud 10 BHT 2-... h. <br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgQM1MeA3NJYyJq8lyIXTfgt9T8qK6GO0u5WgoRUePsha_OMysabryNdSJYx7W9ief-bM8_LK9FHIgVmioIJGs8J0GT8FfViTUL022pjaw5BPQFfj24HkCWa9bE6sISWNBbhcudNeCJG2vh/s1600/P6104314.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgQM1MeA3NJYyJq8lyIXTfgt9T8qK6GO0u5WgoRUePsha_OMysabryNdSJYx7W9ief-bM8_LK9FHIgVmioIJGs8J0GT8FfViTUL022pjaw5BPQFfj24HkCWa9bE6sISWNBbhcudNeCJG2vh/s200/P6104314.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496450594973786578" /></a> Tuli välja, et Musta Buddha olin ma eile juba näinud. Piont lihtsalt selles, et ta on sama kuldne kui kõik ülejäänud, kuid see ei kajastu millegipärast nimes :) Igal juhu viis noormees (jah, mu tänane tuk-tuki juht oli üsnagi poisike välimuselt) mu hoopis teise Wati. Seal oli vaikne ja kena. Tegin mõned pildid ja vahetasin paar sõna ühe kohalikuga kes rääkis isegi arusaadavat inglise keelt. Tagasi tuk-tuki juurde jõudes tegi noormees ettepaneku shopingu tuuriks. Tegin talle selgeks, et mul on teised plaanid ja näitasin kaardl, kuhu ma tahan täna jõuda veel enne kui pean bussiga Koh Samui poole loksuma hakkama. Minu arvestuste kohaselt pidi järgmiseks peatuspaigaks olema Dusiti linnaosas paiknev Zoo. Olin juba üsnagi väsinud tavalistest Watidest ja seal paiknevatest Buddhadest kuna tegelikult on need kohad üsnagi sarmased. Vahe lihtsalt selles, et kord on Buddha suur, kord väike, kord lamab, kord seisab, kord istub jne. Mõni Wat on mäe otsas, mõni mäe all, mõni suurem, mõni väiksem... Minu jutu peale, külastada Zood, noormes kihistas naerda ja hakkas lõputult peale käima ühe-peatuse-jutuga. <br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh9hMroGeHUiAOt0ashRrzD3_fW2z6ddEi4E1U8L9b3WpP5AJR5y7AnCdUD69mpSwnNKv3n18neD6Neik3FLx0DcJ7vFjOhNicW28IlewAsmwSLvMa6pCslHy9TTTXTdivlhAv40_MzuI7k/s1600/P6104318.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh9hMroGeHUiAOt0ashRrzD3_fW2z6ddEi4E1U8L9b3WpP5AJR5y7AnCdUD69mpSwnNKv3n18neD6Neik3FLx0DcJ7vFjOhNicW28IlewAsmwSLvMa6pCslHy9TTTXTdivlhAv40_MzuI7k/s200/P6104318.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496451700919668114" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEheWkc88zhbh93wx7aqFAfamvIrVkbCOghIVsRdE_kAoPrIkquA5C6TjottG4XpZwXTlHL8v2jCnjtbc6sYAIJveyoYDWZApz-cMdHcxRzabnuCwAwRam-M67EUq0P_92xjh4fbISXDq31S/s1600/P6104319.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEheWkc88zhbh93wx7aqFAfamvIrVkbCOghIVsRdE_kAoPrIkquA5C6TjottG4XpZwXTlHL8v2jCnjtbc6sYAIJveyoYDWZApz-cMdHcxRzabnuCwAwRam-M67EUq0P_92xjh4fbISXDq31S/s200/P6104319.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496451480034685874" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgluWh9JLboHuDk-Oe-Y2sgeMDhGHpsZHqxUjQ-3umLzhC3CnitKuaGTQFeXzbv7u8ZOYVWE71cTnfbVYf0JKXUXBZtl-yYiFxZcgFNaO_BaoZ432rKOX9xWbTXoxeD0vsEA9RqLoXS7OfI/s1600/P6104320.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgluWh9JLboHuDk-Oe-Y2sgeMDhGHpsZHqxUjQ-3umLzhC3CnitKuaGTQFeXzbv7u8ZOYVWE71cTnfbVYf0JKXUXBZtl-yYiFxZcgFNaO_BaoZ432rKOX9xWbTXoxeD0vsEA9RqLoXS7OfI/s200/P6104320.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496451254545576786" /></a><br />Lõpuks andsin alla ja ta viis mu selle poe ette kust mind just eile oli sujuvalt „välja visatud“. Keeldusin sinna minemast ja püüdsin selgeks teha, et kui ta tahab mind üldse kusagile shoppama viia, olen nõus minema ainult sellesse meeletult suurde ehete poodi kus tehakse kuld ja hõbe ehteid ja tegeletakse vääriskivide lihvimisega. Selle poe nime ma muidugi ei osanud öelda, aga tema teadis seda ilma nimetagi, sest arvatavasti on ta juba enne mind vedanud sinna tuhandeid turiste, et saada kätte oma bensiinikupong. No jah, astusin siis jälle uksest sisse. Mulle naeratati, naeratasin vastu. Pakuti vett, võtsin vastu. Määrati tädi, võtsin sappa. Ja ekskursioon mööda kolossaalset poodi algas taas... Vaatasin ja kiitsin viisakalt kaupa, aga mitte ainult viisakuse pärast. Seal oli tõepoolest väga kauneid ehteid, aga ka enamasti väga kalleid. Mida tuba edasi, seda taskukohasemaks asjad läksid. Olgem ausad, tegelikult oli mul juba eile seal soov midagi toredat ja läikivat omanada. Täna võtsin siis nõuks see temp ära teha. Kahe naise ja meeletute jõupingutuste abil jõudsime lõpuks selleni, et mul oli käes 2 sõrmust ja ma ei tahtnud enam kummastki loobuda :). Vahetasin need üsnagi normaalse rahasumma vastu mille ma siinkohal mainimata jätaksin ja õnnelike sellest tehingust oli päris mitu – mina ja tädid, ah jaa... ka tuk-tukipoiss kes oli saanud vahepeal kätte oma kupongi.<br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj8DLTnsjVH8kIVugl6sX5b_YuIaMqV1d2YUTIzP0yHiKcuuBaV9vmXN-mLeAGeVou8j5kijyNKtGG02sF1B-hljIGHD6lMrBMAB0wYxb5ztNNCJgLrH05LtXI1ZW7w3e9U5oOF5YJMKq4Y/s1600/P6104340.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj8DLTnsjVH8kIVugl6sX5b_YuIaMqV1d2YUTIzP0yHiKcuuBaV9vmXN-mLeAGeVou8j5kijyNKtGG02sF1B-hljIGHD6lMrBMAB0wYxb5ztNNCJgLrH05LtXI1ZW7w3e9U5oOF5YJMKq4Y/s200/P6104340.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496454490841841442" /></a> Minu soovil ja vastastikusel kokkuleppel algas sõit loomaaia poole. Väravas pani ta mu maha, ütles, et ei saa siin seista ja küsis kui kaua mul läheb. Ütlesin, et täpselt ei tea ja küsisin vastu, et kui suur see koht on. Poiss tegi nägu, et ei saa küsimusest aru ja lõpuks leppisime kokku, et olen seal ühe tunni ja ta võtab mu taas samast väravast peale. 150 BHT (või oli see 100 BHT?) pilet ja marssisin väravast sisse mõttega, et huvitav, kui palju jääb Tallinna loomaaed alla siinsele? Vastus oli varsti käes. Küsimuse oleks pidanud püstitama hoopis nii: Kui palju on Tallinna loomaaed parem siinsest? Lärmi oli meeletult ja Põhja-Eurooplase silma jaoks maitsetuid värvilisi plastikust lasteatraktsioone-karusselle samuti. Aga lastele need kindlasti meeldivad, tulgu nad kasvõi Alaskalt :) Igal juhul on see koht kuhu soovitan minna väikeste lastega perel. Park on ilus, laste atraktsioone on palju, loomi on ka omajagu ja territoorium on üsna suur. Tänu keskpäevale ja seega palavale ajale sain teha enamasti selliseid pilte:<br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiRL5YQqV8FeH1p7m8CWphPYtowM4s3PhlwaJYPB7AjX3atcBZf4q9QX_zmsW0oOAKgjzizbtYjliQz8DNp-lA6HDJ5m0o2jJLJgn4xtjbXCRe52l6JEN-V1DZajqosVAj1p4kpBl4FU6PE/s1600/P6104370.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiRL5YQqV8FeH1p7m8CWphPYtowM4s3PhlwaJYPB7AjX3atcBZf4q9QX_zmsW0oOAKgjzizbtYjliQz8DNp-lA6HDJ5m0o2jJLJgn4xtjbXCRe52l6JEN-V1DZajqosVAj1p4kpBl4FU6PE/s400/P6104370.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496456612950209554" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgQXTAMTaOtEmhdZW1mNeGK2NkPARTqRSp02TRVQRMFm2dR09nLGU0jS08bRieVNe9CEuEBHK_UfF90rkwiEJ9Wnj23PUERf9NXiVZbBHBwy2jyvClh6gp0D0AsNVmwID7U3bOAqbQ2NYIf/s1600/P6104330.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 300px; height: 400px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgQXTAMTaOtEmhdZW1mNeGK2NkPARTqRSp02TRVQRMFm2dR09nLGU0jS08bRieVNe9CEuEBHK_UfF90rkwiEJ9Wnj23PUERf9NXiVZbBHBwy2jyvClh6gp0D0AsNVmwID7U3bOAqbQ2NYIf/s400/P6104330.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496456454297011618" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi758wnqW-KSMRoEh09og-r2nmrzZAqOsCXG8oZQ2yxDuEWXC7X1w8_YcN8Fy35b-xIhGidfVwcPGY5yiyp-HoWbppxoiEwz5ezjUFDgbrZm8a7kzXrcdsKB9utG1IUbAV0sdYcia5sR18Z/s1600/P6104372.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi758wnqW-KSMRoEh09og-r2nmrzZAqOsCXG8oZQ2yxDuEWXC7X1w8_YcN8Fy35b-xIhGidfVwcPGY5yiyp-HoWbppxoiEwz5ezjUFDgbrZm8a7kzXrcdsKB9utG1IUbAV0sdYcia5sR18Z/s400/P6104372.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496456293947037746" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgfrpX_XR1CXc3puhXZ45nHjqgh0BAkcpEB7HuWDFSaiPiMiR3tyi9Q30KPlOHE6XFWBjO4mp3gu6X-ds2tAAM9EwtSO3GyroOlUFZqQD0GfyIxlj7qcVRJ4XaIOTYhKFRc12Ik_65zT0zI/s1600/P6104321.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 300px; height: 400px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgfrpX_XR1CXc3puhXZ45nHjqgh0BAkcpEB7HuWDFSaiPiMiR3tyi9Q30KPlOHE6XFWBjO4mp3gu6X-ds2tAAM9EwtSO3GyroOlUFZqQD0GfyIxlj7qcVRJ4XaIOTYhKFRc12Ik_65zT0zI/s400/P6104321.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496456127243033426" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEij9C9ji5YaMMNXy4sGEfACMYRR_UGFKPFvW7MY3cgwG_tu-uc5xxJXNea89fny__wTianCoHb9q22WgOSrdow7FQM8k_LRwE3SVqyPObKf_da96WJWlqlIqjf2_F1bDWiokpY8G9C9GREW/s1600/P6104332.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEij9C9ji5YaMMNXy4sGEfACMYRR_UGFKPFvW7MY3cgwG_tu-uc5xxJXNea89fny__wTianCoHb9q22WgOSrdow7FQM8k_LRwE3SVqyPObKf_da96WJWlqlIqjf2_F1bDWiokpY8G9C9GREW/s400/P6104332.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496455974060105874" /></a><br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhqA8upHYs9t3-eDIo9EWNZMRNzV_Fqw7C7B2J0Y-aZj4nEAAwMyYggvdZxv6BSfM1uLPl_3q_qUr1PTrUGVUIkAVK-u4FgoUkyiG0wgPadPX_5XKOlZS7-QAiA-nDk8rpfuBY7B1y3qQIk/s1600/P6104380.JPG"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhqA8upHYs9t3-eDIo9EWNZMRNzV_Fqw7C7B2J0Y-aZj4nEAAwMyYggvdZxv6BSfM1uLPl_3q_qUr1PTrUGVUIkAVK-u4FgoUkyiG0wgPadPX_5XKOlZS7-QAiA-nDk8rpfuBY7B1y3qQIk/s200/P6104380.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496457640574378386" /></a> Mulle oleks piisanud ala läbi kappamiseks 2h-st. Seega jäi mul tegelikult kahjuks 1h puudu. Kuna ei tahtnud kedagi petta ega alt vedada (loll turist nagu ma veel olen), ruttasin väravasse ja jäin 5-7 min. hiljaks. Pärast 15 min. ootamist ja ajaviiteks kotitäie mangotükkide ära krõbistamist sain aru, et seda poissi ma enam ei näe isegi parima tahtmise juures. Hiljem hakkasin mõistma, et tal polnud kavaski tagasi tulla ega mind oodata, sest olin mõtetu tibi kes ei tahtnud midagi osta ja keeldus shopingu-tuurist ja oma 10 BHTst oli tal täiesti ükskõik, sest küsimus oli tegelikult bensiinikupongide kogumises. Minu edasine plaan oli jõuda Suurde Paleesse mida olin eelmine õhtu Silmaringi Reisijuhi raamatust vaadanud (muideks, siinkohal pean mainima, et tegemist on raamatukogu raamatuga mille reisile kaasa võtsin, sest 600 EEK-i ühe raamatu eest välja käia pidasin ma liiga paljuks. Pealegi läheb mul seda vaja ainult siin, mitte hiljem kodus. Aga raamat ise on täiesti omal kohal). Järelikult pidin endale uue tuk-tuki kauplema. Vaidlesin kokku kolme tuk-tukimehega kes tahtsid 5 min. sõidu eest 100-200 BHT kui sõit ei sisalda shopingut. Saatsin nad kõik järjest pikalt... Seda nalja vaatas pealt üks kohalik noormees kes sättis endale just kiivrit pähe ja küsis, kuhu ma tahan minna. Kuna mul oli parasjagu jälle kaart näpuvahel, siis polnud seletamine keeruline ega aeganõudev. Täiesti juhuslikult oli noormehel sama tee :). Istusimegi koos motika selga, omavahel arutledes, et käigu need ahned tuk-tukimehed kus see ja teine... 5.min. pärast olin Suure Palee väravas. Sain veel noormehelt tema tel.nr.-i, et kui tagasi BK-i tulen enne ära sõitu siis võin talle helistada. Turistidele linna tutvustamine pidi olema tema hobiks ja kaup täiesti aus – turist saab ekskursiooni ja näha huvitavaid kohti, tema saab harjutada inglise keelt (kardan et minu käest tal küll inglise keele osas midagi õppida ei ole :)).<br /> <br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgP-dcCeGO5_yhFVr0-wI_E8dViM3J7ymP6s_XP-DJf4PIvMW8aul7ygsWnL5HG7BH7JVRYtqBRPR2JP-u4F4GBfmlJQ192pCb2SO5vx5MrcimNV_yjgJpmq6XgOZkO-EI71QtvuhqJk27V/s1600/P6104419+-+Copy.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 175px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgP-dcCeGO5_yhFVr0-wI_E8dViM3J7ymP6s_XP-DJf4PIvMW8aul7ygsWnL5HG7BH7JVRYtqBRPR2JP-u4F4GBfmlJQ192pCb2SO5vx5MrcimNV_yjgJpmq6XgOZkO-EI71QtvuhqJk27V/s400/P6104419+-+Copy.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496459227651360402" /></a><br />Suure Palee pilet maksis 350 BHT. Arvatavasti on see linna kõige kallim vaatamisväärsus üldse. Väravas ootasid loomulikult ka giidid kes kõik tahtsid teha ekskursiooni. Üks naine saigi minuga jutuotsa üles võetud. Hind oli 500 BHT, aga kui ma näitasin, et mul rahakotis polegi rohkem kui 350 BHT, oli rahul sellegagi (tegelikult mul muidugi oli, aga mitte selles vahes :)). Põhiliseks müügiargumendiks oli loomulikult jälle lausvale: Sa ei leia üles seda või toda kohta.... No jah, aga tegelikult ma ei kahetse giidi võtmist, sest üsnagi kenas inglise keeles seletati mulle mis on mis ja kes on kes. Suur Palee on väga kaunis ja sellest ei tahagi midagi kirjutada, sest fotosid on küllaga. Lamav Buddha oli ka täna plaanis, aga sinna ma väsimuse ja ajanappuse tõttu ei jõudnud. <br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiBy-e9JBAPvFQTuCHN7gW2u3maJvXp_v-BmPEHYILmsfeIeeldA-0RcUy4y8hMIceVizjFfunCN3XM8baV_BJqpGUpxQWGKPPJUObIcvrBBbf9GZdTxUsemsbQsst_DjoAZhGqAl8obPS2/s1600/P6104386.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiBy-e9JBAPvFQTuCHN7gW2u3maJvXp_v-BmPEHYILmsfeIeeldA-0RcUy4y8hMIceVizjFfunCN3XM8baV_BJqpGUpxQWGKPPJUObIcvrBBbf9GZdTxUsemsbQsst_DjoAZhGqAl8obPS2/s200/P6104386.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496462542141686146" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhQRV8Gti1vM18MY8SqJNtBQxDiQJ4kppUqUsnGosJUhUtLYsvrMTDUXfS8JpnkHH3vN8Jpksp10LCHesZ8PiILpZoWgCkN4aUofhv1rSPJ4FJFz9nAd09_DrUoIVZ-xTGFyUNTa6OBedsT/s1600/P6104418.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhQRV8Gti1vM18MY8SqJNtBQxDiQJ4kppUqUsnGosJUhUtLYsvrMTDUXfS8JpnkHH3vN8Jpksp10LCHesZ8PiILpZoWgCkN4aUofhv1rSPJ4FJFz9nAd09_DrUoIVZ-xTGFyUNTa6OBedsT/s200/P6104418.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496462359190914418" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgx6DqajsHpVmBXmEfjbHjC73OFzR0bvW2ZC1_IK4jdU7U6ASbxBs9pVLJ9RUObsYs_-Z336G7UNRFG_oI5iV2ZwhAKtVzX7mwB2-FjJEC7kPiLMPt_WQjAMS_rpOiMzT1CttUGCdVoh6FP/s1600/P6104387.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgx6DqajsHpVmBXmEfjbHjC73OFzR0bvW2ZC1_IK4jdU7U6ASbxBs9pVLJ9RUObsYs_-Z336G7UNRFG_oI5iV2ZwhAKtVzX7mwB2-FjJEC7kPiLMPt_WQjAMS_rpOiMzT1CttUGCdVoh6FP/s200/P6104387.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496461936779046130" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg3uvNE-B6bhsNUWW_2arH2uktH1TV8Mi3i6rJBI_m4b-HwuQEGxNKdkPm4_94gmDfAPKUD4IoAh584UCwHNVsuYF8enPZ05dbLLKL1Iw2QMRZ3urxpSigJrO7sPzZOI5DCJeB_Sqz2M3dq/s1600/P6104389.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg3uvNE-B6bhsNUWW_2arH2uktH1TV8Mi3i6rJBI_m4b-HwuQEGxNKdkPm4_94gmDfAPKUD4IoAh584UCwHNVsuYF8enPZ05dbLLKL1Iw2QMRZ3urxpSigJrO7sPzZOI5DCJeB_Sqz2M3dq/s200/P6104389.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496461721477891954" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiDgMif2KhHgb8vnMENIxC04ajIYJT0v2HtOLP4jUCyxaHnc2GSFTsqJeAo_S7PKrtRcmPIJ9q64i0dvBhPSda_n23cE0_z6_Zas5Edh43Z6WyEg8zYMGNJe6L8gSzHt5O_jZsp59xAWcBh/s1600/P6104394.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiDgMif2KhHgb8vnMENIxC04ajIYJT0v2HtOLP4jUCyxaHnc2GSFTsqJeAo_S7PKrtRcmPIJ9q64i0dvBhPSda_n23cE0_z6_Zas5Edh43Z6WyEg8zYMGNJe6L8gSzHt5O_jZsp59xAWcBh/s200/P6104394.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496461537986727826" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgX1_wxKSe8B8BCDNKgI8F8j1QJRwg0ae-BqDpDhS01vOhw_fqGMBNe1D-jh2VYzL5BnGSZI3awjmtzKG14n25RXtoPKCEA8CmNmA5Ee_uwgJic7tJymQbOQz4uEv1VtfoV6AiuFihwkxs-/s1600/P6104399.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgX1_wxKSe8B8BCDNKgI8F8j1QJRwg0ae-BqDpDhS01vOhw_fqGMBNe1D-jh2VYzL5BnGSZI3awjmtzKG14n25RXtoPKCEA8CmNmA5Ee_uwgJic7tJymQbOQz4uEv1VtfoV6AiuFihwkxs-/s200/P6104399.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496461243439333634" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh6a-dZ1QB4VGDiJ04brKwiJZkWbWnCjDBDdoLxQvaqFZI1GaQn41HfMZB-MrrPRmbKT6tgzeHl1s3DU5IpFVLET6UisqJOfzBD18og_P4ncEyNnXBGXSJvfCn_0yPSFxsL_HfcSV1NkD5x/s1600/P6104408.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh6a-dZ1QB4VGDiJ04brKwiJZkWbWnCjDBDdoLxQvaqFZI1GaQn41HfMZB-MrrPRmbKT6tgzeHl1s3DU5IpFVLET6UisqJOfzBD18og_P4ncEyNnXBGXSJvfCn_0yPSFxsL_HfcSV1NkD5x/s200/P6104408.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496461082260709378" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEir25IiznSTcpDqFTZqA14CyjKVjYc5iXLGFJlVtN_H2Cz9ZwbDXvj-7xay3tH14rPih-UWTyKM86XlxOmMfg3VTLrH5qRWwoZiRznzlPoELmhuEy458rrY3TgRoQQJ8TRno4BpwoSOW4Gr/s1600/P6104416.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEir25IiznSTcpDqFTZqA14CyjKVjYc5iXLGFJlVtN_H2Cz9ZwbDXvj-7xay3tH14rPih-UWTyKM86XlxOmMfg3VTLrH5qRWwoZiRznzlPoELmhuEy458rrY3TgRoQQJ8TRno4BpwoSOW4Gr/s200/P6104416.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496460899835463490" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgURU0dKjo9D8Hapyklm8mPaj_tUv91EA5628PDdyRzkGsCMR2-WZcSmcgMB-jv3ycOTieAenw9qv17dobttgdXGRwiI2KpgYt4jpoP0QegOYsW5bp6MlP6h2q_Z_AasUu7PuFyX8uXXgIH/s1600/P6104413.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgURU0dKjo9D8Hapyklm8mPaj_tUv91EA5628PDdyRzkGsCMR2-WZcSmcgMB-jv3ycOTieAenw9qv17dobttgdXGRwiI2KpgYt4jpoP0QegOYsW5bp6MlP6h2q_Z_AasUu7PuFyX8uXXgIH/s200/P6104413.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496464078117916578" /></a><br /><br />Paleest lahkumisele järgnes võitlus jällegi tuk-tukimeestega, kes tahtsid 1 min. tee eest 50 BHT. Aga kuna ma enam vaielda ei viitsinud siis otsustasin minna jalgsi. Jalad olid küll väsinud ja ilm palav, aga mingi ime läbi hakkasin ma vaikselt kaardi järgi orjenteerumisest aru saama. 5 min. pärast olin ma Khao San Roadil ja sealt juba 2 min. pärast hotellis. Et teekond libedamalt läheks, näksisin ajaviiteks kotitäit tänavalt ostetud puhastatud Jakavilja (suur ja roheline nagu durian, aga ei haise :)). Hea oligi, et jõudsin hotelli varem, kuna tund enne bussi väljumist ilmus kohale noormees, kes korraldas mulle tuk-tuk-transfeeri kohta kust väljus buss. Vahepeal oli mul 15 min. aega hotelli lobbys istuda, võtta välja hoiuruumist oma kott ja peletada sellest hinna-kvaliteedi suhet üldse mitte omavast kohast eemale üks nägus seljakotirändurist noormees. Nimelt pugesin administraatori selja taha ja tegin noormehele nägusid ja vehkisin kätega, et ta mingil juhul sellesse hotelli ei jääks ja väljas mind ootaks. Aruka inimesena mõistis ta mind hoobilt ja saimegi väljas kokku. Rebisin oma märkmikust välja lehe kuhu olin kirjutanud ümberkaudsete odavate aga normaalsete hotellide aadressid ja andsin selle talle. Lugesin veel igaks juhuks sõnad peale, et ta mingil juhul ei teeks tegemist T.A.T.-ga, seest seal on kõik „väga hea hinnaga asjad“ väga kallid. Ei ole ju vaja, et pahaaimamatud inimesed ämbrisse astuksid, kui saab seda mingil moel vältida. <br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhSQFGqxA3k7bC16xtN6RegPuXhifKf7xR6XlOVg49oHi2-FoXlKBSAsZYm0f44db0VMg17ns8Roqz4_NblClc3B-YQWAVSUYdBD9lhwAvVKn-GAw-l7YRJq6DNSWWZU8M6XBtdmHPN7wsb/s1600/P6104423.JPG"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhSQFGqxA3k7bC16xtN6RegPuXhifKf7xR6XlOVg49oHi2-FoXlKBSAsZYm0f44db0VMg17ns8Roqz4_NblClc3B-YQWAVSUYdBD9lhwAvVKn-GAw-l7YRJq6DNSWWZU8M6XBtdmHPN7wsb/s200/P6104423.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496464620865155730" /></a> Umbes kell 17.30 jõudsin ma oma tuk-tuk-transfeeriga kohta, kus ootas mind 2-korruseline siniste ja roosade kroogitud ja plisseeritud kardinatega suur VIP-buss. 30 min. ootamist tänavakivil istudes ja võiski juba bussi koha sisse võtta ühes inglaste, sakslaste, venelaste ja kes-teab-mis-maalastega veel. Selgus, et buss tegi BK-s veel mitu peatust, enne kui päriselt teele asus. Kuna peatuste osa oli üsnagi igav siis tegin umbes 30 min.-lise uinaku, mis hiljem kokkuvõttes kurjasti kätte maksis, sest ülejäänud sõidu aja tegelesin ma põhiliselt magada püüdmisega. Ah jaa... poole aasta jooksul kolmas kord Avatari vaadata õnnestus mul ka :). Buss oli rahvast pilgeni täis ja minu kõrvale paigutati istuma üks neiu. Temal küll une puudust ei olnud. Vaatasin ja... olgem ausad, kadedaks tegi... Enne kui kell jõudis südaöösse tehti teel üks ja ainus peatus ühes söögikohas mis taas oli hästi spetsialiseerunud turistide nöörimisele (alla 50 BHTst asja ei olnud olemas, ükskõik kui väike või mõtetu see oli).<br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhe5iKlAfWGTlnYHd9zblxVvbNGyobw4oYqsyCQMRR59URnFB1yJ_uUl7lA74fOvZ53-HKRFv4VC6HKOACF_ODL9y0skKxnS56a1TAhPnJ7O9obitNDvUY8Eehm684hD99t-Fm5dSR0GNxl/s1600/P6104425.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhe5iKlAfWGTlnYHd9zblxVvbNGyobw4oYqsyCQMRR59URnFB1yJ_uUl7lA74fOvZ53-HKRFv4VC6HKOACF_ODL9y0skKxnS56a1TAhPnJ7O9obitNDvUY8Eehm684hD99t-Fm5dSR0GNxl/s320/P6104425.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496465368201512530" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgR7tOH_-3AbFhaaVR0h-JE0YMXZh2okqJ-pBzcAj9DMFgZ9hlebpd22uB4o0T-wkZWCXy7eNjA8nQWYD-hiEcwUe2PPKsIXDMePGUn2RsfuC2Fr8qc2rOIIJE2sbP0h9aryzm0d9JQgxdr/s1600/P6104424.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgR7tOH_-3AbFhaaVR0h-JE0YMXZh2okqJ-pBzcAj9DMFgZ9hlebpd22uB4o0T-wkZWCXy7eNjA8nQWYD-hiEcwUe2PPKsIXDMePGUn2RsfuC2Fr8qc2rOIIJE2sbP0h9aryzm0d9JQgxdr/s320/P6104424.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496465186406154002" /></a>Ave :)http://www.blogger.com/profile/06970067571329241485noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5326678636522197422.post-73097644038236320432010-07-20T23:03:00.005+03:002010-07-22T00:33:08.639+03:0011.juuni, reede<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEisKyF0D4p8CKrxa3vQ6XzvL9bRWZjmY2HdL4G8-g6pacVkWGoBso57isop67on015u3EEk80bnaygKa1WYu150IueQC1aMB6sx6B051G3p06MRbvqRg5YXWi66lQzyvjxNPdciUfEaWhkD/s1600/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+023.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEisKyF0D4p8CKrxa3vQ6XzvL9bRWZjmY2HdL4G8-g6pacVkWGoBso57isop67on015u3EEk80bnaygKa1WYu150IueQC1aMB6sx6B051G3p06MRbvqRg5YXWi66lQzyvjxNPdciUfEaWhkD/s200/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+023.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496470112314260466" /></a> Bussis loksudes oli sujuvalt päeva number ja nimi vahetunud. Und ei tulnud ikka veel... Mingil hetkel, arvan, et kella 3-paiku buss peatus ja 1/3 rahvast lahkus. Tegemist oli nendega kes tahtsid minna Koh Tao saarele. Saime jälle 30 min. jalasirutust ja kuulda, et Koh Taole minejate laevuke läheb alles 5h pärast – palju õnne ja head ootamist! Vahepeal oli ärganud ka minu naaber ja saime sujuvalt tuttavaks. Tema nimi on Tanja, pärit Saksamaalt, Aasias juba 6 kuud kuna tuli vabatahtlikuks Vietnami. Reisis üksi, sest ülejäänud sõbrad on mööda ülejäänud Aasiat laiali. Bussi tagasi ronides tabas meid õnnelik hetk, sest saime aru, et meie ees istuv paarike oli Koh Tao seltskonnaga maha jäänud. Tanja kolis ümber ja magamiseks oli nüüd kenasti ruumi – 2 kohta on ju peaaegu nagu voodi... Aga ega see uni eriti ei tahtnud tulla ja nii ma seal visklesin küljelt küljele. Umbes kell 5 hommikul oli meie peatus. Olime mingis suvalises kohas, mingi jõe ääres. Mina teadsin vaid, et kell 7 pidi midagi juhtuma hakkama, mitte enne. Ehk siis 2h aega sääski sööta. Tegelikult oli kokku 3h, sest uus buss millega edasi sõitsime tuli alles kell 8. Mida ma siis vahepeal tegin: Alguses võitlesin sääskedega ja püüdsin neile selgeks teha, et naabrid on palju maitsvamad. Siis jalutasin jõe äärde nautima punast päikesetõusu ja sääsevaba olemist. <br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEifHCEoCyhlxgJvLfogeIQ-8FVLZTX5Yzob9BsvjqN3GawC7ag1udqx7MoE8Pkn_KXG-RHjWKpVafN-64WZefKBd7-vj6lLqwyOVPkcWdr1zTwFFEnwB_fdwDvGB1rL8hGkIRroETpB3XyZ/s1600/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+033.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEifHCEoCyhlxgJvLfogeIQ-8FVLZTX5Yzob9BsvjqN3GawC7ag1udqx7MoE8Pkn_KXG-RHjWKpVafN-64WZefKBd7-vj6lLqwyOVPkcWdr1zTwFFEnwB_fdwDvGB1rL8hGkIRroETpB3XyZ/s200/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+033.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496472118678007506" /></a> Kui tagasi tulin, olid kes teab kust välja ilmunud 2 tegelast, kel fotoalbumid kaelas. Käis kibe ööbimiskohade müük. Püüdsin neid alguses ignoreerida, värsked ja valusad BK kogemused seljataga, aga kui naine albumiga hakkas minu kõrval olevale vene abielupaarile asja selgitama ja pilte näitama, kiikasin ka ise ühe silmaga albumisse. Nähtu põhjal küsisin ise vabatahtlikult albumi enda kätte. Minule kui üksikule säästureisijale pakkus tädi, kes tutvustas end kui omaniku, kämpingu moodi palmilehekatusega majakest teises reas (1. ja 2. rea vahe oli umbes 3m), mis oli kõige odavam pakutuist – 350 BHT (esimene rida oli 100 BHT kallim). 15 min pärast ärkas Tanja ja nagu hilisem asjade käik näitas, sai temast minu naaber. Siis jätkus mul veel aega kõikide prügimägede üle vaatamiseks - kuna oli valgeks läinud, paistsid need nüüd välja. Ja lõpuks tuli buss ja... lõpuks tuli uni... Ja veel missugune – täiesti enneloematu, maailma kõige sügavam ja suurem... ja piinavam, sest nüüd ei olnud just kõige õigem aeg magamiseks. Bussis lasin silma looja, aga varsti tuli meil asjad ümber laadida laevale. Ja seal oli mul kogu aeg selline tunne, et magan midagi väga olulist maha ning tegelikult ei tohiks üldse magada. Aga uni oli... Nii ma siis ronisingi välja, juba lõõskava päikese kätte... ja jäin sinna magama. Selle asemel, et magada üle kolme pingi rahulikult jahedas ruumis laevukese alumises osas. Nii siis saabus minu esimene päikesepõletus Taimaal. <br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjbC7cuOCkYROBePe16M8iAbU2-ngYmVdJmfRXi40kNLem1omIz9FQNL7EmZqg593LBmTdh3hgzu4PvB3TcKErNrW39fiXlSnQgyxfjLEYMfon4cQ8OEsNqQknJXRA6Qig3cyJgcuvVWUNo/s1600/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+038.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjbC7cuOCkYROBePe16M8iAbU2-ngYmVdJmfRXi40kNLem1omIz9FQNL7EmZqg593LBmTdh3hgzu4PvB3TcKErNrW39fiXlSnQgyxfjLEYMfon4cQ8OEsNqQknJXRA6Qig3cyJgcuvVWUNo/s200/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+038.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496473478843327890" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhEiTVtN_llfVzL-iLDbOC3C1JL-WTrk7YUmmQUkpMdlW7vYMzKx-6AKskaZqGj63d_6qzej7UhUNld7Cqq-ZggVTl17Yb1_cjtvIaEFEWf_qbdrj0gbnGQdUE8ZNAAqXVARToOCY_3EVG5/s1600/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+036.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhEiTVtN_llfVzL-iLDbOC3C1JL-WTrk7YUmmQUkpMdlW7vYMzKx-6AKskaZqGj63d_6qzej7UhUNld7Cqq-ZggVTl17Yb1_cjtvIaEFEWf_qbdrj0gbnGQdUE8ZNAAqXVARToOCY_3EVG5/s200/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+036.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496473318697643794" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjgqdgmbKHShKHgFclwxGBCLLh_ZxL47uXztWZ23GCzAuAWqY9fMtySl5YYe0QdSlpwoo8C_SM35tQDxIsI12VJ-n7MV6WLI-pByqjBypyJzgr7POndSjBqHcUWZDcxk4n1DTep_e4_xB0V/s1600/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+035.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjgqdgmbKHShKHgFclwxGBCLLh_ZxL47uXztWZ23GCzAuAWqY9fMtySl5YYe0QdSlpwoo8C_SM35tQDxIsI12VJ-n7MV6WLI-pByqjBypyJzgr7POndSjBqHcUWZDcxk4n1DTep_e4_xB0V/s200/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+035.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496473160777488626" /></a> Pilutasin aegajalt silmi, et vaadata kui kaugel või lähedal on saar, aga enamaks mul jaksu ei olnud. Kohale jõudes võtsin ennast kokku ja edasine käis kiiresti - sadamas ootas meid majutuskoha transfeer, külastajad topiti minibussidesse ja algas sõit Lamai randa New Hut´i nimelisse majutuskohta. Kui suur ja võimas solgioja oli ületatud, astus minu jalg esimest korda paradiisi: palmid valgel liival, pisut lainetav soe meri ja palmiokstest katustega hütid nagu pildiraamatus. Kirjutasin ennast kiirelt sisse, sama kiirelt ostsin ka päikesekaitsega kohaliku palmiõli, viskasin asjad üle ukse tuppa, rebisin rätiku kaasa ja... kohe randa. <a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhggQwJtUY_2XrQ0KsJYNjVVq37ZXTGexMpWzCteehPzTZUmA5qqGP1b5NaieAxyrDjoXj9-J_jdOwjTs4ZSgak3Bylal9HBUHHyHlBSqIYiXCiBBhtcwLN5Kq-NYGXoZLTK7v-VlBQke64/s1600/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+041.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhggQwJtUY_2XrQ0KsJYNjVVq37ZXTGexMpWzCteehPzTZUmA5qqGP1b5NaieAxyrDjoXj9-J_jdOwjTs4ZSgak3Bylal9HBUHHyHlBSqIYiXCiBBhtcwLN5Kq-NYGXoZLTK7v-VlBQke64/s200/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+041.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496475059675762322" /></a> Tegelikult üldsegi mitte päikest võtma vaid hoopiski vette. Vesi oli soe ja mõnus ja soolane ja madal :). Liivases põhjas olid mõningad kivised kohad ja nende vahel lidusid ringi pisikesed krabikesed. Natuke sügavamas kohas istusin kaelani vette ja sinna ma jäin. Pilk suunatud sinna kuhu pea parasjagu keeras, ankurdasin ennast sõrmepidi väikese kivi taha kinni ja nii ma seal väikeses laines loksusin. Ei oskagi öelda kui kaua, aga tund läks ikka kindlasti ära. Seejärel võtsin eine New Hut´i rannarestoranis ja taas läks kordamisele tunnine mere-spa seanss. Kusagilt leidsin veel jõudu, võtta ette pikem jalutuskäik mööda mereranda, et uurida, kuidas mujal elatakse. Kui päike oli juba peaaegu loojas, taipasin ka fotoka välja võtta. Loodan, et suudan teha mingil päeval ka pisut selgemaid pilte :). Umbes kell 20.00 potsatasin oma hütis asuvasse voodisse. Tegelesin veel fotode laadimisega läpakasse, kui väljas hakkas meeletult vihma sadama. Sadu oli nii tugev, et ei sadanud mitte ainult väljas vaid natuke ka toas. Nihutasin veidi oma voodit ja jäin magama, sest uni oli ikkagi suurem kui sadu.Ave :)http://www.blogger.com/profile/06970067571329241485noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-5326678636522197422.post-59235366828914904012010-07-20T22:40:00.006+03:002010-07-22T01:07:29.882+03:0012.juuni, laupäev<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjKpE28GdxgxH0Z_d6ixmOHxtdKTdt7WrTsOZ-KMhp7F0QFSRVAGMZFZGtbudgleb1Tkm7Rdk7GlprF68vVzOkUWiTr1KMx7Y3h8nLfIv8iSq1ezdnVNG0WyWYp0IsKl6xQdBwOwOUn1Jfw/s1600/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+046.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjKpE28GdxgxH0Z_d6ixmOHxtdKTdt7WrTsOZ-KMhp7F0QFSRVAGMZFZGtbudgleb1Tkm7Rdk7GlprF68vVzOkUWiTr1KMx7Y3h8nLfIv8iSq1ezdnVNG0WyWYp0IsKl6xQdBwOwOUn1Jfw/s200/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+046.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496478008302227538" /></a> Ajasin silmad lahti umbes kell 10.00. Tunne oli... üsna paistes. Üks oli selge – täna ma randa ei lähe. Jahutasin ennast tükk aega dušši all ja läksin hommikust sööma. Hommikusöögiks tellisin omleti. Tundub, et munad on siin kallis kraam, sest 2-muna omleti eest, kus oli peal õige pisut juustu taheti saada 60 BHT. Olin just oma sööki lõpetamas, kui mööda jalutas Tanja ja küsis, mis ma eile tegin ja mis mul täna plaanis on. Vastasin nagu tavaliselt, et plaane ei ole ja mainisin kiirelt juurde, et randa ma küll ei lähe. Seepeale arvas tema, et võiksime koos saart avastama minna. Parim viis selleks on rentida kõigepealt roller. Läbi väikeste seikluste siin ja sealpool tänavat jõudsime tagasi New Hut´i kus tundusid olevat kõige tervemad motorollerid. Raha kokkuhoiu mõttes ja minu olematuid sõidukogemusi arvestades (Tanjal on mootorratta load juba 10 aastat) otsustasime minna ühe rolleriga. Väikesed formaalsused paberil ja sõit võis alata. Kaardi saime ka. <a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhvr-sdf6VvI6dr2Ve8mZyFZsvTvA7w1qsPpmMebzGy772M7aku8IHtQz-7-N_z-k8p5Jir4CwR7DfOM3Ag6hN03x45jaGhed8jOlT8LNcaZsDxKgUdpoYqB-400hZmVawUWAslVeW_BaXd/s1600/P6124452.JPG"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhvr-sdf6VvI6dr2Ve8mZyFZsvTvA7w1qsPpmMebzGy772M7aku8IHtQz-7-N_z-k8p5Jir4CwR7DfOM3Ag6hN03x45jaGhed8jOlT8LNcaZsDxKgUdpoYqB-400hZmVawUWAslVeW_BaXd/s200/P6124452.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496479606243386482" /></a> Hiljem selgus, et kaart on peaaegu sama suur kui saar ise, sest iga kord kui seda vaatasime olime edasi jõudnud nii palju maad, et see tundus uskumatuna. Alustades ringi vastu päeva, tahtsime minna kõigepealt kohtuma Suure Buddhaga. See jäi ära, sest teeviitasid saare niigi vähestele vaatamisväärsustele siin eriti ei armastata panna. Tagasi ka ei viitsinud sõita... Seejärel võtsime sihikule kõik saarel asuvad kosed. Esimese kose juures oli 2 teed: Wati juurde ja kose juurde. Otsustasime esialgu Wati üle vaadata. See oli omapärane koht selle poolest, et kui muidu on Wati ümbruses liikumas mehed oma oranžide ürpidega, siis seal olid ainult naised valges. Wat ise oli kuidagi liiga kaasaegne ja meenutas seest hoopiski Euroopaliku kirikut, ainul et Buddha oli Jeesuse pildi asemel. Watist edasi viis pisike jalgrada. Varsti märkasime ka viitasid kosele ja miks minna tagasi, kui saab kose juurde, minnes edasi. No jah, koseni jõudsime me küll, aga koht ise asus juba üsna kõrgel. Kuna vett oli vähe ja mööda kive oli tore turnida, otsustasime väikese seiklusturismi kasuks. Sama teed tagasi minna poleks ju üldse huvitav ja miks teha asju nii nagu enamus inimesi teeb? <br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhILSgEgVGJbo4tr6sv8f63gEhiuMg_v3ogEJLUOkoPofOBcXg7HBbbQIWd_eekHM9rbvAWlH3WlAZLWbcJZO-0NyyXS3nXpdkLT2IGqD0oHyoGmDqW5vu8Rw18B_rRi-AUkH_hmzPXyphQ/s1600/P6124445.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhILSgEgVGJbo4tr6sv8f63gEhiuMg_v3ogEJLUOkoPofOBcXg7HBbbQIWd_eekHM9rbvAWlH3WlAZLWbcJZO-0NyyXS3nXpdkLT2IGqD0oHyoGmDqW5vu8Rw18B_rRi-AUkH_hmzPXyphQ/s200/P6124445.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496480147658011970" /></a> Mõeldud-tehtud, ja meie teekond mööda koske allapoole algas. Vahepeal läks sai üsna hapuks, kuna kivid läksid liiga kõrgeks ja vette me ei tahtnud millegipärast astuda. Märg pinnas oli üsna libe ja seega otsustasime jalanõud igaks juhuks üldse ära võtta. Nii me siis seal hüplesime, kivilt kivile, vahepeal kasutades ka metsaalust, üha allapoole. Teekond võis olla kuskil 200 või natuke rohkem meetrit pikk. Igal juhul alla me jõudsime ja inimesed, kes proovisid hoopis alt ülespoole ronida, vaatasid meid kui ilmutusi. Meile tegid nende näod muidug palju nalja ja itsitamist jätkus kauemaks. Igal juhul olime aru saanud, et meie näol on tegemist võrdväärsete reisikaaslastega ja päev tõotas tulla lõbus. <br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhO1pyp3sMTlpikiFXlWyhFnG0loh-bQwxStnjO_qkavCniO2Xq3ylaStdpklc1St616jWz2Ba6AHRanTFx3MInUM0I9DVHdxO80ieAUZA5MPAETojcOdOjM_SlBO9Z_6GRKjDbghaLTnSy/s1600/P6124464.JPG"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhO1pyp3sMTlpikiFXlWyhFnG0loh-bQwxStnjO_qkavCniO2Xq3ylaStdpklc1St616jWz2Ba6AHRanTFx3MInUM0I9DVHdxO80ieAUZA5MPAETojcOdOjM_SlBO9Z_6GRKjDbghaLTnSy/s200/P6124464.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496480705319772626" /></a> Järgmine kosk pakkus pikka ronimist mäest üles, et üldse selleni jõuda. Kohalejõudmise hetkeks olime juba nii higised, et ainuke normaalne tegevus oli riidest lahti võtmine ja ujuma minek. Vesi oli mõnus ja jahe. Kohalike arvates kindlasti lausa külm, aga mina hindaks seda umbes 23 C-le, nii nagu Eestis peaaegu kõige soojemad veetemperatuurid suviti on. Umbes 10 min pärast hakkas peaaegu olematust pilvest paduvihma sadama. Vihm oli soojem kui vesi ja mõnus oli seista loodusliku dušši all looduskaunis kohas kus vesi voogab mööda kivist järsku pinda alla. Kuna meie riided olid vihmast üsna märjad, sest puud seda valingut kinni ei pidanud, siis neid me enam selga ei saanud. Aga päevitusriided on ju ka ometigi riided ja sellest pidi meile sel hetkel piisama :). Pakkisime oma märjad nartsud kokku ja matkasime taas rolleri poole. <br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhIXelktjV1VRk7zTqBm1nwzEK-K1BDn2MfSsJVkA12eeo1gqu8UHoEC2XM5F11jY3IM0ttV7GAMiW73iVkq4dL0zMCzXP3amkOmfv4-cae36lMp6gTH-KQxvAAgNIIBS0NZL60gCFLGlUN/s1600/P6124472.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhIXelktjV1VRk7zTqBm1nwzEK-K1BDn2MfSsJVkA12eeo1gqu8UHoEC2XM5F11jY3IM0ttV7GAMiW73iVkq4dL0zMCzXP3amkOmfv4-cae36lMp6gTH-KQxvAAgNIIBS0NZL60gCFLGlUN/s400/P6124472.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496481556253953890" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiSkw0Cu7ZeeICmPgfUC5lWpbdjz3TKmcMji1YFviLDiFojWfzv3PD3nHRvKPwi4DxgKCKVsFHDidohs3dFrfyt1ej8XHdseGUW5XpTPuXMFzw2G8zmkICAuLNrue6HiB4f7FdlMtlNMWCl/s1600/P6124474.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiSkw0Cu7ZeeICmPgfUC5lWpbdjz3TKmcMji1YFviLDiFojWfzv3PD3nHRvKPwi4DxgKCKVsFHDidohs3dFrfyt1ej8XHdseGUW5XpTPuXMFzw2G8zmkICAuLNrue6HiB4f7FdlMtlNMWCl/s400/P6124474.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496481391971517522" /></a><br /><br /><br /><br /><br /><br /><br /><br /><br /><br /><br /><br /><br /><br /><br />Kaardilt leidsime ka kolmanda joa, aga sellega läks pisut õnnetult – see oli üsna veevaene ja joaks seda hetkel nimetada eriti ei kõlbaks. Samas oli see ainus koht, kus parkimise eest raha küsiti :). Küll aga saime fotografeerida üsnagi suurt gekot, kes laitmatu põlvetõstejooksu ja sellest tekkiva leheprahi sahinaga vahetult enne meid üle teeraja jooksis ning siis äkitsi seisma jäi. Ja toreda 1000-jalgse sain ka pildile. Enne meie randa on üks tore, suurte rahnudega koht kus asuvad Vanaisakivi ja Vanaemakivi. Tegin ka ohtrasti fotosid ja kumb on kumb, see paistab piltidelt selgesti välja :). <br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjGBGatrimDUyJAPTSNn6qTCEiritmE2o6bdf6dG678AOPHEPlM37jANL55y_Se82pt5PuuzYY8xvM8ELXiwulNzUa1Q3T4qAD4737zAfOiAo-PT8vg5BHeVrnm6RQrVnedNqBNP2t7gUdU/s1600/P6124477.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 240px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjGBGatrimDUyJAPTSNn6qTCEiritmE2o6bdf6dG678AOPHEPlM37jANL55y_Se82pt5PuuzYY8xvM8ELXiwulNzUa1Q3T4qAD4737zAfOiAo-PT8vg5BHeVrnm6RQrVnedNqBNP2t7gUdU/s320/P6124477.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496483008580825938" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh18OZV_W5LicoVQoH_DtOGRZZoylRwvoizWf71e_AiNbxtEi34TndXke5O3uMJ2mH2fJh65DDX_FbZmgRslNfWyIVhzMCUZadZ30a5tUIOq4Cm6HHVafU2Yl_qPdmW_pXgLyO6FP0LF7zC/s1600/P6124478.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 240px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh18OZV_W5LicoVQoH_DtOGRZZoylRwvoizWf71e_AiNbxtEi34TndXke5O3uMJ2mH2fJh65DDX_FbZmgRslNfWyIVhzMCUZadZ30a5tUIOq4Cm6HHVafU2Yl_qPdmW_pXgLyO6FP0LF7zC/s320/P6124478.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496482816917310594" /></a> Päev oli olnud pikk ja kõht oli juba korralikult tühi. Seega käisime kämpast läbi ja suundusime lähimasse keskusesse, et süüa korraliku ja head tänavatoitu. Toit oli fantastiline ja müüjad eriti sõbralikud ja toredad. Sama toidu eest restoranis oleks küsitud 3-5 korda rohkem ja ikka poleks olnud sama. Ise näpuga näidata mida just parasjagu tahad on ikka kõige parem. Kui nälg kustutatud ja janu ka, suurepärase värsketest puuviljadest, siirupist ja jääst valmistatud suure puuviljakokteiliga, suundusime internetikohvikusse, sest kumbki meist ei olnud kodustega juba tükk aega normaalselt sidet pidanud. Hea meel oli tõdeda, et Skype on vallutanud ka Tai :). Tagasitee pidime valima teise kuna keskuse peatänav on ühesuunaline. Tänu sellele sattusime vägagi lärmakale ööturule, mida ma ei tahaks siin kirjeldada, sest seda peab ise nägema. Kõik tähtsamad kohad suutsin ma vist ka üles filmida.<br /><br />(siia tuleb film)<br /><br />Igal juhul oli turg sel õhtul absoluutne meelelahutuskeskus kus sai lisaks hilpudele osta loomulikult süüa, aga mitte ainult. Seal sai ka vaadata välikino, mängida BINGOt, proovida kätt õnnemängudes, üleval oli 2 lava millest ühel laulis keegi (arvatavasti kohalik) popartist<br /><br />(siia tuleb film)<br /><br />ja teisel toimus muusikaline etendus. <br /><br />(siia tuleb film)<br /><br />Kui sellest palaganist küllalt sai, suundusime koju magama.Ave :)http://www.blogger.com/profile/06970067571329241485noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5326678636522197422.post-89966244299393843092010-07-20T22:20:00.006+03:002010-07-22T01:42:27.070+03:0013. juuni, pühapäev<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj3uBrldBajSi74khm6VJ5hvj6zUtqoXuU_0GrHYEA26DlkotAKjvw5XLsl0XL7PHcDMeepoaVkPJCmc7-GpLt9r386iFjNxmul03MEWQMqB1oiznYqQwAZ73SDrLy9EZolW89fwDnrx4XT/s1600/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+003.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj3uBrldBajSi74khm6VJ5hvj6zUtqoXuU_0GrHYEA26DlkotAKjvw5XLsl0XL7PHcDMeepoaVkPJCmc7-GpLt9r386iFjNxmul03MEWQMqB1oiznYqQwAZ73SDrLy9EZolW89fwDnrx4XT/s200/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+003.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496489930692739778" /></a> Lubasin küll endale, et täna ei lähe kusagile ja ainult kirjutan, aga eile maha magatud Suur Buddha ei andnud rahu. Pealegi oli minul ja Tanjal veel kella 11.30ni aega, et tagastada meid tublisti teeninud motoroller. Seega – 2h ja Suur Buddha. Saare suurust (või siis väiksust) arvestades pidi sellest meile jätkuma. Ja jätkus ka, aga ikka ma pean kordama ennast: teeviitasid nad ei armasta kohe üldse. Õnneks on Suur Buddha nii suur, et seda on üsna võimatu mitte näha kui juba enam-vähem õiges kohas oled. Lisaks Buddhale on seal ka samas suuruses Shiva ja jällegi kompleks templihooneid. <br /><br /><br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg0x_gYDIqbbXuTBpbYzHtiWLarBoqbuPVeSvnwFB_yUQKQlVkjJK-co4FBr2bsqkOblcp9gYP5vCdB-Qow5Iuptih8173KROd9RY_lRYHooagrb735_eI-Mq9aIih_elm2f2qol6ErA71C/s1600/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+001.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 300px; height: 400px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg0x_gYDIqbbXuTBpbYzHtiWLarBoqbuPVeSvnwFB_yUQKQlVkjJK-co4FBr2bsqkOblcp9gYP5vCdB-Qow5Iuptih8173KROd9RY_lRYHooagrb735_eI-Mq9aIih_elm2f2qol6ErA71C/s400/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+001.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496490375324818706" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEilDzQE2tiyEqLlqEgnSS0ZarjzUYQlpJjiOBnPilP3k3_zm614tneUPmJaJslqXhJbpEACOslCy_Ecq5LzA07VUZTJhGG0lk-sK1kN1NYsvzEaCV129Ko95ifQFFUr7KaBKXjBMPrBbys2/s1600/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+022.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 300px; height: 400px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEilDzQE2tiyEqLlqEgnSS0ZarjzUYQlpJjiOBnPilP3k3_zm614tneUPmJaJslqXhJbpEACOslCy_Ecq5LzA07VUZTJhGG0lk-sK1kN1NYsvzEaCV129Ko95ifQFFUr7KaBKXjBMPrBbys2/s400/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+022.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496490634065259842" /></a><br /><br /><br />Nüüd aga olen suurema osa päevast kirjutanud. Ah jaa, vahepeal käisin ennast ka vees leotamas. Sain suure elamuse osalikseks, sest vesi oli nii kuum, et korraks tekkis tahtmine hoopiski veest välja joosta. Natuke sügavamal läks natuke paremaks ja vesi ei olnud keemistemperatuurile enam nii lähedal. Kuna päev on juba kenasti õhtus jälle ja päike hakkab loojuma siis hakkame sättima ennast keskuse poole. Seekord küll jalgsi, aga Tanja on juba korra proovinud ja maa pidi olema 10 min.-ga käidav. Kui midagi põnevat juhtub, eks siis kirjutan edasi hiljem. <br /><br />Keskuses oli kõik nii nagu eile – suurepärane toit ja puuviljakokteilid lahkete tänavateenindajate ning heade hindadega. Kurb oli vaadata kohe neid baaride ja restoranide teenindajaid kes üsna tülpinult seisid oma söögikoha lävel, sest peaaegu mitte keegi ei tahtnud neid külastada. Mõned hõiked ja püüded klienti enda juurde suunata lõppesid heal juhul menüü vaatamisega. <br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjpa1JqXp_vrdKwiDAewPzs-AoqcSqBF1tlmy7V9ku63dDDNrE3d5qjF_iQhhn19J6dd_l4Jx4gAG-I-t1Hy6ti8BwlPYwQfdTv7zpqVDNSgiCYKb4gYQJy8CmHnQnVBLR1_uCVEP6TLOuL/s1600/P6124502.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjpa1JqXp_vrdKwiDAewPzs-AoqcSqBF1tlmy7V9ku63dDDNrE3d5qjF_iQhhn19J6dd_l4Jx4gAG-I-t1Hy6ti8BwlPYwQfdTv7zpqVDNSgiCYKb4gYQJy8CmHnQnVBLR1_uCVEP6TLOuL/s200/P6124502.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496487784985721442" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgHOImlt89pWJxZQO515NAzWCjC_bCk_MyS0qujoIVN_Ez8R9_sOO3TzOzsPCkdoDEpYIhFnW5K5z1IPRJHEE39r88YuwYejphl74yo7YV4PLIdc7mjcfKgDuAYZSHrBpGMZBw3B2Tr2yy4/s1600/P6124501.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgHOImlt89pWJxZQO515NAzWCjC_bCk_MyS0qujoIVN_Ez8R9_sOO3TzOzsPCkdoDEpYIhFnW5K5z1IPRJHEE39r88YuwYejphl74yo7YV4PLIdc7mjcfKgDuAYZSHrBpGMZBw3B2Tr2yy4/s200/P6124501.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496487587643903730" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjMtWoZeezTEpaW2-yHJ_pwBcPWuhF8ETXmBA_j9tmkwOxyFIS5ZiIFf_Iw1_nUi8Aod-k3YDZYsFRQoxdRaW5R3-H_pL12lOOQqVtwdCpXAb7iU3HnAyieNOoZ0_jB8z9hxqIOvozEXt7O/s1600/P6124497.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjMtWoZeezTEpaW2-yHJ_pwBcPWuhF8ETXmBA_j9tmkwOxyFIS5ZiIFf_Iw1_nUi8Aod-k3YDZYsFRQoxdRaW5R3-H_pL12lOOQqVtwdCpXAb7iU3HnAyieNOoZ0_jB8z9hxqIOvozEXt7O/s200/P6124497.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496487418283335042" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhYcwmtmkpt2hyphenhyphenfd0zTrPqvFf8W1O_kCgEPUZqxI0SFX5ZNB0UXOUCLOlhcD4oCzm3Q9kN0JLsyppv07GZ0kW4CxcEUzB35oQG3mOKPEPZ-p8HMDpMh8b2Cbr7nfB0oc4lLsQtNxX8mK0LC/s1600/P6124496.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhYcwmtmkpt2hyphenhyphenfd0zTrPqvFf8W1O_kCgEPUZqxI0SFX5ZNB0UXOUCLOlhcD4oCzm3Q9kN0JLsyppv07GZ0kW4CxcEUzB35oQG3mOKPEPZ-p8HMDpMh8b2Cbr7nfB0oc4lLsQtNxX8mK0LC/s200/P6124496.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496487137081134610" /></a><br /><br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhHjd8bz1U1KYzvyGE9IBMhqDRkvPyFrQg4PMQvHWwK4nhDPMMliBRbM2U1vUwAuoEz1n3kTIJ2JXdJY1OxKdApmZkFkhbrUI3lVwmHYwbkn8uDRUG6nN7PDnPemjQxck9OBs3wz0LInC5A/s1600/P6114444.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhHjd8bz1U1KYzvyGE9IBMhqDRkvPyFrQg4PMQvHWwK4nhDPMMliBRbM2U1vUwAuoEz1n3kTIJ2JXdJY1OxKdApmZkFkhbrUI3lVwmHYwbkn8uDRUG6nN7PDnPemjQxck9OBs3wz0LInC5A/s200/P6114444.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496486051120366578" /></a> Enne südaööd käisin veel üksi rannal jalutamas. Fotokas oli igaks juhuks kaasas, et äkki juhtub midagi huvitavat. Tegelikult juhtuski – väikesed krabid olid rannale tulnud, aga neil puudus igasugune soov fotomodelliks hakata ja nii nad vette plagama pistsid kui minu tulekut nägid-tajusid. Igal juhul nii aeglase aparaadiga nii vilkaid tegelasi pildile ei püüa. Istusin siis massaažiputka servale ja vaatasin hoopis tähti. Hea oli istuda nii, et ei higista :). Merel oli äike, aga see jäi väga kaugele. Käisid ainult sähvatused, aga mürinat polnud kuulda. Paar "tähte" isegi langes... Et kas ma soovisin? Ikka! Aga mida, seda ma ei ütle. Võin vaid vihjata, et seda, millest hetkel elus kõige rohkem puudust tunnen. Kes teab, see teab...<br /><br /><br /><br />Kohalikud daamid:<br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi85yujMYhvmbpBpQx3eKYUrgfHeNY7MhXsFXILoBs8DkGBz2__LlBe3uaex5Ii6WYB6_-W8yQbhMQOGG2jlug7NnwHWapCMu3FpGxPiGre1lfuQPSiXrzMi_yIZKZW7TQev9V_MJxMF812/s1600/P6124500.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi85yujMYhvmbpBpQx3eKYUrgfHeNY7MhXsFXILoBs8DkGBz2__LlBe3uaex5Ii6WYB6_-W8yQbhMQOGG2jlug7NnwHWapCMu3FpGxPiGre1lfuQPSiXrzMi_yIZKZW7TQev9V_MJxMF812/s400/P6124500.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496489010273783506" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgt5U_sxn1wNruWz9JarAhR-m-D0_rq2C1c1n-rNCReh_WrLj42RBZeiFA46Pp3wXbKe-4dR3S-QqbJbedx_oqsJ_iy5Y5DoTpnsQS8EZpUCQ1JxFVIIKuC6HTPSSoDnYONqhI0eEwyERXN/s1600/P6124494.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgt5U_sxn1wNruWz9JarAhR-m-D0_rq2C1c1n-rNCReh_WrLj42RBZeiFA46Pp3wXbKe-4dR3S-QqbJbedx_oqsJ_iy5Y5DoTpnsQS8EZpUCQ1JxFVIIKuC6HTPSSoDnYONqhI0eEwyERXN/s400/P6124494.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496488765014307106" /></a>Ave :)http://www.blogger.com/profile/06970067571329241485noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5326678636522197422.post-43570630904978930822010-07-20T20:16:00.005+03:002010-07-20T22:17:34.503+03:0014. juuni, esmaspäevMa ei tea, on see koses suplemisest, meeletutest kogustest jääkülmadest puuviljakokteilidest või igaöisest ventika all magamisest, aga kurk on mul valus ja huul hiigelsuurest villist paistes. Esimene käik täna hommikul läks kohe apteeki siinsete imerohtude järele. Näitasin huule ette, hoidsin kõrist kinni samas nägusid tehes ning sain oma medikamendid kätte. Kreem villile näeb välja üsna tavaline, aga kurgu jaoks anti küll parajad piparmündi kommid lihtsalt. Isegi pilt paki peal on üsnagi lastepärane :). No eks näis, kui homme on sama hull, peab midagi tugevamat küsima. Hommikul kirjutasime Tanjaga ennast New Hut´ist välja, et rännata järgmisele saarele. Avastamist ootab Koh Pha Ngan. Ilm on täna suhteliselt imelik – hästi palav, aga pilvine ja kohati sajab minut või paar hästi tugevat padukat. Pileti ostsime eile õhtul keskuses käies, maksis 250 BHT ja sisaldas transfeeri majutuskohast sadamasse.<br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEii6hD-h0h50UPgVITIrCFiFBRAnfumRc5eb2qXPDnVXiiVcYomDpIvtwaKsehF_hUUb12_g9EG6uHy_LWFsntbcP5iQG4EhnkZ3c2iuWbW4EEdG7Nfv_C_2DhofZ5E63-U0GwZqsJrbL9f/s1600/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+061.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEii6hD-h0h50UPgVITIrCFiFBRAnfumRc5eb2qXPDnVXiiVcYomDpIvtwaKsehF_hUUb12_g9EG6uHy_LWFsntbcP5iQG4EhnkZ3c2iuWbW4EEdG7Nfv_C_2DhofZ5E63-U0GwZqsJrbL9f/s320/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+061.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496067651723457506" /></a> Saarele jõudes tervitas meid jällegi terve hord taksojuhte ja nende müügiagente karjudes taxi-taxi-taxi... ja püüdes jutuotsa üles võtta. Astusime neist vaikides mööda kuni teele jäi naine kel käes terve patakas erinevate ööbimispaikade reklaambuklette. Valisime sealt välja ühe odavate majutusvõimalustega koha, sest pildid olid üsna kenad ja hinnad algasid 200 BHT öö. Tundus hea ja taskukohane, ja nimigi teisel kena: Moon Flower. Kuna 8 km sõidu eest 100 BHT nägu tundus meile kohalike olusid arvestades natukene liiga kõrge hind, otsustasime pisut ringi vaadata ja muud transpordivõimalust otsida. Üsna pea oli meile selge, et muust transpordivõimalusest sellel saarel võib vaid unistada. Siin valitses kohalik taksomaafia. Kõik taksod kuuluvad ühte firmasse ja sõidavad fikseeritud hindadega (vähemalt sadama poolt ja suure seljakotiga tulijatele), tingimisvõimalus praktiliselt olematu. 2 kanget Euroopa tüdrukut ei tahtnud kuidagi olukorraga leppida ja üritasid tingida 8 km-st otsa 50 BHTile nägu, samas otsides silmade vilades tänavalt muud võimalust. Päike lõõskas ja kott tundus selles kuumuses kui kive täis olevat. Olime tiirutanud linna vahel juba arvatavasti 1h ja kõik taksojuhid vist juba teadsid tüdrukuid, kes tahavad 50 BHT eest minna Moon Flowerisse. Kohtasime vahepeal 2 mootorrattataksot ka, aga need tahtsid täpselt sama palju saada, seega mõtetu isegi rääkida. Väsinud ja peast juba üsna soojad vandusime taksomaafiale siiski alla ning järgmine takso mis meid märkas sai ära räägitud hinnale 80 BHT nägu, mis tundus sel hetkel ülisuure saavutusena juba. Vedasime end vaevaliselt kasti koos oma kompsudega ja sõit Kuulille võis alata. Tee läks aina kitsamaks ja puud tuld autole järjest lähemale kuni lõpuks jõudsime kusagile võsa vahel asuvate väikeste majakesteni. Hüppasime kastist maha ja läksime asja uurma. Koha omanikuks oli miski välismaalasest mees kes tundus seda kohta pidavat koos oma emaga (välise uskumatu sarnasuse kuid samas suure vanusevahe põhjal pakutud). Mõlemad sellised kuivetund kujud ja vägagi boheemlaslikud nii välimuselt kui ka olekult, võtsid meid kenasit vastu ja mees asus meie sooviavalduse peale majakesi näitama. Alustasime loomulikult kõige odavamast, mis pildi peal oli üsna OK, aga tegelikult... Luusisime veel mööda territooriumit pisut ringi, vahetasime pilke ja sõnadetagi oli selge – ei siia me ei jää. Palusime kutsuda taas takso ja otsustasime sõita saare kagutippu Hat Rini, kus peetakse iga kuu kuulsat täiskuu-aegset rannapidu. Uus takso läks taas maksma 100 BHT nägu ja 10 min pärast aeti meid keset lõõskavat päikest jälle autost välja, sest olime sihtpunkti jõudnud. <br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjhwmPCZMuFKrzrYJLCDq3irbKCcpYhnGSQgOa6BgJNiKVt-8U50l4ZJ76rspkepXhD8WJMJDiMASuQBygRBcL2ya-Rorb1P9DqWn4Fdl98K6ZecWfTVxyFFvuH5qVFWrOVhm3vARV4US2o/s1600/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+058.JPG"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjhwmPCZMuFKrzrYJLCDq3irbKCcpYhnGSQgOa6BgJNiKVt-8U50l4ZJ76rspkepXhD8WJMJDiMASuQBygRBcL2ya-Rorb1P9DqWn4Fdl98K6ZecWfTVxyFFvuH5qVFWrOVhm3vARV4US2o/s320/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+058.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496068451134065154" /></a> Kotid õlal, vantsisime mööda tänavaid ja suurt liivast randa edasi-tagasi, lootes leida taskukohase hinnaga majutust päikesetõusu rannal. Kõikjal hinnad üle 1000 BHT öö... Kuna siin jaguneb keskus kaheks: päikeseloojangu ja päikesetõusu rannaks, siis saadeti meid teisele poole otsinguid jätkama, sest seal pidi olema odavam, aga rand on kah kole. Jäime seekord uskuma ja proovisime veelkord õnne kesktänaval. Üsna pea märkas mu silm silti Anand Bungalow ja hinnad 300, 400, 500 ja 600 BHT. Läksime asja uurima ja selgus, et bungalowst oli asi kaugel. Tegemist hotelli tüüpi hoonega ja üsnagi suurega kohe seal samas sildi juures. Palusime jällegi tube näha. 300 BHT – te ei taha teada..., 400 – sama, 500 BHT – räpane ja koristamata, 600 BHT – lihtsalt kole, aga näis puhas. Küsisin kohe otse, et kas kaubelda annab. Kuna plaan oli jääda kolmeks ööks, siis pakkusime tüdrukule 450 BHT toast ühe öö eest. Väike konsultatsioon emaga ja läkski kohe kaubaks. Olime eelnevalt kokku leppinud Tanjaga, et kui asi tõesti hapu siis veedame need 3 päeva kenasti koos ühte tuba jagades. Kuna tuba kirjeldada ja pildistada on suhteliselt mõtetu, siis väntan sellest enne ära minekut jälle toreda filmikese nagu detailirohketes kohtades kohasem on.<br /> <br />(video koht)<br /><br />Ah et miks me sellesse urkasse jäime? 1. Asub see täpselt keset keskust, 2. on 30 m randa, 3. me olime niiiiii väsinud, et teiselpool keskust asuvasse randa kõndimine lihtsalt öömaja otsimise eesmärgil tundus täiesti võimatu. Seadsime ennast siis sisse, igaüks omasse voodisse (koos asjadega mida igapäevaselt kasutad), sest muid mööbliesemeid põhimõtteliselt jällegi ei olnud. Seejärel kiiresti suurepärast liivaranda nautima. Õhtul taas toiduretk koos keskuse avastamisega ja siis rannale kaema, mis toimub. <br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgwXp1oMHVZZ-CASkL6w0G1RE7S4hzL4lxWNETBAqUEFU9v0oJd93KCvuWz_PECSV8sP-rH6OLt2LowzXAWf-Cb0sdBVZm-phkLH87j4z68ykIo_p0cpr7r_5jOd2wWZa79evFRFN8aBpcF/s1600/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+048.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgwXp1oMHVZZ-CASkL6w0G1RE7S4hzL4lxWNETBAqUEFU9v0oJd93KCvuWz_PECSV8sP-rH6OLt2LowzXAWf-Cb0sdBVZm-phkLH87j4z68ykIo_p0cpr7r_5jOd2wWZa79evFRFN8aBpcF/s320/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+048.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496069357029443474" /></a> Toimus nii mõndagi: saar elas kõigest jõust jalgpalli MMi rütmis. Mitmes kohas näidati seda väljas väga suurel ekraanil. Istusime siis meiegi, nautisime jooki ja kuna mina suur jalgpalli fänn ei ole, vaatasin inimesi rohkem kui ekraani. Tore oli vaadata, kui kari tegelasi oooo... ja aaaaa... ja jeeee... hüüab vastavalt sellele mis kusagil Lõuna-Aafrika muruplatsil parasjagu toimub. Siis tuli vihm ja satelliidiühendusega juhtus midagi ning mängu lõpp jäigi nägemata... Jooksime kõik baari sisse ja jäime sinna vihma vangi päris pikaks ajaks...Pärast vihma tundus rannal veel mitmes kohas pidu olevat, aga kuna hommikune seiklus oli röövinud kogu meie jõuvarud, otsustasime magama minna. Tuppa jõudes saime aru, et sellel hotellil on veel mõned „lisad“ mida tahvlil välja ei reklaamitud. Nimelt asub meie toast maksimaalselt 50 m kaugusel ranna kõige popim ja lärmakam ööklubi :). Seega ei jäänud minul muud üle kui kodust kapist kaasa võetud kõrvatropid kõrva toppida ja siiski magama jääda. Hea, kui on mõni kasulik hobi millega tegeled, et sellised tarvikud kohe igal sammul käepärast võtta on...Ave :)http://www.blogger.com/profile/06970067571329241485noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5326678636522197422.post-52696807354177552672010-07-20T19:40:00.010+03:002010-07-20T20:15:49.766+03:0015. juuni, teisipäev<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgS5T7Uyf9tmsRq35CDUkx1H-iwoyXoxyTz4Srq35mydArQyB3DIXmGfD2r8yC_Bsjd1-xc8KD1-8G8oZFhZAZKzUBy-qL1xaDzMCOW8YrEW1AkJHSFRavt7TLxsBUoSq-wWRJ21bI2ESzb/s1600/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+056.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgS5T7Uyf9tmsRq35CDUkx1H-iwoyXoxyTz4Srq35mydArQyB3DIXmGfD2r8yC_Bsjd1-xc8KD1-8G8oZFhZAZKzUBy-qL1xaDzMCOW8YrEW1AkJHSFRavt7TLxsBUoSq-wWRJ21bI2ESzb/s200/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+056.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496033390022304578" /></a> Ärgates avastasime, et suuremat rannailma pole täna loota. Huul oli hullusti paistes ja kole nii et ei tahtnud oma nägu nähagi, aga tänu toa IGAS seinas olevale suurele peeglile oli seda suhteliselt võimatu vältida. Nii ma siis istusin oma voodil, suhteliselt hapu olekuga. Kurk oli õnneks juba parem ja seega polnud vaja enam apteeki külastada. Võtsime ette retke mööda oma randa ja läksime ka kaema, kas teiselpool küla asuv rand on ikka nii paha nagu eile kohalikud rääkisi või on tegemist jällegi tule-osta-siit-müügitrikiga. Väike ronimine mööda suvalist, natuke mägist tänavajuppi ja jõudsime sadamasse. Jah, rand oli kole. Seekord räägiti õigust. Tagasi kõndides saime aru, et keskus on tegelikult poole suurem kui me eile arvasime ja enamus odavaid söögikohti asub seal kus me eile ei käinud :). <br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi4jbSQtCPTrlW5qSBg3nC0Zgou9EfdTk6AfsWO1ky9lCmvM79yYKjyHYlcQwNC7UIhrq6bc22CtPMOAHjFLeYK_BNaF4ay-Db_QfDFzgLs0NiasjK0xEWP04351zrig2XKIMnDLjabsWSv/s1600/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+053.JPG"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi4jbSQtCPTrlW5qSBg3nC0Zgou9EfdTk6AfsWO1ky9lCmvM79yYKjyHYlcQwNC7UIhrq6bc22CtPMOAHjFLeYK_BNaF4ay-Db_QfDFzgLs0NiasjK0xEWP04351zrig2XKIMnDLjabsWSv/s200/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+053.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496034019082627346" /></a> Tegime mõned pildid siin ja seal, vaatasime läbi kogu kaubandusvõrgu, uurisime juba vaikselt BK-i ja Koh Tao piletihindu ning narrisime isekeskis igal nurgal tüütavat taksomaafiat. Turistide seas laialt leviv nali on see, et kui järjekordne tegelane hüüab sulle: Taxi-taxi, siis sina hüüad talle vastu: No, walki-walki. (Järgmistel päevadel kohatud seltskondadelt sain ka täiesti ühese vastuse, et sellist transpordikorraldust pole nad kohanud veel mitte kusagil mujal maailmas. Igal juhul on see jätnud enamusele saare külastajatest täiesti uskumatu ja unustamatu mulje, kahjuks negatiivses mõttes). Edasi läks Tanja randa pilvi võtma ja mina ühendusin mõneks ajaks läbi Skype Eestimaaga. Kuna kirjutamiseks mingit erilist hoogu ei suutnud üles võtta, ühinesin temaga peagi. Päevitamiseks väga sobiliku ilma ei olnud, aga vesi oli endiselt mõnus. Panin siis ennast taas likku, lihtsalt lebades madalas vees nagu liivale kinni jäänud emavaal. Kui päike ikka lõplikult ära kadus, korjasime oma kodinad kokku ja läksime tagasi hotelli. Pärast järjekordset väikest pesu olime oma õhtuseks ringiks taas valmis. (Arvatavasti pole ma elu sees ennast nii palju pesenud kui siin. Täiesti uskumatu. Tuled dušši alt ja 30 min pärast tahaks tegelikult juba tagas minna. Kõige parem oleks seista kogu aeg voolava mageda vee all :)) <a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgzrF_nb94rJGQsZ4DMrtuEKdeI-VBtF3k9g_vD9c1PgYhlYGOElh-gUqDBugNCmA1T-4b0E6PipFRmIWFE2FG5hUOT2NMAlGBimaLFMNXomyPP9QgpyXOUbzTRtZj69gFZdki9hIxQgdXG/s1600/Koh+Pha+Ngan+003.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgzrF_nb94rJGQsZ4DMrtuEKdeI-VBtF3k9g_vD9c1PgYhlYGOElh-gUqDBugNCmA1T-4b0E6PipFRmIWFE2FG5hUOT2NMAlGBimaLFMNXomyPP9QgpyXOUbzTRtZj69gFZdki9hIxQgdXG/s200/Koh+Pha+Ngan+003.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496034604527941394" /></a> Võtsime mõnusa õhtueine lamamismattide ja –patjadega varustatud kohvikus ning suundusime taas läbi tiheda kaubandusvõrgu rannale. Sunrise ja suurel ekraanil palli taga ajavad mehed ootasid. 2 mängu oli täpselt paras vaadata, lüristades kõrvale suurepärast puuviljakokteili. Teise mängu lõpuks oli 60-70 m kaugusel Cactuses alanud pidu, mis eile tänu väsimusele enamjaolt nägemata jäi. Täna me seda viga enam ei teinud. Seadsime sammud sinna, et oma silmaga näha, kuidas kamp higiseid kohalikke mehepoegi tuleshowd tegid. Midagi pole öelda – osavad on nad selles. Kirjeldada jällegi mõtetu, seepärast võtsin fotoka ja tegin järjekordselt filmi, isegi mitu... väga mitu... <br /><br />(filmide koht)<br /><br />Kui rahvas oli juba parasjagu purjus ja tulest ning vaatemängust kuumaks köetud, algasid mängud pidutsejatele. Ka nendest on nii mõnigi film tehtud. Üldiselt saime sel õhtul lõplikult aru, et see piirkond saarest kuulub noortele pidutsejatele-elunautlejatele, kelle hea peo standardiks on rohke alkohol ja enda igakülgne väljaelamine. <br /><br />(filmide koht)<br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhZDpUB5k6VSDpm-wkZMLedq088N3v-98rAwh302u53E1VfI9-WlCSok1d6QunNvdiNKXxGRFMRB_Ont_5GfXsyJNdXXqNFgKFYS0ccG5_Dy1AEBzTrFCvPsoF49ngtxjShTTY0gbWR4Hk5/s1600/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+068.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhZDpUB5k6VSDpm-wkZMLedq088N3v-98rAwh302u53E1VfI9-WlCSok1d6QunNvdiNKXxGRFMRB_Ont_5GfXsyJNdXXqNFgKFYS0ccG5_Dy1AEBzTrFCvPsoF49ngtxjShTTY0gbWR4Hk5/s200/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+068.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496035412816291378" /></a> Alkoholi puudust siin ei ole, sest seda ei müüda klaasiga vaid hoopiski ämbriga. Budget koosneb väikesest ämbrist, jääst, omavahel kokkusobivast karastusjoogi purgist ja alkoholi pudelist ning niimitmest kõrrest kuimitme sõbraga sa tahad ämbrit jagada. Pika leti taga oma 20-s müügiboksis istuvad müüjad karjuvad vahetpidamata, püüdes sinu tähelepanu just endale saada – ka see vääris filmimist... Kogu programm vaadatud-filmitud, oli kell juba sujuvalt 2 saanud. Kuna midagi uut ja huvitavat polnud enam tulemas, otsustasime hotelli minna, sest nagunii saame seda seal sujuvalt edasi nautida. Lihtsalt kohad on olemiseks paremad – saab lamada. Ja kui tõepoolest ikka tuline soov magamiseks tuli, siis: Ega`s muud kui tropid kõrva!<br /><br /><br /><br /><br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhjojl_y8lucJRBaTQ2nwl8XtQWwbWU6ANKaHtcPBR_4JdIZwT1piNo4Oz4T2hgZR_vb_3GymuA7njp8nSuOxJpTKIDaHxKNMFVlUx6P6v4J0QgEDkHSmGaVTzqchOEKG9W6ZIaUVp0kkKM/s1600/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+062.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhjojl_y8lucJRBaTQ2nwl8XtQWwbWU6ANKaHtcPBR_4JdIZwT1piNo4Oz4T2hgZR_vb_3GymuA7njp8nSuOxJpTKIDaHxKNMFVlUx6P6v4J0QgEDkHSmGaVTzqchOEKG9W6ZIaUVp0kkKM/s400/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+062.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496036775131459698" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgI9YxJ68-M7JQprkiteY9NEYR9VuKl0bFBsdXIEipMR7MXYW6gXbFAUlxzbEvhMIEuRZ8gC9USWDmiU8sy8FMgDxYouZz-GH-oVtZLNr7zGvBA9UroDDLGhQPWLn9kLdY4QLBzQcS1UE5X/s1600/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+078.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgI9YxJ68-M7JQprkiteY9NEYR9VuKl0bFBsdXIEipMR7MXYW6gXbFAUlxzbEvhMIEuRZ8gC9USWDmiU8sy8FMgDxYouZz-GH-oVtZLNr7zGvBA9UroDDLGhQPWLn9kLdY4QLBzQcS1UE5X/s400/Koh+Samui,+Koh+Pan+Ngan+078.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496036619603363602" /></a>Ave :)http://www.blogger.com/profile/06970067571329241485noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5326678636522197422.post-22094659925881159112010-07-20T19:28:00.002+03:002010-07-20T19:37:43.591+03:0016.juuni, kolmapäevTäna oli kõige sündmustevaesem päev ja seepärast pikalt ei viitsi kirjutada. Istusin mingi osa hommikust toas, kadunud interneti taga otsides ja siis püüdes ikkagi midagi natukene kirjutada, aga see ka ei sobinud... Lõpuks vedasin ennast välja, sest nälg ei andnud enam asu. Ostsin ära oma pileti Koh Taole sõiduks 250 BHT eest ja läksin seejärel randa päevitama. Tegelikult ligunesin küll enamuse aega vees, sest see on minu jaoks rannas ikka veel konkurentsitult parim koht. Sõelusin liivast välja väikesi karbikesi, juba peast läbi lastes, mis toredaid asju nendest teha saab. Peagi avastasin, et neis on elu ja tahtes haisupommi oma kotis vältida, lasin nad taas vabadusse. No eks siis ostan need toredad asjad tänavalt :). Pärast pesu toimus järjekordne toidujaht ja siis juba sisse tallatud rada Sunraise – Cactus – hotell. Kell on juba suhteliselt palju ja tegelikult peaks magama jääma, lootes, et homne kolimine järgmisele saarele on pisut valutum kui siia saabumine.Ave :)http://www.blogger.com/profile/06970067571329241485noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5326678636522197422.post-60956497728104059042010-07-20T18:56:00.004+03:002010-07-20T19:24:36.655+03:0017.juuni, neljapäev„Hommik algas vihmaga ja seega lõppes pidu akna taga tavalisest varem. Nautisin viimaseid tunde korraliku und ilma kõrvatroppideta. Täna on siis see päev kus minu ja Tanja teed lähevad lahku. Kahju. Meil oli koos päris tore“. <br />Just neid paari rida kirjutades tundsin, et süda on ikka liiga paha selleks et jätkata. Ilm oli tuuline ja praam mis viis mind järgmisesse sihtpunkti ehk Kho Taole loksus üsnagi korralikult. Panin märkmiku kotti ja toetasin selja vastu laevukese seina ning mõtisklesin selle üle, et täna on kaks ühes – laevasõit ja lõbustuspark mille atraktsiooniks on „Okseratas“. Reis oli kestnud juba kõva 10-15 min kui minu ees istuv tüdruk juba pistiski pea kilekotti... Olgem ausad, ega ma isegi koti otsimisest sel hetkel väga kaugel ei olnud. Andsin talle paki salvrätikuid oma kotist ja kiirustasin otsustaval sammul trepist üles, õue värske õhu kätte. Seal kohtasin veel umbes 10-t näost rohelist inimest ja võtsin kenasti nende vahele istet. Parem oli... Loksus vähem ja tuul ning aegajalt sadada ähvardav vihm olid värskendavad. Vaatasin kella, kannatusi oli jäänud veel umbes 1,5 h... Ei mäletagi täpselt kuidas, aga kuidagi sai see aeg ära veedetud. Mõtlesin veel vahepeal Tanja peale kes sõidab täna BK-i ja seega kestab tema laevareis 3-4h, mis pidi olenema suuresti ilmast ja ilm oli täna meil.... <br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjBkg2U1xkylJpYlSpE7USGCJ-IrTg2CrbALsD0ZnyVxw8gva15K2W4OsDo_xjvEKhyphenhyphenDnjboGtTsBedW8uEJzEBbLCYTOtJwxC4XkFgJWt0x6-4h0pbxIZN3en0WP6P5X69DtUgnxSCqfQC/s1600/Koh+Tao+002.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjBkg2U1xkylJpYlSpE7USGCJ-IrTg2CrbALsD0ZnyVxw8gva15K2W4OsDo_xjvEKhyphenhyphenDnjboGtTsBedW8uEJzEBbLCYTOtJwxC4XkFgJWt0x6-4h0pbxIZN3en0WP6P5X69DtUgnxSCqfQC/s320/Koh+Tao+002.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496023678343669954" /></a> Igal juhul Koh Taole jõudes tuli ka päike pilve tagant välja meid tervitama. Marssisin mööda tänavat Sassi soovitatud Save Bungalow poole. Lahke perenaine näitas võimalike ruume ja tutvustas nende hindu. Olin just järjekordse maja trepist alla astumas kui sisse tormas noormees, suur seljakott seljas, samuti majutuskohta otsimas. Hind ei tundunud meile kummagile just väga soodne ja nii seadsime sammud tänavale. Võtsin jutuotsa üles ja küsisin, et kas ta ise ka teab kuhu ta läheb? Vastus oli eitav, aga sellest piisas, et edasine tutvumisjutt arenema hakkaks. Kuuldes, et ma olen Eestist sain ma peaaegu aplausi osaliseks, sest 2002.a. oli ta olnud Eestis ja see oli väga sügava ja ilusa mulje temasse jätnud. Igal juhul kavatseb ta kunagi jälle Eestit külastada. Seda oli kena kuulda. Tänaval ootasid veel 2 tüdrukut, kes teatasid kiirelt käega seljataha viibates: „seal pole midagi soodsat“. Üks tüdruk osutus noormehe väljavalituks ja teisega olid nad kohtunud just praamil. Arvatavasti korralikult iiveldav süda liitis selle 2h jooksul paljusid. Sõpra tunned hädas nagu öeldakse. <br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi_vY3JTyAvK-s3n9Qlsdc_T96D578I8C8ql9ougLewQ1NBxEcSmdsc4epUu5N-A39vKGHaUPy_vCEaot9sNLnZ7id5M4roMaYRd8pBzjAoKEgiKqq4L5-yCtcfS2ht-hZ2lrM-MItgisf1/s1600/Koh+Tao+021.JPG"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi_vY3JTyAvK-s3n9Qlsdc_T96D578I8C8ql9ougLewQ1NBxEcSmdsc4epUu5N-A39vKGHaUPy_vCEaot9sNLnZ7id5M4roMaYRd8pBzjAoKEgiKqq4L5-yCtcfS2ht-hZ2lrM-MItgisf1/s320/Koh+Tao+021.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496024548967574850" /></a> Californiast pärit poisi ja Austraaliast pärit tüdruku nime ma praegusel hetkel ei mäleta, aga Shotimaalt pärit tüdruku nimi on Beth. Leppisime kokku, et ei hakka kõik koos tänavat mööda kottidega ringi jooksma vaid teeme tööjaotuse – tüdrukud valvavad kotte ja poiss jookseb üksi :). Umbes 30 min. möödudes tuli noormees tagasi ja teatas rõõmu-uudist, et oligi leidnud meile kõigile pesa järgmiseks 3 päevaks. Sellele järgnes pikk seletus veel mingist merejalaväelase-värgist mida ma ei suutnud korralikult ära fikseerida, aga igal juhul oli uue elupaiga omaniku ja selle noormehe vahel mingi militaarne seos ja seega meile special price toa eest. Asusime Mr. J Bungalow poole teele, mis jäi keskuse tänavatest 100-150 m eemale. Minust ja Bethist said toakaaslased ja kumbki maksis 450 BHT 3 öö eest, mis on tegelikult vägagi special price. Tuba oli suur, WC ja dušš toas (külma veega, ehk siis päeval õues soojeneva veega), 2 eraldi voodit ja ennäe imet, ka mõned kapid ja riiulid seekord. Ainus tuvastatav probleem oli mitte nii puhtad ja nägusad voodiriided kui oleks oodanud. Sellega ehk annab homme midagi ette võtta, kuna avastuseni jõudsin alles õhtul. <br /><br />(video koht)<br /><br />Kiire karastav pesu ja siis piirkonda avastama. Keskusest ostsime kaasa hunniku puuvilja kuna seda müüdi normaalselt iga nurga peal, mitte nagu Koh Pha Nganil, et otsi tikutulega taga. Kõndisime mööda tänavaid, astusime sisse siia ja sinna, et kohalike oludega tutvuda. Tänaval küpestati õlis kreveti- ja krabikooke 10 BHT/tk, neid oli vaja kindlasti proovida. Kommentaariks: Mmmmmmmmm.... :). Jalutuskäik venis piisavalt pikaks ja tagasi tuppa jõudes oli juba pime. Täna tegin enda jaoks suure avastuse, et minu varem peaaegu olematu inglise keel on hüppeliselt arenenud 10 päevaga. Pool reisist on veel ees ja arenguruumi küllaga – ehk jõuab... Kell polegi palju, aga välja minna enam ei viitsi. Beth on sõitnud peaaegu 24 h erinevate transpordivahenditega ja mina veedan oma õhtut kirjutades, sest paar päeva on jälle tänu hoogsale elurütmile kirja panemata jäänud. ...mingid kummalised loomad ja linnud karjuvad aegajalt akna taga...Ave :)http://www.blogger.com/profile/06970067571329241485noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5326678636522197422.post-72118926397595627122010-07-20T16:39:00.012+03:002010-07-20T18:55:00.501+03:0018. juuni, reedeKell on 22.15 ja kõik päevatoimetused on juba tehtud. Sel saarel mingit suurt ööelu ei toimu, seega on kenasti aega kirjutada, sest magamaminekuks veel liiga varajane aeg. Huvitaval kombel aitab siin 6 h-st mitte eriti kvaliteetsest unest täiesti, isegi kui oled alates hommikul kella 9-st ringi jooksnud. <a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgh8X9RkdU2Oxd5MUdUvok8n8HVQ-ac2VIEuVJtCn0S5idsHCrquilNuNzmoXecElzRbIKku409LgVYpwvAjejLdqw3RpYVxpQDwSWsJj9GaqGckKPdJYvrEk-hrfSJ-vBzPDoItYejbC4c/s1600/Koh+Tao+001.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgh8X9RkdU2Oxd5MUdUvok8n8HVQ-ac2VIEuVJtCn0S5idsHCrquilNuNzmoXecElzRbIKku409LgVYpwvAjejLdqw3RpYVxpQDwSWsJj9GaqGckKPdJYvrEk-hrfSJ-vBzPDoItYejbC4c/s200/Koh+Tao+001.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496011631538663938" /></a> Seega, päev algas pisut enne kella 9.00 toast lahkumisega. Sobrasime ööbimiskoha registratuuris just parasjagu (arvatavasti kasutatud ja väga odavas) snorkeldamisvarustuse kuhilas kui tööle ilmus Mr.J. Kiire tervitus ja kohe pärima meie päevaplaani kohta, loomulikult silmas pidades ka isikliku kasu, sest ehk saab meile mingi paketi müüa. Üldiselt nii läkski, sest minul ja Bethil oli suur soov täna snorkeldama minna, aga samas ka näha terve saare erinevaid randasid. Parim võimalus ahnetele tüdrukutele oli snorkeldamisreis ümber saare, transpordivahendiks kas suur paat, hind 650 BHT või longtail ehk siin kohalik veetakso sõiduks lähimate saarte vahel või lihtsalt sinna kuhu jalgsi on pikk tee aga autoga ei saa, hind 550 BHT. Väike pilguvahetus ja valisime jällegi odavama variandi. Paat pidi väljuma 10 min. pärast, seega kiire kõne teenusepakkujale, kiire maksmine ja kiire transfeer sadamasse. Sealt jagati varustus kätte ja saime veel mõne minuti oodatagi. <a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhVJZZ01ZjI2M7pNEKMHq4nu730P8tvGJECVSVLsuoSS0uoJ47P6S2k_JamLOaYSo7lSROec03x61dK41JImQor5JEKIetBXLkYOQUX7iz_3cxKkWA4fV-CBVXPZl3RgQ15qvZHl2sg46u1/s1600/Koh+Tao+011.JPG"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhVJZZ01ZjI2M7pNEKMHq4nu730P8tvGJECVSVLsuoSS0uoJ47P6S2k_JamLOaYSo7lSROec03x61dK41JImQor5JEKIetBXLkYOQUX7iz_3cxKkWA4fV-CBVXPZl3RgQ15qvZHl2sg46u1/s200/Koh+Tao+011.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496012669944195570" /></a> Selgus, et longtail täna ei välju, seega pargiti meid koos teistega samasse laevukesse. Mõnikord lihtsalt veab :). Ronisime üle kolme sarnase aluse õigesse ja sõit võis alata. Pardal pakuti kohvi, külma vett ja muid karastavaid jooke, coca-cola ja õlu loomulikult lisatasu eest. Pärast 15 min sõitu olimegi juba esimeses peatuspaigas. See on laht, kus võib kohata ka väikeseid haisid. Täna meil õnne ei olnud... Olin natukene pettunud, sest nähtavus oli üsna kehva ja midagi huvitavat vees ei näinud. Siin-seal võis kohata 3 kalast koosnevat parve, aga see oli ka kõik. Ei värve ega miskit. Samas läks snorkeldamisajaks antud 40 min. lennates. Vedasime end taas paati ja sõitsime edasi. Jõudsin endale ühe kohvi teha ja vaevu sellest pool ära juua kui oli uus peatus ja uus 40 min. Ilma suurema emotsioonita sulpsasn vette ja... see oli võimas! Mul pole küll suurt snorkeldamiskogemust, sest olen seda teinud ainult varem Egiptuses, Sharmis, aga niiiiiiiiiiiiiiiiii suuri koralle ja niiiiiiiiiiiiiiiii erinevaid polnud ma näinud. See oli väga äge koht kus oli tõepoolest huvitav. Ka päike hakkas välja tulema ja kuna vesi oli tunduvalt madalam ja seega vaatamisväärsused lähemal, oli nende 2 asja koosmõjul pilt palju selgem. Ujuda selliste hiiglaste vahel ja üle nende oli väga tore elamus. Ronides veest välja mõistsin, et kogu makstud raha on seda väärt kasvõi selle ühe koha pärast. Oleks ma miski merebioloog, seletaksin lähemalt, mida kõike seal näha oli, aga kahjuks ma ei ole seda. Pardal pakuti ananassi mis oli nii maitsev ja magus ja valmis, et hammustades lihtsalt mahl voolas mööda käsivarsi alla. <a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhKds57pRJFQrkVlRypF5rHZe8mIEidkQWCfYgnMbbESztOe3vvodu-G6YQ4y6kPfcBQ4jC7SqYBzDSepCANMtGVWcZDIItxTFCwtToSA2KPxsb2j49_FT4gipariY0XUPaek-l9f4C1Che/s1600/Koh+Tao+007.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhKds57pRJFQrkVlRypF5rHZe8mIEidkQWCfYgnMbbESztOe3vvodu-G6YQ4y6kPfcBQ4jC7SqYBzDSepCANMtGVWcZDIItxTFCwtToSA2KPxsb2j49_FT4gipariY0XUPaek-l9f4C1Che/s200/Koh+Tao+007.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496013455906175378" /></a> Jõudsin teha mõned pildid ja juba jälle peatus. Seekord 20 min. sest märgistatud ala oli üsna väike. Midagi nii üüratu suurt seal vee all ei olnud, aga see-eest oli rohkem kalu ja üks väike triibuline tegelane otsustas mind jalast hammustada ajaviiteks. Valus ei olnud ja jälge isegi ei jäänud, aga ehmatav oli küll :). Järgmine peatus järgmises lahes oli taas 40 min. Seal sai Beth samasuguselt kalalt hammustada :). Tundub, et neil on see kombeks. Üldiselt meeldis kogu parvele inimestega kaasa ujuda ja arvan, et nad on harjunud turistide poolt toitmisega ning seega pisut ära hellitatud. Mina igal juhul hakkasin neid lausa sihilikult eemale ajama ja rohkem mul näpistamiselamusi päeva jooksul ei õnnestunud saada. Ah jaa... unustasin alguses tutvustada meie tänase päeva uut nägu – Derek, samuti Shotimaalt. Ja olgem ausad, oma välimuse poolest on Bethil ja Derekil olemas sarnasusi, nii et ma usun nende ühist rahvusliku päritolu juttu :). Ma ei mäleta kas vahepeal oli veel mõni snorkeldamispeatus või mitte, sest neid oli iga 10 min. tagant. Saar pole suur, aga näha on palju. Jõudsime kaksiksaareni mida kohalikud kutsuvad Koh Naang Yuan. Ma ei saanud aru, kas saar on eravaldus või toimetab seal riik, aga saarele pääs oli 100 BHT ja aega ringituuseldamiseks anti 2 h. 5 inimest, kaasaarvatud mina, Beth ja Derek otsustasime mitte minna, kuigi saar oli ahvatlevalt ilusa välimusega. <a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiCg23GK0Kq-9qFgqAxI7U6aXD2Ce_VzSTXpb_v_GTL_UO7CVKrlD2DzHoHU4EfjAUNnYTwqkDebuckj62A-lWXjKk668xbzvyyhFYOqu8kJZ_Eacg3yqSLSnx11eRTICczc8NOsjrzCzJ_/s1600/Koh+Tao+003.JPG"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiCg23GK0Kq-9qFgqAxI7U6aXD2Ce_VzSTXpb_v_GTL_UO7CVKrlD2DzHoHU4EfjAUNnYTwqkDebuckj62A-lWXjKk668xbzvyyhFYOqu8kJZ_Eacg3yqSLSnx11eRTICczc8NOsjrzCzJ_/s200/Koh+Tao+003.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496014264030483330" /></a> Boikoti põhjuseks oli see, et hindasime 2 h liiga väheseks ja võtsime vastu kiire otsuse, et läheme sinna homme omapead, kasutades taksopaadi teenust. Küsisime oma kaptenilt, kas võime senikaua ümber laeva snorkeldada või seal läheduses, aga kuna tegemist oli ikkagi väikese sadamaga kus sõitsid edasi-tagasi turistipaadid, siis luba ei antud. Küll aga viidi meid lähemale saare liivarannale ja snorkeldamiskohale, ja lubati sealt vette minna. Pidime andma sõna, et saarele ei lähe ja nii võis pikamaaujumine alata. Sihtpunktiks eemal asuv kollane paat mis vedas samasuguseid turiste nagu meie. Lestadega ei olnudki see maa väga pikk, aga kuna vesi oli sügav ja nähtavust põhja ei olnud, siis minu jaoks pisut ebamugav. Rand oli tore ja mere poolt saarele vaadates süvenes meie otsus homme see reis ette võtta veelgi. Olime ära umbes 1,5h, vees oli tore nagu eelnevateski kohtades (kuigi niiiiiiiiiiii suuri korallilahmakaid enam kusagil ei olnud). Tagasi jõudes käis kibekiire päikesekreemi määrimine, aga oli juba hilja... Päike oli teinud oma töö ja keha tagapool on nüüdseks korralikult ära kõrbenud. <br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjgmHN0KAqtNPOSvQvn1_ATlElqKzHtUj196aDmW8BBcSMkVkkO87ESp2N9nV1samrVDA_PHtUiYmVJtMA_GqCLpsYqq-xmxHpCpgVwvHEhWiwvV3KJyhDSNLh0gGADf_JDrJbrsc0OJ9Rt/s1600/Koh+Tao+029.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjgmHN0KAqtNPOSvQvn1_ATlElqKzHtUj196aDmW8BBcSMkVkkO87ESp2N9nV1samrVDA_PHtUiYmVJtMA_GqCLpsYqq-xmxHpCpgVwvHEhWiwvV3KJyhDSNLh0gGADf_JDrJbrsc0OJ9Rt/s200/Koh+Tao+029.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496016201351507234" /></a> Oleme Bethiga teinud õhtu otsa ooooiii ja aiiiiiii ja jahutanud ennast külma dušši all ja määrinud aloevera geeliga, aga tunne on ikkagi üsna kohtuav. Samas on tuline (mis on nüüd täiesti õige sõna kasutada) soov homme kindlasti tagasi minna. Samas on kõigele lahendus – kaasas on mul pikkade varukatega kerge pluus ja õhtul söömast tulles visiteerisin uuesti kaubandusvõrku ning ostsin endale pikad kergest riidest „ujumispüksid“. Homme näen vees välja nagu kloun, aga keda see ikka huvitab. Siin on riietega ujumine üsnagi tavaline nähtus, küll aga mitte päris sellistes riietes. Aga häda ei anna häbeneda... Kolasime veel koos Bethi ja Derekiga mööda kohalike toidutänavat ringi, et võtta üks tore õhtusöök. Eile hakkas meile jalutades silma üks koht, kus sai toredal lauagrillil endale ise toitu valmistada. Komplekt maksis 150 BHT ja sellest kogusest jätkus kenasti kolmele. Ka see oli tore elamus mida jäävad kirjeldama pildid, sest keeruline ja liiga pikk oleks seletama hakata kuidas see kõik käis. <br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhfoEC9bx-rjF1CBrex8BYKPBrY1nsYBWWaBWvB17nP7lFS1F-_ILlGFOFr80S19wEO8Eo8UQ8h5MJUv6zsnRedZukonrwrGzLt_ppV5dF15dBJECOWqmNUI-52WrUa807FlOfc6YrqNj-2/s1600/Koh+Tao+027.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhfoEC9bx-rjF1CBrex8BYKPBrY1nsYBWWaBWvB17nP7lFS1F-_ILlGFOFr80S19wEO8Eo8UQ8h5MJUv6zsnRedZukonrwrGzLt_ppV5dF15dBJECOWqmNUI-52WrUa807FlOfc6YrqNj-2/s400/Koh+Tao+027.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496010307465367058" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgqtMr3Cl1mPXLeCgP32SQA7_-Bdvy10IJEjsl3ef_Jkc0G04BjKK2ul3KFU_JygMWGPTPgndYgj8Z4iEWBbqvw7IZniXWJuWzpUVwyYFFsAvRPGl97vXHx2eZipCCHSiYaErH873pZeJoO/s1600/Koh+Tao+038.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgqtMr3Cl1mPXLeCgP32SQA7_-Bdvy10IJEjsl3ef_Jkc0G04BjKK2ul3KFU_JygMWGPTPgndYgj8Z4iEWBbqvw7IZniXWJuWzpUVwyYFFsAvRPGl97vXHx2eZipCCHSiYaErH873pZeJoO/s200/Koh+Tao+038.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5496009443667984066" /></a>Tagasiteel Mr.J juurde peatusime veel kohaliku „rastamehe“ juures. Temal küll patse ei olnud, aga lahkuval sõbral oli pealaele kokku pandud patsipuhmas suurem kui peanupp ise. Igal juhul oli seal tore ja väga chill olla. Tegeles mees põhimõtteliselt papponnis elamisega, reggaemuusika kuulamisega ja igasuguse kilakola müümisega oma onni ees. Erinevaid keesid müügiks punus ta ise ja maalid oli teinud sõber. Nii ta siis vegeteerib seal päevast päeva, lobisedes turistidega mängides trummi (ehh ma ei tea selle asja tegeliku nime, aga saate aru küll) ja vahepeal natuke ka „rohtu“ suitsetades :). Oma eluga on ta igati rahul ja praeguses ajahetkes oleks minagi, kui vaid „pain in the ass“ ei oleks nii suur ja seda sõna otseses mõttes. Ehk väike unerohutablett aitab täna öösel ka natuke magada :).Ave :)http://www.blogger.com/profile/06970067571329241485noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5326678636522197422.post-70557148864758913562010-07-20T15:35:00.015+03:002010-07-20T16:32:50.449+03:0019. juuni, laupäev<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgWBccdHJKA0EQhyphenhyphenLjBF7UOrvcWF3lsafRgmTlmM_yddO9fRXbHo3rYCOYQyL1rcmNKxDsevegvR7wDcupUaMv6BsL5uIZexG26ZCEfkCMnwNoAdiB58iZw8gUevgeSoNVBjJJv3h9xK1XK/s1600/Koh+Tao+006.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgWBccdHJKA0EQhyphenhyphenLjBF7UOrvcWF3lsafRgmTlmM_yddO9fRXbHo3rYCOYQyL1rcmNKxDsevegvR7wDcupUaMv6BsL5uIZexG26ZCEfkCMnwNoAdiB58iZw8gUevgeSoNVBjJJv3h9xK1XK/s200/Koh+Tao+006.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495970483965095730" /></a> Ai, ai, parem käsivars on väga paha. Isegi väga-väga... Villid on korralikud ja sellist põletust olen elus varem ainult triikrauaga saanud, küll aga mitte päikesest. Ei noh, kunagi peab ikka esimene kord olema. Ülejäänud keha on ööga maha jahtunud ja päris OK võrreldes sellega mis eile õhtuse seisuga karta oli. Igal juhul algas tänane päev jälle enne 9.00 kus mind ja Bethi nähti juba keskuse poole jooksmas, et hankida endale tänaseks päevaks snorkeldamisvarustus. Kuna Beth on tõsimeeli otsustanud siia jääda mõneks ajaks ja leida vabatahtlikuna tööd (arvatavasti kohalikus koolis) siis käis tema peast läbi esialgu varustuse ostmine. Kuna hind korralikule varustusele ei olnud just väga soodus siis võttis tal iseendaga vaidlemine pisut pikemalt aega kui ma olin oodanud. Mina jõudsin vahepeal oma nina selle ukse vahelt sisse pista, kust me eile ümber saare reisile läksime. Loomulikult olid nad nõus mulle kohe varustust rentima. Kogu komplekt terveks päevaks maksis 100 BHT. Varustus käes, läksin Bethi otsima, kes istuski nõutu näoga keset ühte sukeldumisvarustuse poodi ja küsis mind nähes, et mis ta peaks tegema... Soovitasin tal ennast saarele enne kindlalt sisse seada kui suuremaid oste tegema hakkab ja läksime koos laenutusse tagasi. Pärast seda tuli meelde, et sööma peab ka ja nii me siis läksime, lestad ja maskid-torud kaenlas mingisse suvalisse kohta sisse, et Ave saaks spetsiaalselt tellitud 4-muna omleti ja 2 röstsaiaga päeva alustada. Tavaliselt tehakse siin omletid 2 munast, aga kuna siinsed kanad on väikesed ja kõhnad, on seda ka nende munad. Kell oli edasi-tagasi sahmides saanud peaaegu 11, aga Derekit me ei olnud millegipärast veel kohanud. Peast käis läbi 2 versiooni: 1. Oli tema päikesepõletus hullem kui meie oma või 2. Polnud hea mõte oma hotelli sõita mootorrattataksoga, arvestades seda kui suur mees oli Derek ja kui väike oli juht... Igal juhul soovisime talle hinges kõike kõige paremat ja hakkasime otsima võimalust eile külastamata jäänud Koh Naang Yuan´i saarele pääsemiseks. Paaditakso, mis tähendas tavalist longtaili maksis sinna ja tagasi 600 BHT, mis kahepeale ei teinud kuidagi soodsat hinda. Kuna seltskonda juurde võtta kusagilt ei olnud, käisime läbi vähemalt 10 paadijuhti ja kauplesime nii mis jaksasime, aga nad on ikka nii laisad ja raha kohe üldse tegelikult ei vaja, et normaalselt jutule ei pääsenud kusagil. Beth andis alla ja läks lihtsalt snorkeldamiseks mingit rannaäärset kohta otsima, minu jaoks oli täna aga viimane võimalus Naang Yuan´i külastada. Selles rannas ma õnne ei leidnud ja seepärast vantsisin kilomeetrikese edasi, kõrval asuvasse randa. Seal oli jälle nagu longtailide parkimisplats, aga mitte ühtegi turisti peale minu kes sõita oleks tahtnud. <a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjJqQQmcds3sSRmB8ml43HTrZXmpV_VaF7gPJjPJfaPsIx5noDXRs5f5JRGQRgG6THAq9JlfZZ1n4au9lTNOZyX2hM0b0VXNme11iSfORb5smnqgdL3I28-K49T5Xfb-A6mg9ZsLaQDxoZa/s1600/Koh+Tao+004.JPG"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjJqQQmcds3sSRmB8ml43HTrZXmpV_VaF7gPJjPJfaPsIx5noDXRs5f5JRGQRgG6THAq9JlfZZ1n4au9lTNOZyX2hM0b0VXNme11iSfORb5smnqgdL3I28-K49T5Xfb-A6mg9ZsLaQDxoZa/s200/Koh+Tao+004.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495971870875297058" /></a><br />Kurtsin oma muret siin ja seal ning tegelikult olin juba üsnagi õnnetu... Üks veetakso juht oli lõpuks valmis mind sõidutama 300 BHT eest edasi-tagasi, ehk tegelikult sama hinna eest, mis oleks olnud kohe alguses võimalik kahepeale maksta. Kuna teadsin, et olukord on praktiliselt lootusetu, olin sellega nõus – vähemalt saab asi tehtud ja pärast pole vaja ohkida. Olin juba põlvini vees kui rannalt hõikas üks kohalik mees ja vehkis kätega, endal kari turiste sabas. Jäin ootama. Alustasin juba lauset selle mõttega, et kui rahvast juurde tuleb siis ma 300 BHT küll ei maksa, aga jõudsin ainult 2 sõna öelda, kui paadijuht tõstis 2 sõrme üles, märgiks et hind on 200 BHT. Küllap oli mu nägu nii ilmekas, et sõnu polnudki tarvis. Minu reisikaaslasteks olid emakeelena inglise keelt kõnelevad kodanikud, kust nad täpselt pärit olid, ei küsinud, aga välimuse järgi pakuksin, et tegemist oli brittidega. Saarele jõudes tuli lunastada pilet (100 BHT) ja selgus, et tuli jätta ka lestad väravasse, sest lestadega ujumine oli seal keelatud. Põhjus – võib lõhkuda koralle. Iseenesest on see üsna kummaline, et sukeldujaid saarele lubatakse, kes nagunii on lestadega, aga snorkeldamine lestadega on keelatud. No mis seal vaielda – kui ei või siis ei või. Kuigi kell näitas juba keskpäeva oli saarel väga vähe inimesi. <a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhpgmHMD8BdL_GuS8nzN5k8ClLEWm9vz5GqV1zhv3CRT3VlJq-bnQX3duw0SXD6J4BO-iQOvTG_LEU3QTqFzFqZFWTgdWC7OUO-ftiUsyh1hYz3Ds7dS0jJH5NE1gGg2GyIdGl7jxazXY5w/s1600/Koh+Tao+042.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhpgmHMD8BdL_GuS8nzN5k8ClLEWm9vz5GqV1zhv3CRT3VlJq-bnQX3duw0SXD6J4BO-iQOvTG_LEU3QTqFzFqZFWTgdWC7OUO-ftiUsyh1hYz3Ds7dS0jJH5NE1gGg2GyIdGl7jxazXY5w/s200/Koh+Tao+042.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495980156480043074" /></a> Liivaribal looklev rannatoolide rida oli täiesti tühi. Sättisin ennast seal sisse, aga mitte mõttega päikest võtta vaid ikka veealuseid iludusi nautida. Ehk siis rannatooli jäid mõnulema minu asjad ja ma ise ronisin vette – kogu riietega, nii nagu eelnevalt lubatud. Lahe peal oli minuga kokku sel hetkel täpselt 2 snorkeldajat – oli mõnus ja vaikne. Madalas vees sõi sadakond papagoikala oma lõunasööki, ujudes suure parvena ringi ja otsides meelepäraseid palukesi põhjast. Päris tore oli ilmuda rahulikult parve keskele ja jälgida neid ilusaid värvilisi olevusi kes toimetasid vaid paarikümne cm kaugusel minust. Täna oli nähtavus parem ja seega otsustasin üle vaadata ka sügavamal asuvad korallihiiglased. Nägin palju sellist, mida eelmisel päeval tähelegi ei pannud. Ühtlasi sain ka teada, et riietega on vees palju kergem ära uppuda kui riieteta. Seni kuni horisontaalis püsid on kõik OK, aga kui vertikaali ennast lasta, hakkavad riided sind vägisi põhja kiskuma. Vähemalt kui sul on jalas sellised „langevarjud“ nagu minul olid. Seega püüdsin oma maski ja toruga vähem sahmida, sest tegelikult paar piiska soolast vett prilli vahel ei sega kedagi :). <br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhCFtVoEG3T0d6uNJ8XcLAi1oeTo2TD90ZLfMvjP1d0YlnXuhnaNoy9izJHF-5piPKPffreSwuiIBHyqmi77uiQQGAUbogsQqRreNz5YRjsuWpb9IpSa2DKB8Yhag5NaAtNKUPz4eLNo8aU/s1600/Koh+Tao+021.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhCFtVoEG3T0d6uNJ8XcLAi1oeTo2TD90ZLfMvjP1d0YlnXuhnaNoy9izJHF-5piPKPffreSwuiIBHyqmi77uiQQGAUbogsQqRreNz5YRjsuWpb9IpSa2DKB8Yhag5NaAtNKUPz4eLNo8aU/s400/Koh+Tao+021.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495973027519415026" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhoZvPrN3bslND-K1E_xh2e93K-oXdmdQ7RDdnS-ddL4Dz3RMZXluGsNdTw_GCW9D2z-G9zzJ2ecauuM6mP7E2iPS9uRQccWYXbvHcvTFKp7SPJH7oIIjPvy3bFa9kg7skIuzhQkIMsgAZ4/s1600/Koh+Tao+012.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhoZvPrN3bslND-K1E_xh2e93K-oXdmdQ7RDdnS-ddL4Dz3RMZXluGsNdTw_GCW9D2z-G9zzJ2ecauuM6mP7E2iPS9uRQccWYXbvHcvTFKp7SPJH7oIIjPvy3bFa9kg7skIuzhQkIMsgAZ4/s400/Koh+Tao+012.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495972766894306306" /></a><br />Aga kõik need 4h mis saarel olemiseks aega oli, ei möödunud loomulikult vees. Peagi võtsin ette matka ümber kaksiksaare kummagi poole. Kõigepealt siis väiksem, mille tipus asus ka vewpoint kust avanes vaade ümbruskonnale ja sai teha toredaid fotosid. Sinna ronimine aga oli üsnagi palav tegevus ning märjad riided seljas olid seeläbi isegi kasuks. Ümber saare oli ehitatud laudtee, aga kahjuks mitte lõpuni. Seega pidin peaaegu ringi lõpus otsa ümber pöörama ja tuldud teed tagasi jalutama.<br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjbpnq-a5UCTDHpeDnjq6L0QPqBB3RakHs0193TSI3wuySfyHCVasKD_1fVHYKIeRwEOG7gnJXVxTpLZ9nJ5JFwS58E8F52cZ4LzhbCuTfo4_KJRrEhvL1S0L-qqcOYkerGSSXCASnkk_JW/s1600/Koh+Tao+026.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjbpnq-a5UCTDHpeDnjq6L0QPqBB3RakHs0193TSI3wuySfyHCVasKD_1fVHYKIeRwEOG7gnJXVxTpLZ9nJ5JFwS58E8F52cZ4LzhbCuTfo4_KJRrEhvL1S0L-qqcOYkerGSSXCASnkk_JW/s200/Koh+Tao+026.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495976078015374754" /></a> Tagasiteel märkasin kummalist liikumist veeäärsetel kividel – need olid pisikesed krabid kes seal ringi sagisid. Veidi rohekat tooni ja minu käelabast pisut väiksemad. Ronisin laudteelt kividele ja võtsin nende lähedusse istet, et teha mõned pildid neist üsnagi pelglikest tegelastest. Saare teisele ehk suuremale poolele juhatas silt Japanies Garden. Peast käis läbi kohe mõte, et nüüd näen küll midagi huvitavat. Aga tuhkagi. Japanies Garden oli lihtsalt grupp bungalowsid mäeküljel, millel visuaalse külje pealt ei olnud mingit pistmist ei Jaapani ega ka aiaga. Ka laudtee oli ainult bungalowde ulatuses, seega matkata polnud enam kusagile. <a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiKY-f9KvwsmCB0-cIxiv705_msZHsJmt7OVuhWHWu9lmHhoWG9DOAF7LBxf_Noo1WmiQ0UbnpCRyTHEwGkTYrbAI5ktIEra8B_pxGybRr-LzswBKwsBmlwsLnV6E1o0aydZ1Z_9vsYgXEZ/s1600/Koh+Tao+046.JPG"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiKY-f9KvwsmCB0-cIxiv705_msZHsJmt7OVuhWHWu9lmHhoWG9DOAF7LBxf_Noo1WmiQ0UbnpCRyTHEwGkTYrbAI5ktIEra8B_pxGybRr-LzswBKwsBmlwsLnV6E1o0aydZ1Z_9vsYgXEZ/s200/Koh+Tao+046.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495976549494023186" /></a> Ronisin tagasi vette, et aega parajaks teha ja mõistsin, et eilsed 2h saarel oleks olnud küllaldased ning ära hoidnud kogu selle vaeva ning rahalised kulutused mis eraviisiliselt sinna minek endas hõlmab. Seega soovitus – kasutage võimalust snorkelamisreisi ajal! Hüppasin korraks läbi ka saare restoranist ja siinkohal toon sellise näite: fruitshake suvalisel tänaval maksab 30 BHT, saare restoranis 100 BHT. Ehk siis ka kõik muu korrutage 3-ga. Kenasti õigeks ajaks ehk kell 4 oli paadimees kohal ja 10-15 min. pärast vedasin ennast juba kodu poole mööda rannaäärset tänavat, mida ümbritsesid lakkamatu jadana restoranid, kallimad hotellid-resortid ja sukeldumisklubid. Beth istus Mr.J juures registratuuris ja teatas rõõmsasti, et lähim hea snorkeldamiskoht kuhu ta jõudis oli olnud erarand ja seal viibimine maksis 200 BHT, seega tema täna üldsegi vette ei saanud :). Küll aga oli ta komistanud Dereki otsa, kes õnneks on täie tervise juures, kuid oli hommikul nii läbi omadega, et ei suutnud voodist välja tulla. Pärast väikest pesu ja puhkust olin jälle vormis ning heatujuline kuigi teatasin Bethile, et kogu selle tänase kammi peale tahaks nüüd süüa, juua ja lüüa kedagi. Süüa ja juua ma sain peagi ja kuna see oli jällegi meeldiv kogemus, läks ka löömise tuju üle :). Ostsin ära ka oma pileti Koh Tao – Siem Reap, mis maksis 1250 BHT ja olin üsna õnnelik, et mul õnnestub BK-is ööbimist vältida, olles seal vaid 3h järgmist bussi oodates. Tänavarestoranis kohtasime 2 noormeest, kes andsid Bethile häid soovitusi pikaaegse odava elamispinna otsinguil ja kuigi oli juba pime, aga kell alles 8, otsustasime ette võtta mõne km-se jalutuskäigu, et neid üle vaadata. Esimene koht – ei kommenteeri, teine koht – kommenteeriks ainult Bethi karjatusi kui paar tikutopsi suurust prussakat dušširuumi ukse vahelt välja kukkusid – need olid valjud ja kõlavad :). Vantsisime koju tagasi ja lugesime päeva lõppenuks.<br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhNoHZkvA0rqQWv2zaN_cihL5NPpu3i7Whm3iIK8-RHrDpwf5D6tHn6Ql240Hp9fSCMXTBR4XN7hPKFvotXv77f0WGFY_nUIMte-8rW0-_aYFLqb9DgeDYSqmypLIr4XnbbZ3ln-XCtemtr/s1600/Koh+Tao+020.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhNoHZkvA0rqQWv2zaN_cihL5NPpu3i7Whm3iIK8-RHrDpwf5D6tHn6Ql240Hp9fSCMXTBR4XN7hPKFvotXv77f0WGFY_nUIMte-8rW0-_aYFLqb9DgeDYSqmypLIr4XnbbZ3ln-XCtemtr/s400/Koh+Tao+020.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495978715863264594" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgVZP7Dj4YhT4ewB4S-3GExR-ynB38bv-_y1DXNVUZn5DwyqSXd5o69WvtbjCbcvJBROC9x6_6pDFZUWQTPkA7wOGw1nk9XYVRE3z9etbfJ0FtjJ93NnrxmIzZA2RNbXvKuXpMwnZxdu48l/s1600/Koh+Tao+038.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgVZP7Dj4YhT4ewB4S-3GExR-ynB38bv-_y1DXNVUZn5DwyqSXd5o69WvtbjCbcvJBROC9x6_6pDFZUWQTPkA7wOGw1nk9XYVRE3z9etbfJ0FtjJ93NnrxmIzZA2RNbXvKuXpMwnZxdu48l/s400/Koh+Tao+038.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495978169001407122" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgoGC1fxjJYcYlYHxsBBvE3O5pLNkOywX2-aFtgP4gbJ1Ppez9GjKjQt2skc7AX3pVhUL_TP7HS17ISrTok0aTg2pHvTXo10kv9Sa8VsZnTyPKzmEq-9zTO9Zr9T3UipO_QROAVuMCguG7U/s1600/Koh+Tao+043.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgoGC1fxjJYcYlYHxsBBvE3O5pLNkOywX2-aFtgP4gbJ1Ppez9GjKjQt2skc7AX3pVhUL_TP7HS17ISrTok0aTg2pHvTXo10kv9Sa8VsZnTyPKzmEq-9zTO9Zr9T3UipO_QROAVuMCguG7U/s400/Koh+Tao+043.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495977998529468514" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhSZtoRYRgAzlJJTqDT3GpPmTJ2cPji07AJROH2Gg54hO2NbzkI8S3isT2i_cF5f1XJ1we2RVOb8mvaROOZuwMOIXecH37HekucSUNcr1w2zNvkvbVcoM0OdsYvdfx3Dqic2r8xCpQnoeeX/s1600/Koh+Tao+048.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhSZtoRYRgAzlJJTqDT3GpPmTJ2cPji07AJROH2Gg54hO2NbzkI8S3isT2i_cF5f1XJ1we2RVOb8mvaROOZuwMOIXecH37HekucSUNcr1w2zNvkvbVcoM0OdsYvdfx3Dqic2r8xCpQnoeeX/s400/Koh+Tao+048.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495977852806327138" /></a>Ave :)http://www.blogger.com/profile/06970067571329241485noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5326678636522197422.post-40822880178301670502010-07-20T15:02:00.006+03:002010-07-20T15:35:09.944+03:0020.juuni, pühapäevHommikusöök söödud, apteegis sidet ostmas käidud (käsi näeb väga paha välja ja ma ei julge ilma seda kinni sidumata pikka reisi ette võtta), pakkisin oma asjad taas korralikult ära. Beth oli otsustanud jääda Mr.J juurde oma 3-4 nädalaks ja nii kolisin ka mina oma kottidega teise tuppa, sest check out oli kell 11.00, aga praamini veel mitu tundi aega. Kuna sõit tõotas tulla pikk, ei tahtnud täna end spetsiaalselt kusagile väsitama minna ja seega sisustasin oma aega internetis surfates, otsides infot Kambodža ja eelkõige Siem Reapi kohta. Leidsin end mõttelt, et nüüd asun rändama maale, millest ma ei tea mitte midagi... Aga noh, eks siis saan teada kui kohal olen. Maailmaimeks tituleeritud Angkor Wati tahaks ju ikkagi näha kui ma kodust nii kaugele olen juba ennast vedanud. Pealegi, kell tiksus ja minu viisa lõppemise aeg aina lähenes. 22. juuni on viimane tähtaeg mil riigipiir peab ületatud saama. Korralik eine veel enne pikka sõitu ja siis kella 2-ks sadamasse, sest laevuke pidi väljuma kell 14.30. Loomulikult see jällegi päris nii ei olnud, sest oodata tuli veel 1h jagu. <br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgTJDTXkzhgPcJvokkGXM3GoNKXEdC8DpPpgTmSFC6sRwpGvORLhyphenhyphenJVPDCpz3dat7K2Nvs4-snFStgJ3Qxo-INflv3jzDhF7PQDJkx1t9B-4vAImPvxLY4TQgman0bUe50UOM5a53ULeHvd/s1600/Sadam3.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgTJDTXkzhgPcJvokkGXM3GoNKXEdC8DpPpgTmSFC6sRwpGvORLhyphenhyphenJVPDCpz3dat7K2Nvs4-snFStgJ3Qxo-INflv3jzDhF7PQDJkx1t9B-4vAImPvxLY4TQgman0bUe50UOM5a53ULeHvd/s200/Sadam3.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495964676078211186" /></a> Täna erilist lainetust ei olnud, seega söök sees püsis rahulikuna. Veetsin aega märkmikusse kirja pannes soovitusi, mille võrra olen nüüd tänu isiklikele kogemustele targemaks saanud, aga mida oleks võinud teada juba enne reisi. Luban, et teen sellest lõpuks omaette rubriigi, et järgmised kogemusteta „maadeavastajad“ võiksid oma reisile pisut valutumalt vastu minna. Chumponi sadamas ei läinudki ootamisega kaua aega, vast umbes 1,5 h, sest praam oli hilinenud umbes sama palju. Jõudsin seal vaid natuke istuda, veepiiril ja vees olevat prügi pildistada ning mõtiskleda loodushoiu üle Euroopas ja Aasias selle põhjal mis mulle siiani silma on jäänud ning ära juua pool ananassi kokteili kui juba meid kutsutigi bussi. Teel oli taas üks toidupeatus, kus hinnad nagu restoranis, aga valida polnud suurt midagi. Lürpisin sisse ühe supi mis maitses paremini kui eelmine kord söödud kana riisiga, neelasin alla ühe unerohu tableti ning kobisin bussi magama.<br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgQq4z0vIhO1jwzV1vD5EAy-X-jt3bJl1dI8DNjly2eMrDm_5N6dIc26ngJ0ni7igWBBmvKmsnmlUh7rp3eIueOmAQf-J5S5QgbPO3ChV6yHpK_REq8hAX_ePjUWza8xMt1yW-n1kfUFeah/s1600/Sadam2.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 300px; height: 400px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgQq4z0vIhO1jwzV1vD5EAy-X-jt3bJl1dI8DNjly2eMrDm_5N6dIc26ngJ0ni7igWBBmvKmsnmlUh7rp3eIueOmAQf-J5S5QgbPO3ChV6yHpK_REq8hAX_ePjUWza8xMt1yW-n1kfUFeah/s400/Sadam2.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495965202470011234" /></a>Ave :)http://www.blogger.com/profile/06970067571329241485noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5326678636522197422.post-24809572209867968112010-07-20T01:21:00.005+03:002010-07-20T01:51:17.489+03:0021.juuni, esmaspäev<em><strong>Kambodža: Mudasse sündinud...</strong></em><br /><br />BK jõudis kätte ootamatult kiiresti, sest tablett tegi oma tööd korralikult. Tegelikult jõudiski kiiresti, sest kella vaadates selgus, et olime jõudnud kohale 1h varem. Kell oli 3 öösel ja aega järgmise bussini 4h. Otsustasin üles otsida koha, kust mind peale pidi korjatama. See asus otse politseijaoskonna ees, Khaosan Roadi lähedal. Kuna 4h paigal istuda tundus mulle natuke mõtetu, tegin tunnise tiiru mööda öiseid tänavaid, kus ööelu sel kellaajal hakkas juba lõppema ja kõik korjasid oma putkamajandust kokku. Purjus turistid jaurasid siin-seal ja tuk-tukimehed ning taksojuhid püüdsid viimaseid kliente. Mööda kõnniteed käies astusin üle papitükkidel magavate perekondade: emad-isad koos lastega laotunud ühtlase kihina kohtadesse kus vihma korral vesi kohe otse kaela ei tule... Kott oli raske ja tänavaelu üldiselt igav, seega läksin tagasi politseimaja ette, sest seal oli elu kõige vilkam. Võtsin trepiastmel istet ja jälgisin tänavakoristusprotsessi, rottidele jahti pidavaid kasse kes olid suuruses 2 rotti=1 kass, lillepoti tagant piiluvaid sisalike ning loomulikult politsei arvatavasti igaöist tööd mille parim vaatepilt oli vast see, kui maja ette veeres kastiga politseiauto kust maha astus umbes 8 õhtukleidis kohaliku daami kes kõik toimetati jaoskonna uksest sisse. Tunnikese pärast tõi üks mootorrattapolitsei 3 tk lisaks. Nad küll ei istunud rattal, aga kõndisid vaguralt kõrval :). Tund enne bussi väljumist laekus veel paar turisti... Bussijuht oli seekord enam-vähem täpne. Meid ootas väike minibuss kõrval asuvas tänavas. Kuna olin harjunud, et sellised sõidukid korraldavad ainult transfeeri ühest kohast teise, siis küsisingi juhilt, et kas see on meie buss või on tegemist transfeeriga bussi väljumise kohta? Kuna juhi inglise keele oskus piirdus väljendiga Yes, jäigi küsimus lahtiseks kuni sain aru, et suund on siiski BK-st välja ja mingit suurt bussi arvatavasti ei tule. Ruumi oli küllaldaselt ja konditsioneer töötas hästi, seega sain oma pooleli jäänud und kenasti jätkata. Umbes 3h pärast tegin silmad lahti ning jälgisin bussiaknast mööda lipsavat täiesti mõtetut ja iseloomutut ümbrust ning... uni tuli taas... Ärkasin bussi peatumise peale. Teatati, et see on nüüd viimane peatus enne piiri ja palun kõigil oma viisad ära teha, kellel seda ei ole. Samas laoti meie kotid tänavale hunnikusse ning buss sõitis minema. Ah et viisad nendel kellel ei ole... No eks siis tuleb teha... Istusin õues asuva laua taga, ees hunnik pabereid mida tuli täita ja asusin tööle. Paberid täidetud, küsisin neiu käest, et palju siis ka viisa maksab. Teatati, et 35 USD. Pööritasin natuke silmi, sest sobrades oma veel unises mälusopis meenus mulle, et mingis foorumis räägiti 20 USD suurusest summast. Samas polnud ma endas ka päris kindel ja otsisin rahakoti välja. Viisat oodates oli mul nüüd aega ümbrust silmitseda ja pilk tabas silti kus peal juba tuttav kiri TAT Office. Pagan, jälle olin sattunud selle riikliku ja vägagi ametliku liigkasuvõtjate jõugu ohvriks. See on siin jalus nagu üks needus. Neiu tuli 15 min. pärast välja ja pakkus mulle 10 USD eest takso teenust piirilt Siem Reapi lisades, et kui ma lähen bussiga siis võib-olla pean ootama õhtuni selle väljumist. Teatasin talle juba üsna mürgiselt, et mul aega küll ja ma olen maksnud juba piisavalt, sealhulgas ka pileti eest Siem Reapi ning kohe mitte mingil juhul ei ole ma nõus juurde maksma. Varsti tuli sama jutuga üks mees ja palus ikka mul mõistlik olla ja järele mõelda. Kui oli selge, et mind seekord murda ega hirmutada pika ooteajaga ei õnnestu, jätsid nad mu rahule. Rinda jagati kleepsud selle järgi, missugune transport ja kellele oli suudetud pähe määrida. Algas piiriületus. Selleks tuli kõndida oma kompsudega umbes 300 m läbi turuplatsi, jagatuna pisikesteks gruppideks. Kohalik grupijuht seletas enne igat ametnikuga punkti üksikasjalikult, mida seal tuleb esitada ja ootas meid juba teiselpool punkti ees. Kogu protsess võttis aega kokku vast 30 min. ja mõlemad piirid olid ületatud ning vajalikud templid passis olemas. Tasapisi puges pähe küsimus, et mis mu bussitranspordist edasi saab, sest ühtegi piletit ega piletiostu tõendavat dokumenti mul enam ei olnud kuna aja jooksul oli kõik sujuvalt käest ära korjatud. Pärast viimast ametnikuga täidetud punkti oli kohe üks bussijaama taoline moodustis kus 5 min. pärast teatati, et nüüd viiakse meid bussijaama. Veel 5 min. bussiga keerutamist mööda kohalike tänavaid ja olimegi kohal. See oli nüüd siis see koht, kus võib-olla pean ootama õhtuni... Aga ei oodanud. Kokku läks umbes 30 min. ja juba olingi teel Siem Reapi poole. Jällegi sai tõestust tõsiasi, et hirmutamine pika ooteajaga teenis vaid raha välja pumpamise eesmärki. Väike minubuss arendas korraliku kiirust ja nii nagu oli muutunud maa, oli muutunud ka pilt mis avanes bussi aknast. Hetkega oli selge, et tegemist on poole kehvema elatustasemega maaga kui Tai. Mööda vilksasid palmilehtedest elamutega teeäärsed külad, paljad lapsed pori sees mängimas läbisegi koduloomade-lindudega ja esimesed riisipõllud minu reisi jooksul, sest Tais polnud mul õnnestunud näha 2 nädala jooksul mitte ainsamatki (arvatavasti oli see siiski minu külastatud piirkondade omapärast tingitud). Püüdsin miskit ka üles filmida, aga kuna kiirus oli suur ja hakkas ka paduvihma sadama, pole pilt just kõige jälgitavam.<br /><br />(filmi koht)<br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhb7Eh-6V4O9CMEsgw3dT8vZRcsussDvatQ9ejyYcP37XgCkm0vsH_xQoJsE1VvkBEGp4xRUHOel9DYgAsv8aPK7UHjMg8OVKCqJjXRecW8UE5fbjVFpaxk6tPovITGxyLgl8_3Kt8gFIWB/s1600/Siem+Reap+065.JPG"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 240px; FLOAT: left; HEIGHT: 320px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495750325526281986" border="0" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhb7Eh-6V4O9CMEsgw3dT8vZRcsussDvatQ9ejyYcP37XgCkm0vsH_xQoJsE1VvkBEGp4xRUHOel9DYgAsv8aPK7UHjMg8OVKCqJjXRecW8UE5fbjVFpaxk6tPovITGxyLgl8_3Kt8gFIWB/s320/Siem+Reap+065.JPG" /></a> 2h pärast ehk kell 16.00 ehk 4h varem kui mulle esialgu piletit ostes lubati olin ma juba Siem Reapis. Bussist väljudes määrati mulle kohe tuk-tukijuht kes mu 1 USD eest viis soovitud hotelli. 1 USD oli tegelikult selle lühikese maa eest liiga palju, aga sel hetkel polnud asi kauplemist väärt kuna tahtsin lihtsalt kohale jõuda ja pesta ja süüa ja puhata... Hotelli nimi on Bun Seda Angkor (<a href="http://www.bunsedaangkor.com/">www.bunsedaangkor.com</a>) ja tegemist siis Tanja soovitatud peatuspaigaga. Otsisin sõidu kestel välja 1 dollarilise, et kohe see tuk-tukivennale pihku pista, et pikemat juttu ei oleks. Toimis. Hotellis võttis mind vastu tore tütarlaps kellelt küsisin tubade kohta. Läksime vaatama viimasel ehk 4. korrusel asuvat väikest tuba. Poolel trepil tõmbasin taskust välja hotelli reklaambukleti ja rääkisin talle, miks ma selle hotelli valisin. Tal oli nii hea meel, et kukkus mind kohe kallistama :). Tehtud malekäik oli ääretult hea mõjuga, sest suutsin toa hinna saada 7 USD peale lubadusega, et ma hotellis seda kellegile ei ütle, sest muidu ta alles ülemuse käest saab... Jätsin oma asjad tuppa ja läksin alla tagasi ennast sisse kirjutama. Tagasi tulles haarasin kohe fotoka, et teha veel korras olevast toast väike filmike. Võrreldes eelnevate kohtadega elan nüüd mõned päevad täielikus luksuses, sest mul on puhtad ja kulumata voodiriided laias voodis, telekas, külmkapp, riidekapp, öökapp millel telefon kust saab näiteks sööki tuppa tellida, suur dušširuum, peeglid (aga mitte üle terve toa õnneks), kirjutuslaud ja tool. Ehk siis ruum näeb välja nagu hotell – lõpuks ometi :).<br /><br />(filmi koht)<br /><br />Olin nii rõõmus, et lausa hüppasin keset tuba. Üle 24h sain lõpuks ennast pesta. Seejärel viskusin voodisse pikali ja tellisin portsu kevadrulle kanaga :). Ah jaaa... käe sidusin ka vahepeal lahti ja see nägi juba palju parem välja. Villi enam ei olnud ja kogu vesi oli välja jooksnud. Oli selge, et täielik paranemine on vaid paari päeva küsimus kui ma käele uuesti päikest ei näita. Vedelesin veidi toas nautides toitu, voodit, telekat ja interneti. Sain aru, et vaatamata väsimusele und ei tule. Vahepeal prantsatas üks must tirts mulle keset voodit ja pani mu oma ootamatu saabumisega pisut hüppama. Järgnes päästeoperatsioon, mille käigus hüppas rohkem tirts kui mina ja demonstreeris mulle ka oma suurepärast lennuoskust. Operatsioon lõppes sellega, et putukas otsustas põgeneda kapi taha. Sinna ma talle järele ei viitsinud minna. Mõtlesin vaid, et kui ta mul nüüd toas keset ööd „saagima“ kavatseb hakata, siis läheb küll sõjaks. Muidu olgu kui tahab... Kell 22.30 korjasin kokku kõik oma mustad riided, viisin nad registratuuri kust hommikul pesutädi need kätte saab ja seadsin sammud ööturu poole mis asub põhimõtteliselt ümber nurga ja siis otse edasi jalutades 50 m. Turul oli vaikne, külastajaid liikus ringi väga vähe. Kuna mu pilk oli ilmselgelt nagu uustulnukal, aktiviseerusid müüjad mind nähes automaatselt. Olin lubanud endale, et ei osta täna mitte midagi. Ringi kõndides ja pakkumisi tõrjudes tuli mul meelde, et olin oma ainsama pikkade varukatega pluusi andnud pessu ja rätiku mis mõeldud igaks elujuhtumiks, ühes sellega. Seega, tuleb sooritada hädaostud. Nii ma siis lasingi endale pähe määrida 4 USD eest pikkade varukatega kerge pluusi ja 2 USD eest kena salli. Arvatavasti maksin kõvasti üle, aga pea oli väsimusest nii uimane otsas, et jõudu kauplemiseks enam ei olnud. Ööturg on siin linnas avatud kella 16.00-00.00-ni ning seega oli tegelikult juba sulgemise aeg ja minul aeg magama minna.Ave :)http://www.blogger.com/profile/06970067571329241485noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5326678636522197422.post-50736169624700886682010-07-20T00:25:00.020+03:002010-07-20T01:20:45.619+03:0022.juuni, teisipäevTirts püsis vagusi ja öö möödus vaikselt. Hommikul otsustasin, et võtan asja väga rahulikult ja täna Angkor Wati poole kohe jooksu ei pista. Uurin linna, uurin hindu, külastan turgusid ja vaatan mis päev endaga lihtsalt kaasa toob. Ja pärast hommikusööki mis sisaldas meeletult suurt saia ja omletti juustuga hakkaski juba vaikselt tooma... Nimelt astus hotelli registratuuris ligi noormees, kes küsis minu Angkor Wati plaanide kohta. Ütlesin, et kavatsen minna homme. Tema seletama, et peaksin pileti täna ära ostma, sest siis saan veel täna õhtul sama piletiga minna kas Angkor Wati või siis Phnom Bakhengi päikeseloojangut nautima. Olin sellest kusagilt lugenud ja seekord ei kahelnud sõnade õigsuses. Kuna kompleksi külastamise pileteid mingid agentuurid ega vahendajad müüa ei saa, oli tema huviks hoopiski minu transport sinna. Nii ka jutt sellele läks, et kas mul juba kellegiga kokkulepe olemas. Ajapikku selgus, et tegelikult oleks pidanud mind edaspidi sõidutama see tuk-tukijuht, kes mind eile saabudes vastu võttis ja kõik imestasid siiralt, kuidas mul pole selle mehega mitte mingit kokkulepet. Nii otsustatigi otsida mulle uus juht kes kell 16.30 mu hotellist peale võtaks. Kuigi teema jäi pisut poolikuks olin üsnagi kindel, et ega mul pääsu ei ole. <br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhg6zRjwbppjeciZDs-dKyfibDgyJROoPOQ4Z5EpJnoeDEYFTs1g8yMYXHhecdyok4SNeIoSd2QMjQIvOkg_jnqjNek6G8O4qMtx0nUSFysP86EFhWbhc33ik1gjhUb7nrrL58kTz1xXSeo/s1600/Siem+Reap+014.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhg6zRjwbppjeciZDs-dKyfibDgyJROoPOQ4Z5EpJnoeDEYFTs1g8yMYXHhecdyok4SNeIoSd2QMjQIvOkg_jnqjNek6G8O4qMtx0nUSFysP86EFhWbhc33ik1gjhUb7nrrL58kTz1xXSeo/s200/Siem+Reap+014.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495738032559465746" /></a> Seadsin sammud Old Marketi poole, sest kus sa ikka eluga paremini tutvuda saad kui turul. Lühidalt kokkuvõttes müüs kirju seltskond erinevaid tegelasi kõikvõimaliku kila-kola. Siinne turg meeldis mulle isegi rohkem kui seni nähtud Tai turud ning tänavakaubandus. Seda panin tähele juba eile unise peaga Night Marketil ringi kolades. Meestel ehk polegi seal nii huvitav, aga naiste jaoks on see igapäevase pudi-padi paradiis :). Huvitavat kaupa mida kaasa võiks osta leidus küllaga. Nüüd tuli aga hinnad selgeks teha. Kõige lihtsam viis selleks on lubada kõigepealt jällegi endale, et ei osta mitte midagi ja seejärel hakata küsima ennast huvitavate kaupade kohta põhimõtteliselt kõndimise pealt. Esialgu tuleb vastuseks üks hind, aga kui müüja juba sinu seljatagust nägema hakkab, siis jagatakse kiirelt algne hind 2-ga ehk summa saab poole väiksem. Peatuma ei tasu selle peale jääda, sest siis võib asi lõppeda ostuga :). Süsteem oli hea ja ülevaade kaupadest ning nende mõistlikest ostuhindadest hakkas tasapisi välja kujunema. <br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjGIOX764lRUs9-Fpr1m8rGk096ryh9ms0NJoc9EwknEgWe5N0dU0RzjIfbxixyo5eLR_6qwk-EQN0MeJj4OPLIBjvyP4GvVqlRv7CNl7ekOkG2WIeY05-kOemx_CfpU9E02dvgbWP1C_aQ/s1600/Siem+Reap+021.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjGIOX764lRUs9-Fpr1m8rGk096ryh9ms0NJoc9EwknEgWe5N0dU0RzjIfbxixyo5eLR_6qwk-EQN0MeJj4OPLIBjvyP4GvVqlRv7CNl7ekOkG2WIeY05-kOemx_CfpU9E02dvgbWP1C_aQ/s400/Siem+Reap+021.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495739094648340194" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhSpvLCGcxIwG6W7TbUzuhw37xO_gHX3ngY9ST0x_OqaxqofRgUuHpt9vQ_m8IHuqHFGzjXFhFMeCBFEO2S8GrX1NVTqZCWapXKbPog7gEBs3TzIrp9lugc8rLtQ7OtWDhPI_37rZrHgorU/s1600/Siem+Reap+012.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhSpvLCGcxIwG6W7TbUzuhw37xO_gHX3ngY9ST0x_OqaxqofRgUuHpt9vQ_m8IHuqHFGzjXFhFMeCBFEO2S8GrX1NVTqZCWapXKbPog7gEBs3TzIrp9lugc8rLtQ7OtWDhPI_37rZrHgorU/s400/Siem+Reap+012.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495738852078575826" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjICwkfVuF3o4KP1N-5miftue8ZvgrFk5hx1aqQa29dYbdRgLERGablUAlCmloyvfmwlRcfLFwPXOLzAWJlGJBg_qQPGA3FuplT2qGMR0v9MyfAEMBDY2ayZV6mQ7nULn_QlfHxG0gZ328f/s1600/Siem+Reap+010.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjICwkfVuF3o4KP1N-5miftue8ZvgrFk5hx1aqQa29dYbdRgLERGablUAlCmloyvfmwlRcfLFwPXOLzAWJlGJBg_qQPGA3FuplT2qGMR0v9MyfAEMBDY2ayZV6mQ7nULn_QlfHxG0gZ328f/s400/Siem+Reap+010.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495738538289060562" /></a><br />Edasi lonkisin mööda linna lihtsalt tutvudes oludega ja vaadates, kuidas kohalik rahvas elab. Tänasest päevast on mul nüüd rida üsnagi ilmekaid fotosid kohalikust elanikkonnast ja kontrastiderohkest hotelli- ja hurtsikulinnast. <br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEidMgWAWrc4wAqagYQZs1vvrs38QF3p0bzrv7oXUquGbbxgyIF_gJcxDSk-dkQ-N8y2rnNNILWqjvyY0XRq0SgMuc-ByHqeLJcETOxLQteNN0DLczK7_n0YqvnJqndI5SSxOGy7fKdSJInw/s1600/Siem+Reap+022.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEidMgWAWrc4wAqagYQZs1vvrs38QF3p0bzrv7oXUquGbbxgyIF_gJcxDSk-dkQ-N8y2rnNNILWqjvyY0XRq0SgMuc-ByHqeLJcETOxLQteNN0DLczK7_n0YqvnJqndI5SSxOGy7fKdSJInw/s400/Siem+Reap+022.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495740891767579314" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi6yMCZ0-hstjWb7gX710E37z-kek3rBnplVdQrECxLPqgZwT2xhquISYJ1NspffOGcmiLtQjhZ0S6nB6NNtcQ3DT34DY7svSeSXllOdJZ_gZkQ88BFUwRO1W1A5FWfEak7nDqxJ-KO2nLS/s1600/Siem+Reap+024.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi6yMCZ0-hstjWb7gX710E37z-kek3rBnplVdQrECxLPqgZwT2xhquISYJ1NspffOGcmiLtQjhZ0S6nB6NNtcQ3DT34DY7svSeSXllOdJZ_gZkQ88BFUwRO1W1A5FWfEak7nDqxJ-KO2nLS/s400/Siem+Reap+024.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495740707661944738" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgJgE1PnT-aTOj32_wImOau8HZkxS8UkHrS0qrrczQuiihykj8uBmQGLBW5JckV1sd819lue0bzZBewq80SV1YQy3D__S6AyShyphenhyphensPObiy-VK1e4wNOaHBl1Cwwv-gOwhIg76v5SKD_-w46k/s1600/Siem+Reap+026.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgJgE1PnT-aTOj32_wImOau8HZkxS8UkHrS0qrrczQuiihykj8uBmQGLBW5JckV1sd819lue0bzZBewq80SV1YQy3D__S6AyShyphenhyphensPObiy-VK1e4wNOaHBl1Cwwv-gOwhIg76v5SKD_-w46k/s400/Siem+Reap+026.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495740544796475922" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiDAMw1QQzVpX1BSA_1JmpvYjoIgZaSIMvcjAM7BZoD061wgZ9DNPrguT0IBx2vfyB34QWqvI_HfXvxB_s_MQW0d11Jf29NzH2U_Z6AejFbmw1Z45Q74g6HEebsU_9AaHpwsnhmNphtDTqu/s1600/Siem+Reap+032.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiDAMw1QQzVpX1BSA_1JmpvYjoIgZaSIMvcjAM7BZoD061wgZ9DNPrguT0IBx2vfyB34QWqvI_HfXvxB_s_MQW0d11Jf29NzH2U_Z6AejFbmw1Z45Q74g6HEebsU_9AaHpwsnhmNphtDTqu/s400/Siem+Reap+032.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495740377680219922" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh03yaQrE_-BK1oVOKRtl3wT2NWdxM_ix4mYx5hA0EFRXMlqUSHg1_IEAkICmQCPa9xim_ookR3a3voBPf4cPkKLhOyd849za6nitTA9epNxWE5FQIXW4r5qwLFqQIzZeIw1UreRy2VoCx0/s1600/Siem+Reap+036.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh03yaQrE_-BK1oVOKRtl3wT2NWdxM_ix4mYx5hA0EFRXMlqUSHg1_IEAkICmQCPa9xim_ookR3a3voBPf4cPkKLhOyd849za6nitTA9epNxWE5FQIXW4r5qwLFqQIzZeIw1UreRy2VoCx0/s400/Siem+Reap+036.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495740226134637602" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjcxVrwUV3N6bbRwZBBloLoHWUTU00r4dQeJPjfrIpAm-3ashYDhcPtVUusSj1dQ776nhs-TLGcn4pEg97KeoPSl48gShJGeHPltw5dijg7w9DlKPHPpFFiTkYdJ95WUxFK2XTUB0YviK6m/s1600/Siem+Reap+063.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjcxVrwUV3N6bbRwZBBloLoHWUTU00r4dQeJPjfrIpAm-3ashYDhcPtVUusSj1dQ776nhs-TLGcn4pEg97KeoPSl48gShJGeHPltw5dijg7w9DlKPHPpFFiTkYdJ95WUxFK2XTUB0YviK6m/s400/Siem+Reap+063.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495740069432442338" /></a><br />1,5 h enne Angkor Wati minekut jõudsin hotelli tagasi. Põrkusin jälle sama noormehega kokku ja vaidlesime selgeks mootorrattatakso hinna (tänane sõit + homme suur ring, ehk kõik võimalikud kompleksi kuuluvad templid). Hinnaks sai 18 USD ja kuigi mina saavutatuga rahule ei jäänud, ütlesid registratuuri neiud, et see hind on suhteliselt OK ja et tavaliselt makstakse natuke rohkem. Kell 16.30 kohtusin oma mootorrattatakso juhiga kelleks osutus umbes 16-aastane noormees kes veidi vanema välimuse saavutamiseks äsja kasvama hakanud vuntsi nina all kandis. Suurt usaldust see nali minus ei tekitanud, aga teadmine sellest, kuidas nad siin päevast päeva rolleritega ringi kimavad lapsest peale (alates sellest kui jõud lubab rollerit püsti hoida), otsustasin täna proovisõidu ära teha. Kaks tähelepanekut sellest sõidust: punast tuld ja inglise keelt noormees ei mõista, aga muidu oli OK. Tee viis piletiostu punkti. 20 USD, väike pildistamine isikliku pileti tarvis ja sissepääs oligi lunastatud. <a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiD4XG53Xarj3-vRQA_w_V0UziEsfcfr2NhlUBPnKt8_i4EWnghzi1A7qpgQip_WlH2QJpySW0lTckg263MVoVVYanGbcwuqz2Ifb4W2tTNZ4kQxJN9cGDk8SvFIwEsFA3nAlxQO3ldFs_b/s1600/Siem+Reap+094.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiD4XG53Xarj3-vRQA_w_V0UziEsfcfr2NhlUBPnKt8_i4EWnghzi1A7qpgQip_WlH2QJpySW0lTckg263MVoVVYanGbcwuqz2Ifb4W2tTNZ4kQxJN9cGDk8SvFIwEsFA3nAlxQO3ldFs_b/s200/Siem+Reap+094.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495743133901520034" /></a> Edasine tee viis Phnom Bakhengi mis asus üsna kõrgel mäe otsas. Sinna tuli muidugi ronida jalgsi, aga mis saigi mul olla mõnusa jalutuskäigu vastu mööda vihmaniisket metsarada mis lõhnas üsna sarnaselt meie suvisele niiskele metsale. Puudevarjust väljudes võttis külastajaid vastu templimüür ja selle taga asusid kunagise kindlasti väga kauni ja suursuguse Phnom Bakhengi templi varemed. <a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiRFnsQncSCJ9AOkPgk4KCIRJxgOjiA5WZMv0V8r-SlafNkhjhg4Rq1yWMX97wNX7dLvISQSsKfoglkeHBO2Oa_lgOaq9sXGEUbl6YIJXaTbJhoQRE2Kvw2N-dtnyHgR551APXVBT1Xo-7m/s1600/Siem+Reap+067.JPG"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiRFnsQncSCJ9AOkPgk4KCIRJxgOjiA5WZMv0V8r-SlafNkhjhg4Rq1yWMX97wNX7dLvISQSsKfoglkeHBO2Oa_lgOaq9sXGEUbl6YIJXaTbJhoQRE2Kvw2N-dtnyHgR551APXVBT1Xo-7m/s200/Siem+Reap+067.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495741598010644594" /></a> Ülesse viis trepp mida võiks võrrelda ehk ülilihtsa mägironimisseinaga. Ehk siis üles saamiseks tuli appi võtta nii käed kui ka jalad. Igal juhul kõrgust kartvad, kehva füüsilise vormiga või lihtsalt nõrganärvilised inimesed sinna ülesse ei saa. Ja enne üles ronimist soovitan soojalt hinnata üle ka oma alla ronimise oskused. Ülevalt avanes vaade ümbruskonnale, täna küll ilma päikeseloojanguta, sest ilm oli pilves. Mis sest, tore oli ikkagi... Olin rõõmus, et üks paljudest ees ootavatest kohtadest on juba külastatud, sest jutu järgi pidi olema neid niiiii palju ja see pidi olema niiiiii aeganõudev, et ühe päevaga küll suure ja väikese ringi templeid ära ei külasta. Seega ootab mind homme ees Mission Impossible. Pildistatud varemeid ühe ja teise nurga alt, ronisin alla tagasi ja sõit koju võis alata. <br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEheASZ_ZUZJF10QlRv58Jc9EJk45315cLd2XWoY5wN60nPCdZVWUqC1BJSb1OLzPZZA0WP8fO_kdci18xnFkRv9DJtXyhxVklrg6bImypJN7u2tU3iwOKzYndfzR6K7DXbzD_2oi-K1DSkb/s1600/Siem+Reap+069.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEheASZ_ZUZJF10QlRv58Jc9EJk45315cLd2XWoY5wN60nPCdZVWUqC1BJSb1OLzPZZA0WP8fO_kdci18xnFkRv9DJtXyhxVklrg6bImypJN7u2tU3iwOKzYndfzR6K7DXbzD_2oi-K1DSkb/s400/Siem+Reap+069.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495744386798366786" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhVGtHU3FwRGuH8DsnGer4FTSfxp74vHlqCEI1zvJVghyr3iEz3ZzxO1s5hoxzNPn-NeuMYe3Dgm7T3232i9FO7r_7Nky5Dvaw4MmFVs7vYTYch6z9oT-FiukANaLzcC-hHrapQEZX8NMi9/s1600/Siem+Reap+086.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhVGtHU3FwRGuH8DsnGer4FTSfxp74vHlqCEI1zvJVghyr3iEz3ZzxO1s5hoxzNPn-NeuMYe3Dgm7T3232i9FO7r_7Nky5Dvaw4MmFVs7vYTYch6z9oT-FiukANaLzcC-hHrapQEZX8NMi9/s400/Siem+Reap+086.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495744217406798418" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjVdAjc2jCdB2d2ugcdfhaMI_6S_7MiVVvCbdyao8Vc_48t0EcvPFwTA98RdJ0xieoezebwM9sqVnq51ahRBMBfeeC9A9DSnCDLz4Aax6Rsk-yiFqSEsszgEFRGW-n9anHHwKXYq3jJXIFq/s1600/Siem+Reap+097.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjVdAjc2jCdB2d2ugcdfhaMI_6S_7MiVVvCbdyao8Vc_48t0EcvPFwTA98RdJ0xieoezebwM9sqVnq51ahRBMBfeeC9A9DSnCDLz4Aax6Rsk-yiFqSEsszgEFRGW-n9anHHwKXYq3jJXIFq/s400/Siem+Reap+097.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495744051415275986" /></a><br />Hommikuseks väljasõidu ajaks sai määratud kell 5.00 ja päev tõotas tulla ülipikk – arvatavasti päikeseloojanguni... Õhtu oli ilus ja otsustasin endale kinkida kena söögikorra Night Marketi vastas asuvas Khmeeri restoranis. Restoranil oli 2 korrust: 1. korrus kinnine ja konditsioneeriga, 2.korrus lahtine, vaatega turule ja tänavale. Istusin üksinda 2. korrusel, seltsiks seisev kelner kes jälgis iga mu liigutust ja tahtmise korral võis lugeda iga mu suutäit. Tänaval mängis kohalik rahvapilliansambel mis siinkandis koosneb enamasti maamiini ohvritest ehk inimestest, kes on kaotanud oma käe või jala või silmanägemise tänu maamiinile. Sõnaga, kui sust enam töölooma pole, jääb sul üle vaid pilli tinistama õppida ja turistide almustest elada. Etteruttavalt võin öelda, et selliseid ansambleid on juba siin piirkonnas kümneid ja kümneid, sest templeid külastades istus iga objekti juures vähemalt 1 selline 5-6 liikmeline seltskond, suuremate koplekside juures mitu. Tinin oli lihtne, aga lõi meeleolu. Viis oli pidevalt kuidagi sarnane nagu mängitaks tund aega järjest sama lugu. Sõin, vaatasin tänavale ja kuulasin muusikat... Igatsus tuli peale... Igatsus lähimate sõprade järele. Mitte et ma oleks tahtnud olla tagasi Eestis, aga oleks tahtnud, et nad oleksid siin koos minuga. See hetk seal üleval rõdul oli kuidagi nii eriline, et oleks tahtnud seda kellegagi jagada...<br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhoaRGwsoVxCG9ZM8LeIC6-FW_QIrPT9VDQ5S0mfZST5Uv9ErAb-HN0svvtfPsOSfTxmL5pYSUKmaA5wu3MyfUmUxSWPBWpN6BbL-mqTs1MVGapUzSCM3L2uRtZQ82OKtlgDyHj0Y1q5-3-/s1600/Siem+Reap+064.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhoaRGwsoVxCG9ZM8LeIC6-FW_QIrPT9VDQ5S0mfZST5Uv9ErAb-HN0svvtfPsOSfTxmL5pYSUKmaA5wu3MyfUmUxSWPBWpN6BbL-mqTs1MVGapUzSCM3L2uRtZQ82OKtlgDyHj0Y1q5-3-/s200/Siem+Reap+064.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495744990874509890" /></a> Edasi viis teekond turule, kindla sihiga saada 30 min. jalamassaaži. Vaatasin oma varbaid ja sõrmi ning tegin kiire otsuse, et ka pediküür ja maniküür kuluksid ära. Juba huvi pärast tekkis tahtmine teada saada, et mida nad 2+2 USD eest minu käte ja jalgadega peale hakkavad. Kogu paketi hind siis koos 1USD suuruse allahindlusega 6 USD ja sisaldama pidi see pediküüri, maniküüri ja 30 min jalamassaaži. Jalamassaaž oli enam-vähem sama mis BK-s, aga täpselt välja mõõdetud 30 min. Pediküür ja maniküür sisaldasid endas küünte lõikust ja nende ülekäimist sidruniviiluga, piserdamist veega ja seejärel kuivatamist. No hea et niigi läks :). Kogu teenust osutas noormees, mis minu jaoks oli pisut...isegi ebamugav (aga see on minu isiklik kiiks). Lülitasin ennast sellest mõttest välja ja vaatasin hoopis, kuidas tüdrukud reas 4-le Korea memmele jalamassaaži tegid. Pilt oli kuidagi naljakas – istusid nagu väikesed varblased reas ja hõõrusid suurte keskealiste Korea naiste varbaid. Üldse on siin Aasia turiste kõige rohkem. Peamiselt ongi Koreast ja Jaapanist enamus inimesi. No jah, noori rändureid on igast kohas, va Aafrika mandrilt (vähemalt pole kohanud). Edasi suundusin hoopiski tagasi, ehk koju, või siis ikkagi hotelli kui aus olla, ennast ja tehnikat homseks päevaks ette valmistama, sest maailmaime ootab üle vaatamist ja üles jäädvustamist.Ave :)http://www.blogger.com/profile/06970067571329241485noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5326678636522197422.post-28756553188128509232010-07-19T22:02:00.012+03:002010-07-20T00:24:41.126+03:0023.juuni, kolmapäevKell helises 4.30, olin umbes 5h magada saanud, sest eilne õhtu kadus kusagile Skype´i ja muu jorutamise peale. 30 min. enda minekuvalmis sättimiseks oli piisav aeg. Viskasin kiiruga kotti veel kevadrullid mille olin eelmine õhtu ühelt neiult tänava peal ostunud lootuses, et see on kindlapeale minek. Nii vara hotellist hommikusööki polnud loota. Ostsin 5, sain 6, seega hea kaup tundus olevat. Hotelli hoovis oli mu noor juht juba ootel ja sõit kuulsa Angkor Wati poole päikesetõusu nautima võis alata. Piletimüügikohas hammustati krõmpsti auk minu piletisse mis tagab tänaseks päevaks sissepääsu kõigi vaatmisväärsuste juurde. Kohale jõudes võis aimata, et varsti hakkab valgemaks minema. <br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhcd_aGwRmiusWIJY0c6CzqAqx7POfq6i6Xy5rOhWsPVVG4M_t1cpuV4pCt9v7kkFJ0F1zKkhWPxt12blqriktQUmS7FrepNR7RE0GTALEuM0PGBx9Yqcw7tMjvZE08oaPE3-mUc__2b_Lp/s1600/Siem+Reap+Angkor+Wat+011.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhcd_aGwRmiusWIJY0c6CzqAqx7POfq6i6Xy5rOhWsPVVG4M_t1cpuV4pCt9v7kkFJ0F1zKkhWPxt12blqriktQUmS7FrepNR7RE0GTALEuM0PGBx9Yqcw7tMjvZE08oaPE3-mUc__2b_Lp/s320/Siem+Reap+Angkor+Wat+011.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495709384493994130" /></a> Esimesed pildid on üsna öised ja udused, kuid olukord muutus minutitega. Küll mõnel maal võib päike tõusta kiiresti. Vaid loetud minutid ja pimedusest saab valgus nagu päevasele ajale kohane. Taevasse vaadates oli selge, et ka päikesetõusu otseselt täna ei näe ja olin õnnelik sellegi üle, et lihtsalt valgeks läheb ja paduvihma ei saja. Kõndisin mööda teed Angkor Wati värava poole, hing täis põnevust ja ootust. Kiired pildid siin ja seal, siis väravast läbi ja... seal ta seisis, oma tornidega, suur mürakas hoone... Ümbrus oli kena ja hoolitsetud, silma riivasid vaid ehitisel olevad tellingud mis kuidagi ei sobitunud olustikuga. <br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh1qnafnRWC4luoxNOEZ58KSa9KE7HhcISARhJAs9yl_rKL88mT1RaMYO-8eOc4kDtCiiXaFrrUEeIVC4NDgeuMRPDhxzM5K1I58PggBRELOTQjTQJVego3J85DmPvrF9VnaqE-8qSsN8yL/s1600/Siem+Reap+Angkor+Wat+020.JPG"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh1qnafnRWC4luoxNOEZ58KSa9KE7HhcISARhJAs9yl_rKL88mT1RaMYO-8eOc4kDtCiiXaFrrUEeIVC4NDgeuMRPDhxzM5K1I58PggBRELOTQjTQJVego3J85DmPvrF9VnaqE-8qSsN8yL/s320/Siem+Reap+Angkor+Wat+020.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495709974681898530" /></a> Lähemale minnes oli selge, et maailmaime on üsnagi lagunenud olekus ja tellingud vägagi asjakohased. Nii siis saigi pildistatud neid kohti mis vähem katki ja neid reljeefe ja skulptuure millel veel näod peas ja vähegi välimust. Angkor Wati kompleksist ja sellest, miks see kõik nii on saate lühikest aga konkreetset lugu lugeda siit (<a href="http://et.wikipedia.org/wiki/Angkor_Wat">http://et.wikipedia.org/wiki/Angkor_Wat</a> ). Seda kõike arvesse võttes on hea, et niipaljukestki alles on jäänud. Kogu piletirahast saadav tulu läheb arvatavasti kompleksi taastamistöödesse ja seda tööd juba jätkub. Nagu päeva jooksul nägin, toimusid taastamistööd peaaegu kõigi templite juures. <br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjvY2zSAZOKWFLmA4fGyKqu-JlDxgnCAGm2irJiWFTma3wngUBYSXPgD7uN__02QZpilzVpBZjGZaVs-yPY5C9xhBVdedNa1vKo36zrVtJJXhM6Q6UY-MHOA_miUbmBSEvdP3lTVvjTRPZN/s1600/Siem+Reap+Angkor+Wat+030.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjvY2zSAZOKWFLmA4fGyKqu-JlDxgnCAGm2irJiWFTma3wngUBYSXPgD7uN__02QZpilzVpBZjGZaVs-yPY5C9xhBVdedNa1vKo36zrVtJJXhM6Q6UY-MHOA_miUbmBSEvdP3lTVvjTRPZN/s400/Siem+Reap+Angkor+Wat+030.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495710733568392146" /></a><br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgPslijAFRwXS792i1gc11gv0T4BGKyADiB58COifUL-ZPghURVusrMvbC2PfkYerwMEohzE9SRaDN4At0OGvhL7bplStyE7MLmoT7dvI7lXNa-YW_60GIX175fXUgvdUofhMZvTgvXw4Sn/s1600/Siem+Reap+Angkor+Wat+041.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgPslijAFRwXS792i1gc11gv0T4BGKyADiB58COifUL-ZPghURVusrMvbC2PfkYerwMEohzE9SRaDN4At0OGvhL7bplStyE7MLmoT7dvI7lXNa-YW_60GIX175fXUgvdUofhMZvTgvXw4Sn/s320/Siem+Reap+Angkor+Wat+041.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495711500143233762" /></a> <a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgJx3DqUEZmj-LWxmEHg9Q183SgY0SksmZTJ45dAoAnyjnGpwBHqoPk28Ws_qZb3gsdTdIPDNeYMtjrMFuFz5QAKvlJJCd_P-ncQnKSIeRpl-wZqL3vpbmZOcY0-gt0MbUuY9kfwp6rphbS/s1600/Siem+Reap+Angkor+Wat+084.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgJx3DqUEZmj-LWxmEHg9Q183SgY0SksmZTJ45dAoAnyjnGpwBHqoPk28Ws_qZb3gsdTdIPDNeYMtjrMFuFz5QAKvlJJCd_P-ncQnKSIeRpl-wZqL3vpbmZOcY0-gt0MbUuY9kfwp6rphbS/s320/Siem+Reap+Angkor+Wat+084.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495713115334098610" /></a> Angkor Watile järgnesid Angkor Thom oma mitmete ehitiste ja Elevanditerrassiga, Ta Keo, Ta Prohm, Banteay Kdel jne. Seisukorralt olid nad kõik üsna samas olukorras, oma põhiplaanilt ja stiililt üsnagi sarnased, kuid siiski võis tajuda igaühes ka mingit isiklikku omapära.<br />Üldiselt on siin loodud selline süsteem, et templid on jaotatud kaheks ringiks: suur ja väike ring. Väikesel ringil asuvad kõik suuremad ja tähtsamad templikompleksid. Minul õnnestus väike ring läbida umbes 4 h-ga ehk siis kell 5.00 hotellist sõitu alustades oli umbes 9.30 ring tehtud. Võtsime siis suure ringi ette, see tähendas, et templid asusid pisut kaugemal ja sõita tuli natukene rohkem. Kompleksid ise olid pisut väiksemad, aga arvult oli neid umbes sama palju. Ringi läbimiseks läks lisaks 2,5h, ehk kell 12.00 olid ka need vaadatud. Ma ei tea, kas probleem on selles, et ma jõuan palju ja kiiresti kõndida kuna minu puhul ei ole tegemist inglise vanadaamiga või on minus liiga vähe ajaloo- ja kunstihuvi, kuid jutt sellest, et 1 päevaga suure ja väikese ringi templeid ära külastada ei jõua on üks järjekordne suur jama. Igal juhul oli mu noor motikajuhist sõber silmnähtavalt häiritud meie kiirest edenemisest teekonnal ja kuna ta inglise keelt ei osanud eriti, püüdis meeleheitlikult helistada oma vennale, et see nõu annaks, mida minuga ülejäänud päeva jooksul peale hakata, sest makstud sai ju „kogu päeva tuuri eest“ :). <br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgvPXs01pc_QhtSf2WoghDBQk9sbZZfUGHtdMxuE71ctvtsNyGiKjB2v82noKl32fkrjscaWUL9S1n6fdSDFjrT9c3g-d7GTIPm177adxwTYrLAMh8Hq-MVifcFi-zZ3MhrbWVaaKJ-5zeS/s1600/Siem+Reap+Angkor+Wat+050.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 240px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgvPXs01pc_QhtSf2WoghDBQk9sbZZfUGHtdMxuE71ctvtsNyGiKjB2v82noKl32fkrjscaWUL9S1n6fdSDFjrT9c3g-d7GTIPm177adxwTYrLAMh8Hq-MVifcFi-zZ3MhrbWVaaKJ-5zeS/s320/Siem+Reap+Angkor+Wat+050.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495712052169810850" /></a> <a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjL38_QQVAfDgFmJlvaXAocpU07bz6dkO8_YDzVPVl7bNcEdBN_WL9avmzaqp3J8ywe5F4KIktzyAnhVPguo2FmpUxi5HazNqgvaD1trwsXnYWblnR-8BVwvnbVgxJY1IAaNpuA-z50vb-d/s1600/Siem+Reap+Angkor+Wat+119.JPG"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 240px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjL38_QQVAfDgFmJlvaXAocpU07bz6dkO8_YDzVPVl7bNcEdBN_WL9avmzaqp3J8ywe5F4KIktzyAnhVPguo2FmpUxi5HazNqgvaD1trwsXnYWblnR-8BVwvnbVgxJY1IAaNpuA-z50vb-d/s320/Siem+Reap+Angkor+Wat+119.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495716049475738434" /></a><br />Oma kiiret edenemist templikülastustel võin ma seletada sellega, et paljudest on järel vaid hunnik kive mis mahub kenasti ühele pildile ja ümber nende tiiru tegemine võttis umbes 10 min. Mingil hetkel tabasin ennast hoopiski pildistamast lilli ja liblikaid vahelduseks varemetele. Liblikatega oli muidugi natuke probleeme, sest nad ei tahtnud paigal püsida. Aga paar suurt ämblikku püsisid stoilises rahus oma võrgus ja mööda teed looklev lõputuna näiv sipelgarada oli ka tore. Enamuse suuremate templite trepid on samalaadsed kui eile kirjeldatud Phnom Bakhengi oma ja kui oled roninud neist juba 5 tippu siis ülejäänute puhul see enam nii oluline ei ole. Eriti väheoluliseks muutub see keskpäeva saabudes millega koos saabub ka kõige suurem kuumus. Igaljuhul oli minu noor juht püstihädas, sest vend ei võtnud telefoni ja nii ta siis kinni pidaski ühe suvalise tuk-tukimehe juures kes aitas tal minuga veidi suhelda. Variandid minu jaoks olid järgmised: kas ma tahan näha veel templeid mis asuvad natukene (30 km) eemal või tahan näha Tonle Sab´i järvel asuvat ujuvat küla. Küla nägemiseks peaksin jälle välja käima 20 USD 2h reisi eest. Kuna kulutused on niigi ootamatult suureks kujunenud, loobusin külast ja valisin uued varemed. Alati oleks olnud ka võimalus koju minna, aga juba puhtalt kiusu pärast ma seda ei teinud. Las poiss teenib oma raha ausalt välja. Sõit oli pikk ja tee ääres ka midagi huvitavat polnud. 7h varemeid oli ka minul tegelikult võhma juba üsna välja võtnud ning uni kippus vägisi peale. Ainus mis ärkvel hoidis oli hirm motikalt sõidu pealt maha kukkuda. Oleks ikka narr lugu olnud küll... Külastatud said veel umbes kolmed varemed ja nüüd oli küll aeg pöörduda koju tagasi. <br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhpQmn93cqwwSPjiap4-pYao7C5wp6dF9eLQ8_pj_U49z70kHFHxC2bXNVLTusUznXKYa3nDuQ_sNFAL2hqR3LIaKeVyU1c6NL_U6cRXY4XgxPwutpSgPgga2S06QqM5-8E6hSxEh3aHHki/s1600/Siem+Reap+Angkor+Wat+044.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhpQmn93cqwwSPjiap4-pYao7C5wp6dF9eLQ8_pj_U49z70kHFHxC2bXNVLTusUznXKYa3nDuQ_sNFAL2hqR3LIaKeVyU1c6NL_U6cRXY4XgxPwutpSgPgga2S06QqM5-8E6hSxEh3aHHki/s400/Siem+Reap+Angkor+Wat+044.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495724264181587538" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiUlLDakAz6PSlxQGW6B0kaIu9smvMqab_yq_EBesrvxA1JVifJcj8Q6GgGyZ7Wex8UV5DdiNuqLUyd_k6bKnR7qIOnQgKP0YplmmHb8K6cu7XSdmjy7IUxhH03d1Ym0zl4aliVPQ1Sq5Ij/s1600/Siem+Reap+Angkor+Wat+084.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiUlLDakAz6PSlxQGW6B0kaIu9smvMqab_yq_EBesrvxA1JVifJcj8Q6GgGyZ7Wex8UV5DdiNuqLUyd_k6bKnR7qIOnQgKP0YplmmHb8K6cu7XSdmjy7IUxhH03d1Ym0zl4aliVPQ1Sq5Ij/s400/Siem+Reap+Angkor+Wat+084.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495724094923182482" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiOBaNI-02q9b3NaOjY9G2pFcn5LLqBL2FX_e-olfNkwPO7gjovj-Drq7UM9_FQkrDwFABKyRm_L-qALmPsEyJjqIdW62t53ZM_s25NdpOGTyoOPuv8xdYxHyHuCHz0-FlP6R1JO2obvoku/s1600/Siem+Reap+Angkor+Wat+101.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiOBaNI-02q9b3NaOjY9G2pFcn5LLqBL2FX_e-olfNkwPO7gjovj-Drq7UM9_FQkrDwFABKyRm_L-qALmPsEyJjqIdW62t53ZM_s25NdpOGTyoOPuv8xdYxHyHuCHz0-FlP6R1JO2obvoku/s400/Siem+Reap+Angkor+Wat+101.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495723897566105346" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiXnJMaLwgre0H0-ZsRg-Uxudy55EOKgg1Vf4eXhG2Pr9P3ZRLaDFpGNr8m3BKMKudr6uQimueJmnK2G3ymQuT3fzE8r3s8QL3knTkpBYc5dGPvmknFPV6dOwXnetMZ80WYD4uQTK6o-Aki/s1600/Siem+Reap+Angkor+Wat+105.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiXnJMaLwgre0H0-ZsRg-Uxudy55EOKgg1Vf4eXhG2Pr9P3ZRLaDFpGNr8m3BKMKudr6uQimueJmnK2G3ymQuT3fzE8r3s8QL3knTkpBYc5dGPvmknFPV6dOwXnetMZ80WYD4uQTK6o-Aki/s400/Siem+Reap+Angkor+Wat+105.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495723733160854530" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiGq0eQH5kRqoopuuEszIBAu8w2bUpnDsYQ8qCrOaZpDmgNbjr4s7eEL0oJgCheOvfe5P8dnha4_DxDVLRxjb_08pqvAbKsOR3ELxjWSgnXcbIuRwTD6L5LO0hWFVS816yAuxfZk91yJ0Hb/s1600/Siem+Reap+Angkor+Wat+148.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiGq0eQH5kRqoopuuEszIBAu8w2bUpnDsYQ8qCrOaZpDmgNbjr4s7eEL0oJgCheOvfe5P8dnha4_DxDVLRxjb_08pqvAbKsOR3ELxjWSgnXcbIuRwTD6L5LO0hWFVS816yAuxfZk91yJ0Hb/s400/Siem+Reap+Angkor+Wat+148.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495723556011895122" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg1nlnaVajcxYZItYv76U59VesCX5AFJ0oliq4bzfK3gtxDzrRAOb-xNRnCPal1YqniFcKJoBY-kWcHVt4QdG_g9a9c7-CIxZDMTMq2r3W82mYR9Gxhyphenhyphenmwpj4jskzv8rFKLt10c0mD08fc7/s1600/Siem+Reap+Angkor+Wat+154.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg1nlnaVajcxYZItYv76U59VesCX5AFJ0oliq4bzfK3gtxDzrRAOb-xNRnCPal1YqniFcKJoBY-kWcHVt4QdG_g9a9c7-CIxZDMTMq2r3W82mYR9Gxhyphenhyphenmwpj4jskzv8rFKLt10c0mD08fc7/s400/Siem+Reap+Angkor+Wat+154.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495723407948812818" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgS15TAfSIl3e-CFEsOvDDWz1eY8-MrKpU_XOe67wleJPo3TG8_x6wotdG2I5q70VrceBMrHRI6cEKdhilRUrROqLItLT2DoYfoR9fLFSwk7dkeUtylIrwhOGYuWPNWdO0JYbfszCEhUPWA/s1600/Siem+Reap+Angkor+Wat+155.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgS15TAfSIl3e-CFEsOvDDWz1eY8-MrKpU_XOe67wleJPo3TG8_x6wotdG2I5q70VrceBMrHRI6cEKdhilRUrROqLItLT2DoYfoR9fLFSwk7dkeUtylIrwhOGYuWPNWdO0JYbfszCEhUPWA/s400/Siem+Reap+Angkor+Wat+155.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495723218184472466" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiAfSO_wQWWOlK9fhWdctbxcgUY59GtJp4v2nsNGxLKA2v4Rd6QdrrNrHMy65rjKaXZ5R5MfT4j1W-Yj83NcEdGLYVrwftgVDJkGVOj99J7LV06AC7VnVTzl_F-mpWqYRyAtVEBywR0hyphenhyphend-/s1600/Siem+Reap+Angkor+Wat+166.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiAfSO_wQWWOlK9fhWdctbxcgUY59GtJp4v2nsNGxLKA2v4Rd6QdrrNrHMy65rjKaXZ5R5MfT4j1W-Yj83NcEdGLYVrwftgVDJkGVOj99J7LV06AC7VnVTzl_F-mpWqYRyAtVEBywR0hyphenhyphend-/s400/Siem+Reap+Angkor+Wat+166.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495723029983371426" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEieLtyG_kdDqhA265oGrB9Jr_rZN3wU839ACOM7zkVF39UQuCkYH5qPmJkQ1jZ2KMO6C-s2_GgwUAfdGzWlEEEcd5KDGp1ikOvS2m9VVz8H49_583I4OZUyIBBhvlQgywxAmRa4gI4503go/s1600/Siem+Reap+Angkor+Wat+177.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEieLtyG_kdDqhA265oGrB9Jr_rZN3wU839ACOM7zkVF39UQuCkYH5qPmJkQ1jZ2KMO6C-s2_GgwUAfdGzWlEEEcd5KDGp1ikOvS2m9VVz8H49_583I4OZUyIBBhvlQgywxAmRa4gI4503go/s400/Siem+Reap+Angkor+Wat+177.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495722837199631090" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhQfKmVTogviZnQvbc3d0oH45sd8e3vbvhlXdk0Rm_UMwCLFgUBhD7m8GGf8uXvqXXycpZ15GI3PUrhR2rOgBal5qTOCFXYzm-d4FduYFtHEqXeJgFGLuMPcPiEtdSAZdeVN-YDFGCS8wW8/s1600/Siem+Reap+Angkor+Wat+185.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhQfKmVTogviZnQvbc3d0oH45sd8e3vbvhlXdk0Rm_UMwCLFgUBhD7m8GGf8uXvqXXycpZ15GI3PUrhR2rOgBal5qTOCFXYzm-d4FduYFtHEqXeJgFGLuMPcPiEtdSAZdeVN-YDFGCS8wW8/s400/Siem+Reap+Angkor+Wat+185.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495722623846336578" /></a><br /><br />Tagasiteel palusin väikest peatust puuviljaturul kust sai kaasa ostetud suur pomelo ja väike arbuus, sest unistus külmkapikülmast arbuusist oli 9h jooksul muutunud ületamatuks. Niisiis, 9h pärast oli minu kogupäeva tuur otsas, kell näitas 14.00 ja seisin taas oma hotelli ukse ees. Maksin poisile lubatud raha ja soovitasin tal mõelda inglise keele õppimise peale, et saaks paremini oma tööd teha. Mis ta mu jutust arvas või aru sai on juba iseasi... Kogu sellest päevast on kirjeldamata veel üks „lisand“ mis saadab turiste igal sammul kui nad just liikuvas transpordivahendis ei asu – see on kerjavad või asju müüvad lapsed ja naised. Igaüks püüab oma dollarit kätte saada omal moel. Kes istub lihtsalt nurgas ja ootab, kes mängib pilli, kes jookseb mõtetute vidinatega sabas, kes pakub 5-min giiditeenust ilma et sa seda palunud oleks. Fakt on see, et kusagil ikka ämbrisse astud ja oled sunnitud oma dollarist loobuma. Seega soovitus: võtke kaasa vähemalt 5 1-dollarilist, sest varem või hiljem te ostate midagi mõne haleda „teenin kooli jaoks raha“ jutu peale. Minul kulus 3 USD. See sisaldas: 1 giiditeenus ja 2x puithelmestest käevõrude ost. <a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjVcr_4oXG0XWVkVHSio8pzVVw_-p0tzy5kB1uIWA5cLiSK41xnApKeFHeuT5JJKSHBCW8iM_ueoDRFK5AZor2OYLb_zBZ54VeRDLjBHPFtj2_W3O3DOcpnVXo3ukMAvIOEcrWRrdgHLK6_/s1600/Siem+Reap+Angkor+Wat+063.JPG"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjVcr_4oXG0XWVkVHSio8pzVVw_-p0tzy5kB1uIWA5cLiSK41xnApKeFHeuT5JJKSHBCW8iM_ueoDRFK5AZor2OYLb_zBZ54VeRDLjBHPFtj2_W3O3DOcpnVXo3ukMAvIOEcrWRrdgHLK6_/s200/Siem+Reap+Angkor+Wat+063.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495727992208662034" /></a> Olin tulemusega rahul, sest need konkreetsed helmed mulle tõepoolest väga meeldisid ja 2 USD eest on mul neid nüüd kokku 9 tk :). Kallid naissoost tuttavad – toredad suveniirid on tulekul! Lapsed on kenast välja õpetatud korraliku äri tegema. Asi käib nii: kõigepealt pakutakse ühte käevõru 1 USD eest ja kui kaubaks ei lähe, siis sama raha eest 4 või 5 :). Peab olema head närvi ja kivist südant, et kogu sellele pidevale jauramisele terve päeva jooksul vastu panna, sest muidu jätate kogu oma raha sinna. Teine soovitus võiks käia kompleksikülastuse kohta üldiselt: Kui te ei ole eriline ajaloohuviline, siis giidi ja mitme päeva piletit mida ka müüakse te kindlasti ei vaja. Usun, et iga täie tervise juures olev eestlane teeb sama ringi ära sama kiirusega kui mina, seega lähtuge 7h-st transpordi kauplemisel ja ärge kuulake jutte pikast maast ja templite külastuseks kuluvast mitmest päevast. Jah, mitu päeva võtab see asi koos giidiga kes räägib teile igast nurgatagusest ja kivist ja erinevatest sündmustest mis templis aset leidnud jne. Kui te olete minusugune külastaja, keda huvitab vaid see mis silmale ilus vaadata on, võib piirduda vabalt ka väikese ringiga ja seega transpordi kauplemine umbes 5 h-ks. Sel juhul ei soovita küll mootorrattataksole rohkem maksta kui 1 USD/h. Aga eks tehtud pildid räägivad teile rohkem kui mu sõnad ja aitavad otsustada kogu külastuse mõtekuse või mõtetuse üle.<br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgOr8IeQdVUPXwCo91eHy6-uIlX805dEDIlvqMVwPsFXKcZYTPbmhHfPxiEFMQirDa8pALKs8srU6-AaBNAlkbhGfHn5Y3QcAI1hqMVcCiCP_Scw9OBbmwQrj1wCjofILQvDSqDziBNVlSz/s1600/Siem+Reap+Angkor+Wat+141.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 300px; height: 400px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgOr8IeQdVUPXwCo91eHy6-uIlX805dEDIlvqMVwPsFXKcZYTPbmhHfPxiEFMQirDa8pALKs8srU6-AaBNAlkbhGfHn5Y3QcAI1hqMVcCiCP_Scw9OBbmwQrj1wCjofILQvDSqDziBNVlSz/s400/Siem+Reap+Angkor+Wat+141.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495729595064424978" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiwfPJWVlRiw-ObMhR8yN4bBJ1rJVEXJ5et8nNVr2PNrGIz5e1QjEh_bx2TFH4SPRu9XbY10x0l5nZFOFBargZL15RcsZ4DtUalDbT6Cma1_oC2KspCcoJWA7TT2VuUYXdn6Aecl1wU5nQQ/s1600/Siem+Reap+Angkor+Wat+179.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 300px; height: 400px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiwfPJWVlRiw-ObMhR8yN4bBJ1rJVEXJ5et8nNVr2PNrGIz5e1QjEh_bx2TFH4SPRu9XbY10x0l5nZFOFBargZL15RcsZ4DtUalDbT6Cma1_oC2KspCcoJWA7TT2VuUYXdn6Aecl1wU5nQQ/s400/Siem+Reap+Angkor+Wat+179.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495729051988453234" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh9OomrWEpbLNX3rEkynK0MvdJQgAkR7hozF5avJwUroxagE4kk2ojMJfpgZHPvNyX_NG4841i3tWxKEVanxySI1j6wCWV5SofmRB7n7dMOgRZDHbbICPMMji7dVSvSE0oT6YYuyWwMOqQa/s1600/Siem+Reap+Angkor+Wat+133.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 300px; height: 400px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh9OomrWEpbLNX3rEkynK0MvdJQgAkR7hozF5avJwUroxagE4kk2ojMJfpgZHPvNyX_NG4841i3tWxKEVanxySI1j6wCWV5SofmRB7n7dMOgRZDHbbICPMMji7dVSvSE0oT6YYuyWwMOqQa/s400/Siem+Reap+Angkor+Wat+133.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495728862960875922" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjlAMy6P7Ww3FuZpGi3iPM8ZLHjQl4wNOlQVRBD-Ptij0uI9_LHLHqTjuOpY9OViteC65G8YTJeHa1S9B7cWNFQM8pk7g-gETxmQ3Q5YnCvqRWe0LQXzFSFIGFpLhin7xcAeLB5mkcSJ0Ax/s1600/Siem+Reap+Angkor+Wat+074.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 300px; height: 400px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjlAMy6P7Ww3FuZpGi3iPM8ZLHjQl4wNOlQVRBD-Ptij0uI9_LHLHqTjuOpY9OViteC65G8YTJeHa1S9B7cWNFQM8pk7g-gETxmQ3Q5YnCvqRWe0LQXzFSFIGFpLhin7xcAeLB5mkcSJ0Ax/s400/Siem+Reap+Angkor+Wat+074.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495728639718091186" /></a><br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjtdlirRHKDHE4S0A8tKtMv0nC6GGcGZDJCDTK1NGsbIFQlMdMVXxa990bJS5ZYWivZjrz-7BFQyohfXE7sQ7qNR-qlmYvknMIP-I1nLm3fcZyaxk3S1v4mSu4OCBbuMkDV5FfRh6BHJfTQ/s1600/Siem+Reap+Angkor+Wat+032.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjtdlirRHKDHE4S0A8tKtMv0nC6GGcGZDJCDTK1NGsbIFQlMdMVXxa990bJS5ZYWivZjrz-7BFQyohfXE7sQ7qNR-qlmYvknMIP-I1nLm3fcZyaxk3S1v4mSu4OCBbuMkDV5FfRh6BHJfTQ/s200/Siem+Reap+Angkor+Wat+032.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495725797882383106" /></a> Väikest ringi võib minna külastama ka jalgrattaga mille saab linnast rentida 1 USD eest päevas ja jääb ära igasugune kauplemine tundide, kilomeetrite ja makstava summa üle. Kohalikud sõidavad igapäevaselt seda vahemaad jalgrattaga linna tööle või kooli ja õhtul koju. Vaja vaid muretseda kaart mille mustvalgeid paljundusi leidub ikka kui küsida. Tavaliselt on ühel pool Siem Reapi linna kaart ja teisel pool Angkori kompleksi kaart. Ah, aitab nüüd sellest... Päike oli mind „pehmendanud“ sedavõrd, et und jätkus kauemaks. Silmi avades hakkas akna taga juba pimedaks minema. Oli jälle aeg minna ringi kolama. Aga tänane kolamine piirdus vaid õhtusöögiga India restoranis, sest rohkemaks mul vurtsu sees ei olnud. Külmkapis ootav jahe arbuus ja jalgpall said võitu muudest ööelu ahvatlustest.Ave :)http://www.blogger.com/profile/06970067571329241485noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5326678636522197422.post-26869798865769783512010-07-19T21:52:00.004+03:002010-07-19T22:01:45.121+03:0024.juuni, neljapäev<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg7LNeOfT3-YHGfUEgpKfPlPxQfwlOX1LawxL66AhyphenhyphenWYlqMEKUOb7ptqAQkUJo_AzCa6zD2UU2Pf7oiljIcXxMxWQjwuiNVDd_o-llrvBzkSN5A6uxp0QeeHjyMRSM4GRWM422OM2FMnyCa/s1600/Siem+Reap+044.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg7LNeOfT3-YHGfUEgpKfPlPxQfwlOX1LawxL66AhyphenhyphenWYlqMEKUOb7ptqAQkUJo_AzCa6zD2UU2Pf7oiljIcXxMxWQjwuiNVDd_o-llrvBzkSN5A6uxp0QeeHjyMRSM4GRWM422OM2FMnyCa/s320/Siem+Reap+044.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495693798739697554" /></a> Vat täna ei lähe kohe mitte kusagile. Vähemalt mitte kaugemale kui 100 m toast. Magasin hommikul kaua ja sõin hotellis jällegi suurt saia omletiga ning seadsin sammud jälle tuppa tagasi. Põhjuseks suuresti see, et sellest nädalast pole mul sõnagi kirja pandud. Oi-oi-oi... :) Päev kulus kirjutades ja niisama mõtteid mõlgutades. Mingil hetkel on veel vaja internetist uurida kuhu edasi suunduda võiks, sest selge on see, et igavesti siia Siem Reapi istuma ei saa jääda. Huvitaval kombel pole siinne tänavatoit minus erilist usaldust äratanud, aga eile jäi silma üks vana, kes müüs lõkkel küpsetatud kana. Täna tundsin, et on aeg nii vana kui ka kanaga tutvust teha ja ma ei pidanud kahetsema. See on üks parimaid küpsetatud kanasid mida ma eales olen saanud. Kui seedehäireid ei järgne, läheb homme roog kordamisele. Kõrvalt putkast ostsin kohaliku saia mida küpsetatakse kuumas õlis. Pisikesest pätsikesest taignast saab suur, maitsev ja õhuline koorik mis kaetud seesamiseemnetega. Samast kohast ostsin veel kaasa väikese kobara pisikesi banaane (banaani pikkus umbes 7 cm). Kulu kokku oli ümmarguselt 2 USD ja nüüd, värskelt söönuna võin öelda, et just see oli viimaste päevade parim toit. Oma 100m-lubadust olen kenasti pidanud. Järgneb veel jalgpall ja siis head und.Ave :)http://www.blogger.com/profile/06970067571329241485noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5326678636522197422.post-69125787892157825432010-07-19T18:24:00.005+03:002010-07-19T19:13:15.500+03:0025.juuni, reedeOld Market ja Night Market oma toreda kaubavalikuga olid oma jälje jätnud minu ajukäärdude vahele. Praktiliselt iga päev olen ma ühest või teisest või mõlemast kasvõi korraks läbi jalutanud ning silma on jäänud nii mõndagi ahvatlevat. Täna hommikul tabas mind mingi eriline ostlemissoov ja pärast mõningast võitlust iseendaga andsin lõpuks alla – jah, täna on see päev, kus turgu külastades võiks ka midagi lõpuks osta. Vaatasin 3x üle oma rahakoti alles jäänud sisu, tegin arvutusi olevikuks ja lähitulevikuks, andsin endale erinevad raiskamist keelavaid lubadusi ja otsustasin esmajoones ära maksta hotelli arve, et teada saada lõplik rahaline seis. Alustasin siiski hommikusöögist mis sisaldas juba minu jaoks traditsiooniliseks saanud toitu – omlett, suur baguett ja tassitäis musta kondentspiimaga kohvi. Seejärel palusin kokku lüüa oma hotelli arve. Toredad tütarlapsed registratuuris said summaks 60 USD ja nii ma selle ka ära maksin. Trepist üles tuppa kõndides jäin mõtisklema selle numbri üle ja suurusjärk hakkas mulle tunduma üha kahtlasemana. Mis iganes vägi see oli sundinud mind märkmikusse üles tähendama kõik hotellis tehtud kulutused, ma ei tea, aga igal juhul nii ma olin kõigi päevade jooksul toiminud. Tuppa jõudnud, lõin märkmiku lahti ja kuidas iganes ma oma tarbitud teenuseid ka poleks kokku löönud, üle 49 USD ma mitte kuidagi ei saanud. Võtsin märkmiku kaasa ja läksin tagasi tüdrukute juurde. Asjad said klaaritud vägagi rahumeelselt ja seda, kas pettus oli sihilik või tõepoolest kogemata juhtunud eksitus, ei viitsinud ma enam oma peas arutluse alla võtta. Seda situatsiooni lahendades tajusin, et on tulnud aeg, kus hakkan juba kohaliku elu ja asjaajamise stiili veidrustega harjuma ning ei imesta ega minestagi enam kätega vehkides ja hüüdes: „Kuidas nii saab olla?“ Tõsiasi ta on, et saab, ja nii lihtsalt ongi. Kui sa ise oled rumal ja enda eest seista ei oska siis arvesta tagajärgedega. Ükskõik kui tore, lahke ja kui siiralt naeratav sulle teenindav inimene ka ei tundu, ei saa usaldada mitte kedagi peale iseenda. Aga nüüd siis ostlemisest: esmalt oli mul plaanis soetada korralik seljakott. Kui ma ei eksi, oli selle koha nimi Central Market (Siem Reap´i turgudest minu meelest kõige igavam). Astusin sisse esimesse ettejuhtuvasse boksi mis müüs seljakotte ja reisikohvreid ning valisin endale meeldiva mudeli välja. Hinda küsides selgus, et selle eest tahetakse saada 18 USD. Tegin onule selgeks, et olen arvestanud 10 USD-ga ja rohkem pole mul üldse kaasaski. Järgnes pikk vaidlus raha teemal mida nimetatakse rahvakeeli kauplemiseks, mis lõppes sellega, et lubasin minna kõrvale asja uurima (kõrval asuvas boksis müüdi täpselt sama kaupa), pöörasin juba selja, ja seepeale kõlbas minu 10 USD küll... Suure ohkimise saatel korjas onu seljakotist paberipahna välja ja võttis minu ulatatud 10 USD vastu. Olin saanud endale vägagi korraliku 60 L suuruse The North Face seljakoti kuhu oma asjad ümber paigutada, sest minu senine üle õla võetav kott on selliseks rändamiseks täiesti sobimatu. <br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi1nN_8a0wUiHG4osgfu3PleB8sISO69xAFHp6dsa3UDdZylVJ_7qQRbnP6pALtJJ8WIJr0iBjkwTKvudl5qLRIWL5Qr-LKH9SDRRyxQEJUu9VQlTCjTvjWjVWPHpn64H7VbMAHP0J4TryL/s1600/Siem+Reap+020.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi1nN_8a0wUiHG4osgfu3PleB8sISO69xAFHp6dsa3UDdZylVJ_7qQRbnP6pALtJJ8WIJr0iBjkwTKvudl5qLRIWL5Qr-LKH9SDRRyxQEJUu9VQlTCjTvjWjVWPHpn64H7VbMAHP0J4TryL/s400/Siem+Reap+020.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495649512823180610" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDQ60YZS6vlWc84R7pLXp_aVFtQnwzKqmhi3tfw-j8NelQfMw83dlsXqtpUSxODGii2BhB1dvLjzjGaZbbwBKNmq0IQfaKE4QIrWYc2QgPDi0ne7XxJEDNQ9mO2Jpz47cHzgV47VZ7Nzr1/s1600/Siem+Reap+015.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDQ60YZS6vlWc84R7pLXp_aVFtQnwzKqmhi3tfw-j8NelQfMw83dlsXqtpUSxODGii2BhB1dvLjzjGaZbbwBKNmq0IQfaKE4QIrWYc2QgPDi0ne7XxJEDNQ9mO2Jpz47cHzgV47VZ7Nzr1/s200/Siem+Reap+015.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495649971589733858" /></a> Seejärel võtsin sihikule Old Marketi mis asus umbes 200m kaugusel hotellist. Koht täis erinevaid toidukaupu, suveniire, ehteid ja riideesemeid. Seda mida oleks tahtnud osta oli väga palju, aga rahakoti sisu ja kaine mõistus peavad tegema siinkohal omad korrektuurid (eriti just edasise pakikandmise koha pealt). Üldiselt on siinsed turud tõeline naiste paradiis oma ehete, riiete, muude tekstiiltoodete ning erinevate efektsete tarbeesemetega millega saab näiteks kodu kaunistada-kujundada või siis praktiliselt igapäevaelus kasutada. <a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiykBxrToyTPDPfxZZNDPn3ohw5oDvwfKQYYMSoDQ1n7e7sIFwQpmHx6wPFWNfEFdwPgwABlTaI9RZ_ZQ-gZz2Qh2fWGD78m5ZDxuzzFb4ac9PfbGuX70e693nHhhvKcESpT0bPA1Pak14k/s1600/Siem+Reap+019.JPG"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiykBxrToyTPDPfxZZNDPn3ohw5oDvwfKQYYMSoDQ1n7e7sIFwQpmHx6wPFWNfEFdwPgwABlTaI9RZ_ZQ-gZz2Qh2fWGD78m5ZDxuzzFb4ac9PfbGuX70e693nHhhvKcESpT0bPA1Pak14k/s200/Siem+Reap+019.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495650420302758546" /></a> Ohkivaid müüjaid nägin sel päeval veel õige mitu korda, laskmata ennast sellest häirida, kuna on siililegi selge, et tegelikult on nad oma tehinguga vägagi rahul ja õnnelikud, et madalhooaega arvestades üldse keegi midagi ostab. Vahepeal jõudsin osta ära ka pileti Sihanoukville´i mis läks maksma 8 USD. Üldiselt olidki pakutavad hinnad 8-10 USD mille tuvastasin jällegi ainult küsitluse teel. Pistsin järjest pea erinevate uste vahelt sisse ja lihtsalt küsisin. Maal, kus kõik müüvad kõike, on see üsna väikest pingutust ja ajakulu nõudev protsess. Väike puhkepaus ja kosutus hotellis ning jalad viisid nagu iseenesest Night Marketile :). Tagasiteel ostsin kohaliku kana-onu käest õhtusöögks taas lõkkel küpsetatud kana mis täna maitses täpselt sama hästi kui eile. Edasist õhtut sisustas asjade ümber pakkimine, Skype ja loomulikult jalgpall...Ave :)http://www.blogger.com/profile/06970067571329241485noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5326678636522197422.post-40497590759133515102010-07-19T17:27:00.004+03:002010-07-19T18:06:52.288+03:0026.juuni, laupäevKell helises 05.15 ja pärast hommikusi tavaprotseduure ning kiiret ülevaadet toas kontrollimaks kõigi isiklike asjade olemasolu minu reisikotis olin juba 10 min. enne 6.00 hotelli aial end istuma seadnud, et bussi oodata. Olukorraga juba harjunud, ei arvanudki, et buss tuleb õigel ajal ja 15 min. hilinemist pole siinses kultuuris mainimist väärt. Bussis oli juba paar inimest istet võtnud. Kotid tuli panna juhist paremale ja seejärel üsnagi väikestele ja kitsaste vahedega istmetele koht sisse võtta. Kui tavabussid on tehtud ehk eurooplaste mõõtude järgi vms. Siis selle bussi ehitamisel oli silmas peetud asiaatide keskmisi parameetreid. No mina ei kurda, sest mõõtmete järgi võiks mind pidada lihtsalt suuremat kasvu kohalikuks :). Lootsin tasahilju, et rahvast palju ei tule ja ehk saan hõivata 2 kohta. Vale vastus – rahvast tuli VÄGA PALJU. Buss pilgeni täis topitud inimesi ja seljakotte, suundus teekond linnast välja. Kilomeetrikese pärast oli peatus ja selgus, et tegemist on kohaliku bussijaamaga ning senine on olnud õnneks vaid transfeer. Lootus natukene vähem täis bussile tärkas taas. Kolisime üle võideldes ennast läbi sai-1-dollar karjuvate kodanike ja kiirelt uude bussi. Kviitungi vastu väljastati 2 punast bussipiletit ja mingit isetegevust koha valikul ei sallitud. Kõik pidi olema nii nagu kirjas. Esialgu püsis minu kõrval olev koht tühjana ja minu meel lootusrikka ning rõõmsana nagu loteriivõitu oodates. Turistid olid bussi paigutatud ja nüüd... Nagu suur parv mesilasi lendas bussi kari kohalikke, valjult omavahel seletades ja elavalt žestikuleerides, püüdes paigutada end ja kogu reisile tulnud familyt vabadele istekohtadele. Kõigi jaoks kohti ei jätkunud, seega sai ka kihiti paigutatud, ehk siis kasvult väiksemad ja ealt nooremad peale, suuremad ja vanemad alla :). Minu kõrval asuva koha hõivas üks üsnagi valjuhäälne mammi, kandes käes kahte kilekotti mille läbipaistvuse tõttu suutsin tuvastada ühest suure (umbes 3-4 liitrit) purgi mingi vedelikuga ja teisest saiad ning nende all hulga kuivatatud kala mille suured sabad olid surutud tihedalt vastu kotti. Peast käis läbi rida erinevaid mõtteid teemadel, et: Loodetavasti ei kavatse memm kogu oma reisile tulnud suguvõsaga terve tee üle bussi tagaosa karjuda ja loodetavasti ei haise tema kaasa võetud kraam nii hullusti, et mul kogu 10h jooksul mil reis pidi kestma, süda pidevalt paha oleks. Aga mammi jäi vait ja kala ei haisenud ja üleüldse hakkas buss nüüd lõpuks sõitma Phnom Penhi suunas. Mõtlesin, et täna tuleb üks igav ja üksluine päev, millest kirjutada pikalt pole mõtet, sest mis saab ühes bussis ikka niiväga juhtuda. Aga saab ikka küll, kui sinu kõrval istub nii koloriitne kuju. Ehk siis... Tänu varajasele hommikutunnile oli mul meeletu uni. Kerisin oma salli rulli ja panin selle bussiakna ja oma pea vahele, et ärgates ei peaks muhku tuvastama. Minu suurepärast und segas vaid üks pidev sahmimine kõrvalistmel ja esialgu ei suutnud ma kuidagi aru saada, kuidas saab üks nii väike inimene nagu seda oli see kohalik memm nii palju ruumi võtta.Peagi selgus, et mammil oli tervisega pisut probleeme. Tundsin, kuidas bussi hakkas tasapisi täitma Tiigrisalvi spetsiifiline hais. Kuna minu jaoks see väga vastumeelne ei ole, otsustasin haisu ignoreerida. Niipea, kui õhk juba jälle klaaruma hakkas, ehk siis umbes tunni pärast, tundsin taas värske Tiigrisalvi olemasolu minu läheduses. Juba huvipärast tegin tegin ühe silma lahti, et vaadata mis toimub. Jah, see oli nii nagu ma arvasin. Mammi oli ridikülist välja tõmmanud purgikese Tiigrisalviga ja määris enda ülavöödet suurima hoolega. Sellest ka see pidev sahmimine oli tingitud kus küünarnukid pidevalt vastu minu ribisid käisid. Esialgu unesegasena ma lihtsalt ei osanud seda leviva haisuga kokku panna. Peagi kupatas ta kusagilt tagaistmelt ühe noorema tütarlapse ennast masseerima, istudes ise bussi põrandal. Tiigrisalvi aurudes ja minu pidevas pinnapealses unes möödusid veel mõned tunnid ja lõpuks väsis mammi ära. Olin hetkeks mõlemad silmad lahti teinud ja salli sülle asetanud. Mammi vaatas mulle otsa oma pruunide silmadega, ütles paar sõna kohalikus keeles ja seejärel viskas ennast käntsti minu sülle magama. Ma oleks tahtnud sel hetkel oma nägu näha, tõesti oleks... Sisimas tundsin ma segu üllatusest ja peale pressivast naerupahvakast. Kuna kõval häälel itsitamine ei tundunud hetkel kohane, siis lasin kõlada oma sisemisel naerul mis näol peegeldus vaid muigena. Igal juhul lasin tal nii jääda, sest situatsiooni koomika oli minu jaoks nii suur, et mul ei olnud südant vaest haiget ja väsinud vanainimest ära ajada :). Memm sai tunnikese magada kui tehti maha- ja pealelaadimise ehk siis WC- ja söögipeatus. Ajasin vanainimese vaikselt üles ja väljusin bussist oma natuke surnud jalgu sirutama. 20 min. pärast tagasi bussi istudes sain aru, et minu kannatlikkus sai väärilise tasu, sest mammi oli kolinud omade sekka, kuna teepeal väljus paar inimest, kellest jäi maha paar tühja istekohta. Nii ma siis seal laiutasin ja mõnulesin, jalad bussiistmel – ei sahmimist, ei haisu... Mõnikümmend kilomeetrit enne Phnom Penhi lahkus suguvõsa bussist, võttes kaasa mammi koos kalade ja purgiga. Lahkudes soovis ta mulle veel head reisi ja naeratas magusasti ja mind valdas sisemine tundmus, et mingil imelikul kombel olin võitnud ta südame :).<br /><br />(videod: sisenemine Phnom Penhi ja Phnom Penhi kesklinn)<br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgHWEC0l3mcAz8HpKhPCBh-kcyApe_xY3ncOSKZSdbNR-gLlnD_2e4PbwXUXFp3xRoc_z_aR6w5kPBscm3z3_12Us0FNuamefo2iAHf-ZN7woAbI0lYXXot7u6g_8R5XGBDGXNrm-PcUomQ/s1600/Sihanoukewille+005.JPG"><img style="TEXT-ALIGN: center; MARGIN: 0px auto 10px; WIDTH: 400px; DISPLAY: block; HEIGHT: 300px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495625516729887842" border="0" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgHWEC0l3mcAz8HpKhPCBh-kcyApe_xY3ncOSKZSdbNR-gLlnD_2e4PbwXUXFp3xRoc_z_aR6w5kPBscm3z3_12Us0FNuamefo2iAHf-ZN7woAbI0lYXXot7u6g_8R5XGBDGXNrm-PcUomQ/s400/Sihanoukewille+005.JPG" /></a><br />Phnom Penhis tuli vahetada bussi ja kuna istekohtade numbrid omasid jätkuvalt sama suurt tähtsust, sai minu järgmiseks reisikaaslaseks pikk Austraalia noormees, kes esimese asjana tegi viriseva märkuse väikeste istmevahede kohta kuhu ta pikad koivad tõepoolest ära mahtuda ei tahtnud ja vastuseks minult sai vaid lakoonilise: I don´t know...not for me... Virin lõppes hetkega ja asendus pika pilguga minu suunas. Samas rääkis see pilk sellest, et tegemist on huumorit ja situatsioonikoomikat kõrgelt hindava inimesega, tehtagu teravmeelset nalja kasvõt tema enda kulul. Ja nii meie ühine reis mööduski: rääkides, aasides asiaatide muusikamaitset, sest bussis hakati näitama neid toredaid videosid mis kõik on karaoke versioon, sest all jookseb tekst ja kui oskad lugeda, saad kaasa laulda ning mille pildiline osa räägib arvatavasti laulu sisust või vähemalt läbivast mõttest mis on eranditult kantud õnnetu armastuse teemadest kus kindlasti jäetakse keegi maha või siis keegi petab kedagi või minnakse lihtsalt lahku või saadakse surma... Igal juhul olime õnnelikud, et keegi ei otsustanud kaasa laulda :) Mingil hetkel tõmbas mu teravmeelne reisikaaslane endale kõrvaklapid pähe ja viidates kohalikule repertuaarile lausus lühidalt, magus muie näol: Enjoy the music... No mis ma siin ikka naudn. Sellised asjad on tegelikult äärmiselt tervist kahjustavad, sest kui üle 20 min. ekraanile vaadata, oled saanud terve aasta annuse depressiooni endale kraevahele. Niisiis otsustasingi hoopis aknast välja vaadata või hoopis magada. Siinkohal tuleb mulle meelde, et kui ma oma reisi alguses Tanjat kohtasin, ütles ta ühe kuldse lause mis peab 100% paika: „Reisi ringi natuke ja vaata, juba kuu lõpuks saab ka sinust kuldne bussis magaja – ei mingit probleemi“. Ja nii ta on. Bussisõit mõjub kui unerohi ja terve päev lihtsalt maha magada pole kolmandal nädalal minu jaoks tõepoolest enam mingi probleem. Ei läinudki tervet kuud tarvis. Kui jälle silmad lahti sain, hakkas vaikselt hämarduma. Tundus nagu oleksin bussiga sõitnud juba terve igaviku. Maastik oli nii palju muutunud, et silmapiirile oli kerkinud mäeahelik mida varem seal ei olnud.<br /><br />(siia tuleb video)<br /><br />Tundsin, et ei suuda enam magada ega istuda, aga hiljem selgus, et piinasid oli jäänud veel umbes 2 h jagu, sest meie üsnagi logu buss liikus mägedest üles umbes sellisel kiirusel nagu mina kõnnin. Kui jõudsin Sihanoukville´i oli juba ammu pime. Reis oli 10 h asemel võtnud aega 12 h. Olin istumisest ja magamisest tõeliselt väsinud ja seega soovisin vaid leida seda kohta, kus saaks normaalselt inimese kombel puhata. Internetist nähtud eestlaste hotell Beach Road tundus minu jaoks just see õige koht olevat. Astudes bussist maha ründas mind otsekohe terve kari tuk-tukimehi. Jonnisin peaaegu nagu väike laps ja saatsin nad kõik lihtsalt pikalt, ise kõndides täiesti suvalises suunas ja lihtsalt lootes, et ehk on valitud tee õige. Mingil hetkel sain aru, et ega ma ikka päris täpselt ei tea, kus ma olen. Olin juba bussijaamast natukene kaugemale jõudnud ja seega sai ühe mototakso teenuse pakkujaga natukene inimlikumalt kaupa teha. 1 USD eest oli ta nõus mind Beach Roadi viima.<br />Astusin oma kompsudega üle hotelli läve ja marssisin otsejoones registraatori juurde, ise pingsalt kuulates, ega kusagil ometigi eestikeelset juttu kosta ole. Ei olnud. Registraator ütles, et odavad toad on täna veel kinni ja võib-olla vabaneb midagi hommikul, aga ta võib mulle näidata seda tuba mis praegu vaba. Loomulikult läksin vaatama. Tuba oli ilus ja väga korralik, ainult et hind ei sobinud minu eelarvega kuidagi kokku. Olin natukene nördinud ja seadsin enda juba hotellist väljuma kui kõrv tabas ühe laua äärest tulevat tuttavas keeles kõlavat juttu. Olin kindel, et kui nüüd võimaluse kasutamata jätan, kahetsen seda hiljem veel tükk aega ja visklen võib-olla terve öö unetult mõne teise hotelli voodis endale etteheiteid tehes teemal kui rumal ja kui arg ma ikka võin olla... Nii ma siis seisatasin, astusin paar sammu tagasi ja küsisin: „Oot, oot, mis keeles siin räägitakse?“ Hehh, no nagu ma ei oleks teadnud... Tutvusin J ja A-ga kes peale väikest kust-tulek-kuhu-minek-ülekuulamist mul istuda palusid ja J teatas:“No mis jutt see on! Ei lähe sa kusagile. Sellist asja ikka ju ei ole, et ühe eestlase jaoks siin tuba ei leidu. Oota, ma kohe helistan ja kutsun R-i.“ Minuti pärast oli R kohal ja ka toamure lahendatud. Leppisime kokku, et eks homme paistab, mis tuba ja kuskohal vabaneb ning siis ma lihtsalt kolin ümber. Peale A, J-i ja R-i tutvusin sel õhtul ka veel G-ga ning see tunduski olevat kogu eestlaste seltskond kes sel hetkel hotellis elas, igaüks omal põhjusel. Kas samal või järgmisel õhtul saabus korraks ka R, kes ei elanud hotellis vaid hoopiski üürikorteris. Kogu seal veedetud aja jooksul käis hotellist läbi veel umbes 6 eestlast, enamus ööbis neist lihtsalt paar ööd ja liikus siis edasi. Hotelli ennast ei hakka pikemalt kirjeldama, sest kodulehekülg annab kõik vajalikud vastused. Pilte ma seal ka ei teinud, sest need on samuti kodukal sellised nagu reaalsuseski. Seega külastage lehekülge <a href="http://www.beachroad-hotel.com/">www.beachroad-hotel.com</a> .Ave :)http://www.blogger.com/profile/06970067571329241485noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5326678636522197422.post-51423538204375933832010-07-19T17:19:00.002+03:002010-07-19T18:20:01.800+03:0027.juuni, pühapäev – 4.juuli, pühapäevSee aeg on kõige tähtsam periood kogu minu reisi vältel. Tegemist on ajaga, mis muutis mind ja seega ka minu edasist elukäiku (olen selles täiesti veendunud kuigi tõestust praktilises mõttes tuleb veel oodata). See aeg tegi ühest õnnetust põgenikust õnneliku, sisemise tasakaalu leidnud inimese. Selleks kõigeks oli vaja palju valu – nii teiste oma kui ka isikliku, läbielamisi, mõtlemist, analüüsimist, juurdlemist toimunud ja toimumas olevate sündmuste üle, palju tunde erinevateks vestlusteks mitmete erinevate inimestega, suurt hulka aega mis sai vedetud raamatut lugedes ja mida kõike veel... Protsessid mis minus toimusid olid kiired ja võimsad. Ühtäkki avastasin, et sündinud on hoopiski teine mina, mida lihtsalt ja lühidalt võiks kirjeldada kohaliku reklaamiväljendiga „Same same but better“ :). Ehk siis teisisõnu on tegemist selle vana hea Avega, kes on nüüd uus ja palju parem. Ma tundsin seda iga oma ihurakuga ja iga mõte mis tuiskas läbi mu pea, iga sõna mis otsis väljapääsu minu suu kaudu püüdis seda mulle endale tõestada. Ei olnud enam segadust ja udust olekut, katkendlike mõtteid mis on nagu peaaegu õiged, aga midagi jääb ikka puudu. Ma olin nagu vaegnägija kes pärast pikka vaevarikast poolenisti käsikaudu kobamist terve elu vältel jõudis ihaldatud ja igati õnnestunud silmaoperatsioonini. Ja ärge pange mulle pahaks, et ma ei kirjelda seda aega nii nagu eelnevaid päevi, sest see oleks liiga isiklik. Kui nüüd mind ja mitmeidki teisi inimesi puudutavad isiklikud asjad välja jätta, räägiksin hea meelega hoopis sellest, mida ma Sihanoukville´is veedetud aja jooksul tegin-nägin ja missugusena mulle sealne elu tundus.<br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhf8_rh_x6rORlpYj4-tPuEqu2r6E7Y9SRMDW8gZrU-vslPoX42_jwLXyUdN0qWNQq-UrZf-nShLsx4Sai0VhY0BkttrOZq5TNWBkRPdQdDxysmQV8klq-_L-bSaCe3uglFc_y5XVzxN9dl/s1600/Sihanoukewille+032.JPG"><img style="TEXT-ALIGN: center; MARGIN: 0px auto 10px; WIDTH: 400px; DISPLAY: block; HEIGHT: 300px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495555215994767986" border="0" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhf8_rh_x6rORlpYj4-tPuEqu2r6E7Y9SRMDW8gZrU-vslPoX42_jwLXyUdN0qWNQq-UrZf-nShLsx4Sai0VhY0BkttrOZq5TNWBkRPdQdDxysmQV8klq-_L-bSaCe3uglFc_y5XVzxN9dl/s400/Sihanoukewille+032.JPG" /></a><br />Loomulikult külastasin ma kohaliku turgu kus sai üles pildistatud rida erinevaid Eesti inimese jaoks eksootilisi puuvilju nagu durian, jaka, rambutan, mangustan, papaia, litši, dragon fruit jne. lõpetades lihtsamatega mis ka siinses kaubandusvõrgus esindatud on, kuid maitsevad sootuks tooremalt ja maitsetumalt kui sealsed eurostandarditest mööda hiilivad viljad.<br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiFkRFyGHOYFYLIb-ZZcqdNINEv_wCnMTgpdm2TyA_liytBDApx4p_eZbherCe6YQeCdwwG6xckeuGZvDU-l-JUNfu2s7WjFG7iKf1X1zLLqA-jf4c8SniVnVSPyDw-rRtDbhBy_5C4mMVf/s1600/Sihanoukewille+009.JPG"><img style="TEXT-ALIGN: center; MARGIN: 0px auto 10px; WIDTH: 400px; DISPLAY: block; HEIGHT: 300px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495558343925651778" border="0" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiFkRFyGHOYFYLIb-ZZcqdNINEv_wCnMTgpdm2TyA_liytBDApx4p_eZbherCe6YQeCdwwG6xckeuGZvDU-l-JUNfu2s7WjFG7iKf1X1zLLqA-jf4c8SniVnVSPyDw-rRtDbhBy_5C4mMVf/s400/Sihanoukewille+009.JPG" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhlN90hW2gQbhzbiBpT5ERJDs9HVfCjhnFGYR28js3fBIt_dXyfeexr4bE5DxqmQa4QBcg68tYYN8UEgtzhL1sFKosE8fN8fxKBzmhq8czP78IhEQwz_FnWNuACg_RoXosX95UecsPXTeQ4/s1600/Sihanoukewille+026.JPG"><img style="TEXT-ALIGN: center; MARGIN: 0px auto 10px; WIDTH: 400px; DISPLAY: block; HEIGHT: 300px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495559729020530674" border="0" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhlN90hW2gQbhzbiBpT5ERJDs9HVfCjhnFGYR28js3fBIt_dXyfeexr4bE5DxqmQa4QBcg68tYYN8UEgtzhL1sFKosE8fN8fxKBzmhq8czP78IhEQwz_FnWNuACg_RoXosX95UecsPXTeQ4/s400/Sihanoukewille+026.JPG" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg_HlNzmk2rHx7AikSe2rIpYdPWwG14LVIiI-t6XpY3eFDci-Pns-TugZdVdcd951CWPY1xATKAGbAh_gkDQLbgQkJfdjrkxoZAK21fdBbEuO1ftSoZS1ED_grKClTQcOy2FfM_dMAvnhAp/s1600/Sihanoukewille+027.JPG"><img style="TEXT-ALIGN: center; MARGIN: 0px auto 10px; WIDTH: 400px; DISPLAY: block; HEIGHT: 300px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495562211529954274" border="0" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg_HlNzmk2rHx7AikSe2rIpYdPWwG14LVIiI-t6XpY3eFDci-Pns-TugZdVdcd951CWPY1xATKAGbAh_gkDQLbgQkJfdjrkxoZAK21fdBbEuO1ftSoZS1ED_grKClTQcOy2FfM_dMAvnhAp/s400/Sihanoukewille+027.JPG" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi8Uo08WZWi9M476DiZDlCHIQYswg3fZMXhdJn1MeGlbwvGX9jXKu3m8uP2xpytiFbh0zQmm53aKTCdtBV3PMI6iCN_6cWrtfTGa6zc4dNk9ay-3SQ-a4CbSzAsGM8lnbcwsuSgaE2C92Ep/s1600/Sihanoukewille+036.JPG"><img style="TEXT-ALIGN: center; MARGIN: 0px auto 10px; WIDTH: 400px; DISPLAY: block; HEIGHT: 300px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495565363922303506" border="0" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi8Uo08WZWi9M476DiZDlCHIQYswg3fZMXhdJn1MeGlbwvGX9jXKu3m8uP2xpytiFbh0zQmm53aKTCdtBV3PMI6iCN_6cWrtfTGa6zc4dNk9ay-3SQ-a4CbSzAsGM8lnbcwsuSgaE2C92Ep/s400/Sihanoukewille+036.JPG" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhSK0rhmyhj3rgXvIMHpWiTXyubkD49FxwgQGX_1Oo0ljvXtaaPBLhrEjX0iBKNqINQd5SUypsu5W6bIVX2yN8ikdBosouwpeVgO35A62Yy5uIEhg2fJVtrVfUMY40Wl-8bZLtwSa4gTXg8/s1600/Sihanoukewille+028.JPG"><img style="TEXT-ALIGN: center; MARGIN: 0px auto 10px; WIDTH: 400px; DISPLAY: block; HEIGHT: 300px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495564041589726338" border="0" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhSK0rhmyhj3rgXvIMHpWiTXyubkD49FxwgQGX_1Oo0ljvXtaaPBLhrEjX0iBKNqINQd5SUypsu5W6bIVX2yN8ikdBosouwpeVgO35A62Yy5uIEhg2fJVtrVfUMY40Wl-8bZLtwSa4gTXg8/s400/Sihanoukewille+028.JPG" /></a><br />Lisaks loomulikult trobikond köögivilju ja üsnagi rikkalik valik erinevaid mereande. Jah, sealiha oli ka esindatud, aga valgeks tõmmanud seapeade pildistamine mind eriti ei paelunud.<br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh4aEsTyjdyx9pRiuolGKGwUKBzfdcO3_iFxlDqEA5AJ2ACTkZnfPHldRPsUfqXvpZFOC8VMc5nPZyNCCRN8N9T1UBQefjhUkHrEKD41f-jt_LdTooHcNBVgfJLFSc2gcUPxrBKOgTE1ejC/s1600/Sihanoukewille+017.JPG"><img style="TEXT-ALIGN: center; MARGIN: 0px auto 10px; WIDTH: 400px; DISPLAY: block; HEIGHT: 300px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495569665862887490" border="0" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh4aEsTyjdyx9pRiuolGKGwUKBzfdcO3_iFxlDqEA5AJ2ACTkZnfPHldRPsUfqXvpZFOC8VMc5nPZyNCCRN8N9T1UBQefjhUkHrEKD41f-jt_LdTooHcNBVgfJLFSc2gcUPxrBKOgTE1ejC/s400/Sihanoukewille+017.JPG" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiqzT9VpbsPYt-zzsHCGwnUKBhr6P9zg5GcDE5Ox_AR3bQ7zio1nrTwtwfepEM_tQ84VmduLjPeZPhWwv6W9WOKE_lcJSeOy66-mgxlvDnIs0QlIf8NiDoUQpVRVYxgpgGoSn0nWlZi8iEo/s1600/Sihanoukewille+016.JPG"><img style="TEXT-ALIGN: center; MARGIN: 0px auto 10px; WIDTH: 400px; DISPLAY: block; HEIGHT: 300px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495568252018275426" border="0" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiqzT9VpbsPYt-zzsHCGwnUKBhr6P9zg5GcDE5Ox_AR3bQ7zio1nrTwtwfepEM_tQ84VmduLjPeZPhWwv6W9WOKE_lcJSeOy66-mgxlvDnIs0QlIf8NiDoUQpVRVYxgpgGoSn0nWlZi8iEo/s400/Sihanoukewille+016.JPG" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhipSXzfQFqW-YYWDX7c2UC5RLc-53BDs9KQvfL7UB086Nz9JHXX1YtTfopI_ORIDHt4hPXc_u4-oVYNBl9cPap-WQgxlRo6vZpkDQ3NSUp1uxSjI43cddrn6MzBsCIFfsTbFjGUnN4CrMv/s1600/Sihanoukewille+021.JPG"><img style="TEXT-ALIGN: center; MARGIN: 0px auto 10px; WIDTH: 400px; DISPLAY: block; HEIGHT: 300px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495572471770296642" border="0" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhipSXzfQFqW-YYWDX7c2UC5RLc-53BDs9KQvfL7UB086Nz9JHXX1YtTfopI_ORIDHt4hPXc_u4-oVYNBl9cPap-WQgxlRo6vZpkDQ3NSUp1uxSjI43cddrn6MzBsCIFfsTbFjGUnN4CrMv/s400/Sihanoukewille+021.JPG" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh9sw9SfAMKN8vM2nsNwHxXQHYdQORAqngEVg_LQX714228q5TruaWTB6gjdiHQHd1_jncWLwbqL3jGQLRmES8W4QrKTJ0t2DtszgD7OK2nDEcBXiJb9m-zbPIKagoQqTK-Jnp8pbzCdEAt/s1600/Sihanoukewille+018.JPG"><img style="TEXT-ALIGN: center; MARGIN: 0px auto 10px; WIDTH: 400px; DISPLAY: block; HEIGHT: 300px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495571062420425762" border="0" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh9sw9SfAMKN8vM2nsNwHxXQHYdQORAqngEVg_LQX714228q5TruaWTB6gjdiHQHd1_jncWLwbqL3jGQLRmES8W4QrKTJ0t2DtszgD7OK2nDEcBXiJb9m-zbPIKagoQqTK-Jnp8pbzCdEAt/s400/Sihanoukewille+018.JPG" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj_ZLcyKL7dCfpglCeLK3hHC62yFCvbluDM9L2yJJBvUWks7v8EjTh2amqHGpjaSFgKU77HeyaGfGzIVWyo51-4yyUcWUmoj4LxAFJ6NKX44OjUnUFxfgjCsMN4BN2Nr2gX6hAIktI-8wIb/s1600/Sihanoukewille+022.JPG"><img style="TEXT-ALIGN: center; MARGIN: 0px auto 10px; WIDTH: 400px; DISPLAY: block; HEIGHT: 300px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495573869748361250" border="0" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj_ZLcyKL7dCfpglCeLK3hHC62yFCvbluDM9L2yJJBvUWks7v8EjTh2amqHGpjaSFgKU77HeyaGfGzIVWyo51-4yyUcWUmoj4LxAFJ6NKX44OjUnUFxfgjCsMN4BN2Nr2gX6hAIktI-8wIb/s400/Sihanoukewille+022.JPG" /></a><br />Samuti ei puudunud turult erinevad riided, jalanõud, ehted ja muud esmatarbekaubad, ja ka teenused nagu juuksur, maniküür, õmblemine, kellasepp-kullasepp jne. Olin ääretult rõõmus, et ostukirg haaras mind Siem Reap´is, sest sellist kaupa mis mind oleks huvitanud, sellel turul üldiselt palju ei olnud. Tõdesin üldse kogu reisi vältel, et kui ühes kohas viibides mingi asi meeldima hakkab, siis tuleb see ära osta, sest järgnevates peatuspaikades ei tarvitse isegi mitte sarnaseid asju müügil olla.<br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgOQcRQ1wIg0VVOGmlg5rj0Xy4RbeUNYm4cScE-FEt3DqEU_YaW3pCZSH4iQlIfvnFRlO_XOg7DO2aJGp3kbwi1frKOmyDztdxIao0RsIv61S672Asals0g4U8UBkbUMxS0WCPyJi9_I6YD/s1600/Sihanoukville+032.JPG"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 150px; FLOAT: left; HEIGHT: 200px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495576176017818530" border="0" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgOQcRQ1wIg0VVOGmlg5rj0Xy4RbeUNYm4cScE-FEt3DqEU_YaW3pCZSH4iQlIfvnFRlO_XOg7DO2aJGp3kbwi1frKOmyDztdxIao0RsIv61S672Asals0g4U8UBkbUMxS0WCPyJi9_I6YD/s200/Sihanoukville+032.JPG" /></a> Ühe päeva veetsin ma merel snorkeldades ja mingit saart külastades mille nime ma kahjuks ei tea, aga ega see suurt tähtsust omagi. Reise korraldab mees kelle nimi on Robert, päritolult on tegemist sakslasega kes juba mõnda aega elab Kambodžas. Robert on üks ääretult elurõõmus ja arvatavasti ka ääretult rikas mees kes lihtsalt naudib elu täiel rinnal ning kogu see asi mida võiks tööks nimetada, tundub tema jaoks olevat lihtsalt lõbus ajaviide ja meelelahutus. Reisilt tagasi tulles oskasin ma teenusele ka juba omalt poolt nime välja pakkuda: Roberti Loodus- ja Joomareis.<br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhO5-u80VqnxwzrFtPIrcbN1Gv8hzjvtHA8Sad254jahx-HQvtpdRcY0foQN9_UTVL0yDxQjHDGanHc8ZlLKe3M6cqpg0Ito5-TVOaaaw1QDjMcCmrEMnKUqELNop6xHa80HXK55y7wVwnv/s1600/Sihanoukville+017.JPG"><img style="MARGIN: 0px 0px 10px 10px; WIDTH: 150px; FLOAT: right; HEIGHT: 200px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495578814530306754" border="0" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhO5-u80VqnxwzrFtPIrcbN1Gv8hzjvtHA8Sad254jahx-HQvtpdRcY0foQN9_UTVL0yDxQjHDGanHc8ZlLKe3M6cqpg0Ito5-TVOaaaw1QDjMcCmrEMnKUqELNop6xHa80HXK55y7wVwnv/s200/Sihanoukville+017.JPG" /></a> Selles järjekorras need asjad enamasti käisidki – kõigepealt tutvuti veealuse loodusega ehk snorkeldati, seejärel tutvuti ühe saare loodusega ja kogu tagasitee pöörati suurt rõhku erinevate alkohoolsete jookide manustamisele. Kui nüüd saarest rääkida, siis see oli praktiliselt inimtühi. Rannal oli näha ainult 2 hoonet. Robert võttis kaasa kõik soovijad ja viis meid väikesele matkale mööda merre suubuvat jõekest.<br />Vesi oli umbes põlvini, liivase põhjaga, mille peale oli omakorda ladestunud puudelt langenud lehtede kiht. Kõndisime mööda jõge ja Robert tutvustas meile kohalike taimi mis kallastel kasvasid.<br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiQoQm2cYs_-8mR1Ad52fpstzxsAFuW8CUQY_NfhjK4ITfnewc8owW9lPsqrIO1gyDN-wRwlBqWdu5qilVimax9Blc3HKzl032-uW2Cxecz6uNk3U6TDbRM9peZB8y2TkN1qIohqoEd-MjR/s1600/Sihanoukville+015.JPG"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 200px; FLOAT: left; HEIGHT: 150px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495580407647269074" border="0" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiQoQm2cYs_-8mR1Ad52fpstzxsAFuW8CUQY_NfhjK4ITfnewc8owW9lPsqrIO1gyDN-wRwlBqWdu5qilVimax9Blc3HKzl032-uW2Cxecz6uNk3U6TDbRM9peZB8y2TkN1qIohqoEd-MjR/s200/Sihanoukville+015.JPG" /></a> Kaasa tulid üldiselt kõik kes vähegi käia jaksasid ja eelmise õhtu pidutsemistest tingitult pohmaka all ei kannatanud. Seal niimoodi mööda jõge sumades tutvusin ühe Uus-Mesemaalt pärit vanaga, kes oma olemuselt tundus lõbus ja üsnagi intelligentne tüüp olema. Nimeks oli tal Ken (ise hääldas ta seda kui Kiin, mitte Ken).<br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjJqkUpy63DmmWQOsRrLJlM1piSkyoK06PN7czBpHteLusfyOpkWN6Hmmgr1MBJbMj-krzftBGhVR1N9ui7GjwGF5EYoobBVuUPZ0VO8CwPYNDhv4nMfwFWZwX8M5r3-uQDC0hns0uvINc9/s1600/Sihanoukville+028.JPG"><img style="MARGIN: 0px 0px 10px 10px; WIDTH: 150px; FLOAT: right; HEIGHT: 200px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495584149790160226" border="0" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjJqkUpy63DmmWQOsRrLJlM1piSkyoK06PN7czBpHteLusfyOpkWN6Hmmgr1MBJbMj-krzftBGhVR1N9ui7GjwGF5EYoobBVuUPZ0VO8CwPYNDhv4nMfwFWZwX8M5r3-uQDC0hns0uvINc9/s200/Sihanoukville+028.JPG" /></a><br />Ühel hetkel Robert peatus ja ütles, et edasi läheb tee natukene liiga raskesti läbitavaks ja sinna pole mõtet minna, kuigi 200 m edasi elab suur anakonda mis oleks küll omaette vaatamisväärsus... Loomulikult seisin mina nüüd keset jõge sellise näoga, kuhu oli kirjutatud ainult üks küsimus: Kas jõgi on tõepoolest niiiiiii läbipääsmatu? Äkki ikka saaks kuidagi minna? Ken luges hoobilt mu mõtteid ja ütles, et tema on nõus minuga igal juhul kaasa tulema kui nii hea anakondasööt omast käest võtta on (viibates sealjuures käega minu suunas). Anaconda Beit – see nimi jäi minu külge nagu takjas mis on keset selga ja mida ei ulatu ise kuidagi ära võtma. Selle laevareisi lõpuni ma nime Ave igal juhul enam ei kuulnud.<br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj7ePyU-vUK27Mot2qp0bsSvmPGZjdbL4D3fT8lY7PVpsr0z1SL284nXeFKBnG6Az4UnI85vwu0dShO0WHAIC6azYwGAvEQ0DlfZkuLo0mCTOn8LNGcl8hOh6snKknmxUDw8cF6c90GObm7/s1600/Sihanoukville+038.JPG"><img style="TEXT-ALIGN: center; MARGIN: 0px auto 10px; WIDTH: 400px; DISPLAY: block; HEIGHT: 300px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495582631877003826" border="0" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj7ePyU-vUK27Mot2qp0bsSvmPGZjdbL4D3fT8lY7PVpsr0z1SL284nXeFKBnG6Az4UnI85vwu0dShO0WHAIC6azYwGAvEQ0DlfZkuLo0mCTOn8LNGcl8hOh6snKknmxUDw8cF6c90GObm7/s400/Sihanoukville+038.JPG" /></a><br />Tagasiteed täitis vali muusika ja täpselt nii suur kogus alkoholi kui igaüks oli suuteline kõrist alla kallama. Ja seda oli palju...(va minu puhul, kes ma alkoholimanustamise kiiruse ja oskusega eriliselt ei hiilga). See-eest oli mul aega jälgida teisi ja vaadata pealt, kuidas isegi Ken, kes kainena tundus täiesti intelligentse inimesena suutis oma ajurakud tunni ajaga õlles pehmendada ning jõuda kena kodulooma tasemeni. Lähemalt silmitsedes seda seltskonda nägin ma veel paari šimpansi, lõvi või tiigrit, tuikuvat karumõmmi, diivanil lebavat unihiirt, paaritumismänge alustanud pesukarusid jne.(arvatavasti olen liiga palju loodus- ja loomadokumentaale elu jooksul vaadanud). Kõige väsitavam osa reisist algas siis kui olime jõudnud sadamasse. Lugu seisnes nimelt selles, et kogu seltskond kas ei tahtnud, suutnud või jõudnud laevalt maha tulla, et ootava tukitransfeeriga tagasi hotelli minna. Nii me siis seal sadamakail ootasime – mina ja tukijuhid ning teadagi, mina pole tarbetus ootamises just kõige suurem meister ja kannatlikuse musternäidis. 20 min. pärast hakkas mul juba üsnagi küll saama ning lasin peast läbi juba mõtet võtta tagasisõiduks mõni mototakso. Mingi ime läbi toimus sel hetkel liikumine ja osa lõbusast seltskonnast taarus kaile. 10 min. pärast algas sõit hotelli poole. Reisi hind oli 25 USD + 1 USD tukitransfeeri eest. Roberti firma Sun Tours´i teenustega võite tutvuda siin: <a href="http://www.suntours-cambodia.com/">www.suntours-cambodia.com</a> .<br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgyzHsUCfwiP3ynEu4dU7PJgHerWIdZzgbA92zGtYKGSfjIHpJ13OqnCr1CM5WXz2NdouprRWC_kF-yt_SMtlZdQS5k6upnsbHGzXePdBl8kzOIWnwecxRVf9CP9mlDjp7qirhE7s18OJ1L/s1600/Sihanoukville+043.JPG"><img style="TEXT-ALIGN: center; MARGIN: 0px auto 10px; WIDTH: 400px; DISPLAY: block; HEIGHT: 300px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495585528297322194" border="0" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgyzHsUCfwiP3ynEu4dU7PJgHerWIdZzgbA92zGtYKGSfjIHpJ13OqnCr1CM5WXz2NdouprRWC_kF-yt_SMtlZdQS5k6upnsbHGzXePdBl8kzOIWnwecxRVf9CP9mlDjp7qirhE7s18OJ1L/s400/Sihanoukville+043.JPG" /></a>Ave :)http://www.blogger.com/profile/06970067571329241485noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5326678636522197422.post-78834969774484341242010-07-19T16:53:00.011+03:002010-07-19T23:40:49.430+03:00<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEioxuZbUWBd_ilSQJiouGerY_3igOfAX4ulom2whdrHrQI1VyrPvzvodLq94727-h9FG33h2-0TEcei7Cuz9r8W_peqZfDUMKctY5ojspoBZ15eBi1NVELXLKlRz4A_SY3l-1N7RafTOWZV/s1600/Sihanoukville+002.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEioxuZbUWBd_ilSQJiouGerY_3igOfAX4ulom2whdrHrQI1VyrPvzvodLq94727-h9FG33h2-0TEcei7Cuz9r8W_peqZfDUMKctY5ojspoBZ15eBi1NVELXLKlRz4A_SY3l-1N7RafTOWZV/s200/Sihanoukville+002.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495594994763302434" /></a> Sihanoukville´i suurim tõmbenumber on loomulikult rand. Õigemini on neid seal piirkonnas palju, igaühel oma nimi. Parim lehekülg kohaga tutvumiseks nii randade, hotellide kui ka muude vaatamisväärsuste ja tegevuste koha pealt on ehk http://www.sihanoukvillebackpacker.com/ . Mina elasin Serendipity ja Ochheuteal´i ranna lähedal (umbes 150 m rannast) ja kui ilm tõotas vähegi olla rannakõlbulik, siis seda võimalust ma ka kiirelt ära kasutasin. Olin selleks ajaks kenasti toibunud kõigist päikesepõletustest ning meelgi oli rahulik ja rõõmus, et vastu panna lugematule hulgale teenusepakkujate ja kerjuste rünnakutele millega igal turistil kes randa külastab tuleb kokku puutuda, tahab ta siis seda või ei. <br /><br /><br /><br /><br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgwefbizCsIGv6p_PGYdrPr2q8RDNf_W5syeqXwohsX3PZfWrIE0O6wzdtIzFYdw5kTYIbtEnF9D6OgqofNwLn2FyNBIvcVWWIlY25-AHH1LsBRkF6-WI6jV3mFhAq5A_QXS1WmvYYEk9Ed/s1600/Sihanoukville+010.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgwefbizCsIGv6p_PGYdrPr2q8RDNf_W5syeqXwohsX3PZfWrIE0O6wzdtIzFYdw5kTYIbtEnF9D6OgqofNwLn2FyNBIvcVWWIlY25-AHH1LsBRkF6-WI6jV3mFhAq5A_QXS1WmvYYEk9Ed/s400/Sihanoukville+010.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495606630233978994" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhiRqw4PqNPPiO48nTSYXyBro2pXMXQ6wafc1zi6g8qDoNUWLhTQJBFEkAwU9i4g0Ox1IvQXUxoq5Ln7IZQdehyUG9-mBdAbnJwkYP08YtVrXeEsMfEyoRuLahHT7Ckh8PbfsrOoeoVENW4/s1600/Sihanoukville+007.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhiRqw4PqNPPiO48nTSYXyBro2pXMXQ6wafc1zi6g8qDoNUWLhTQJBFEkAwU9i4g0Ox1IvQXUxoq5Ln7IZQdehyUG9-mBdAbnJwkYP08YtVrXeEsMfEyoRuLahHT7Ckh8PbfsrOoeoVENW4/s400/Sihanoukville+007.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495606422156213426" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiSWdkGWbHsuOq9B89c6ii1uJn-wrKnqEpxn7irJ_leuiv_05ue2KLsW2hZGEcbwsd1bHb_o19PFSqjff7qhnNs3FnB1XALro_UUR3jzxVE3h-3z6OzXUBTljYW8jNJ5qpVrik8iWUANjOK/s1600/Sihanoukville+005.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiSWdkGWbHsuOq9B89c6ii1uJn-wrKnqEpxn7irJ_leuiv_05ue2KLsW2hZGEcbwsd1bHb_o19PFSqjff7qhnNs3FnB1XALro_UUR3jzxVE3h-3z6OzXUBTljYW8jNJ5qpVrik8iWUANjOK/s400/Sihanoukville+005.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495606193993324674" /></a><br />Kusagil pidi olema ka tasuline rand kuhu mainitud tegelasi ei lasta, aga ma ei tundnud vähimatki vajadust seda kasutada. Rand ise on väga ilus, kui vaadata üldplaani ja detailidesse mitte laskuda.<br /> <br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEilUk38cX6SFLRmq1-EohKEqlXTp05qXNkmysfwKtqSjkU_d1gY-Ub58qN9EyKYqyeSeb2qnWiAPil0_YOVrx8QrK0WknkL2gvzPTXKuSU-MEAWoZjIILxWdxauQ-ciySSRgMBGiL1br8Wp/s1600/Sihanoukville+022.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEilUk38cX6SFLRmq1-EohKEqlXTp05qXNkmysfwKtqSjkU_d1gY-Ub58qN9EyKYqyeSeb2qnWiAPil0_YOVrx8QrK0WknkL2gvzPTXKuSU-MEAWoZjIILxWdxauQ-ciySSRgMBGiL1br8Wp/s200/Sihanoukville+022.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495608226094468050" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiR8jyxWPbuxihkKaj6TnKCNz9wkd-4qzl23uN6W2Rk94F-nnXUSVmBqrSV9_zBGDf5mVP7phvIQtML90ZVBZOhZlyAluxKU-XCYM73DS2WIbqNwLx9s2qxBiRsaUiXRJjJoMwvuSRbOzX5/s1600/Sihanoukville+009.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiR8jyxWPbuxihkKaj6TnKCNz9wkd-4qzl23uN6W2Rk94F-nnXUSVmBqrSV9_zBGDf5mVP7phvIQtML90ZVBZOhZlyAluxKU-XCYM73DS2WIbqNwLx9s2qxBiRsaUiXRJjJoMwvuSRbOzX5/s200/Sihanoukville+009.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495607811122949650" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi8s0CXCccs_iY2GLgxXZuWfNpftXra9U45iDPZ8N3Odm2ba-SQCmdQu_ZVEYJUBUlzOL5iGmv7eVykKP8OM2a7oIVZoNOIr7NidEx3m6YgyDZfYc9mMqmDtjhVLsB14weiseQ4famJ3ieS/s1600/Sihanoukville+020.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi8s0CXCccs_iY2GLgxXZuWfNpftXra9U45iDPZ8N3Odm2ba-SQCmdQu_ZVEYJUBUlzOL5iGmv7eVykKP8OM2a7oIVZoNOIr7NidEx3m6YgyDZfYc9mMqmDtjhVLsB14weiseQ4famJ3ieS/s200/Sihanoukville+020.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495608467103625826" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEghXXP2zrGoTgyft_6siZGczQ4QrYQ_4GkPEFIOui6jWmbjplBy731aEdHH3r9zBK8Kiyme1o-r2SG3FFgPoYzxh9-z-_TUN2l30v5NVCMXLSZJdyrc3Qwx6GH7NKomrVAmxXEJbwYhIRcD/s1600/Sihanoukville+027.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEghXXP2zrGoTgyft_6siZGczQ4QrYQ_4GkPEFIOui6jWmbjplBy731aEdHH3r9zBK8Kiyme1o-r2SG3FFgPoYzxh9-z-_TUN2l30v5NVCMXLSZJdyrc3Qwx6GH7NKomrVAmxXEJbwYhIRcD/s200/Sihanoukville+027.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495613188822343778" /></a><br />Kui nüüd hakkasid kedagi huvitama need detailid, millesse ei tohiks laskuda, siis pean silmas rannaliival ning kohati ka veepiiril vedelevat olmeprügi. Ei mäletagi, kas ma olen seda juba kusagil maininud, aga fakt on see, et minu mure planeedi Maa saatuse pärast mitmekordistus selle reisi jooksul korralikult. Jutt ei käi siinkohal ainult Sihanoukville´ist või Kambodžast vaid samahästi ka sellest, mida nägin Tais. Igal sammul vaata ja imesta: „Kas nii saab tõepoolest olla?! Miks nad nii teevad???“ <br />Aga muidu on rand kaunis, valge liivaga ja 3,5 km pikk. Sellest esimene umbes 1 km on täidetud erinevate rannabaaride-restoranidega mille ees on päeval lamamistoolid ning pakutakse ka igati kaasaegseid meelelahutuse võimalusi. Õhtuti ilmuvad liivale toolid ja lauad kus romantilist õhkkonda loovad laudadel põlevad küünlad ja õhus levivad grilliaroomid lihtsalt sunnivad sind kusagil istet võtma, et nautida näiteks grillil küpsetatud kala, kalmaare ja suuri krevette. <br />Kui kõndida mööda kogu sellest rannabaaride reast, jõuab peagi piirkonda kus inimesi on väga vähe. Ainult mõned sihitud ekslejad nagu mina ja vägagi kindla sihiga liikujad nagu näiteks seda oli Kirill või siis üldsegi mitte liikuda armastavad kohalikud lehmad.<br /> <br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhzbQ3s9DRxJZIx4H2Kx9juFzKyriOObfQZCUoY-SgBqj591WnxVdN2ECLsGb91PAwKbgx4iYf6XuHds5QWQq7l9jDXST6di2mRZP4ZyCJ_v1AmWf06JalNV4oLVws8zCdkzHD-wdUQIW0N/s1600/Sihanoukville+035.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhzbQ3s9DRxJZIx4H2Kx9juFzKyriOObfQZCUoY-SgBqj591WnxVdN2ECLsGb91PAwKbgx4iYf6XuHds5QWQq7l9jDXST6di2mRZP4ZyCJ_v1AmWf06JalNV4oLVws8zCdkzHD-wdUQIW0N/s400/Sihanoukville+035.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495615966650513810" /></a><br />Ühel päeval, kui võtsin eesmärgiks jalutada ranna teise otsa ja tagasi, teha pilte ning nautida lihtsalt mõnusat kuuma suveilma mis lõi minus tunde, et olen maailma kõige õnnelikum inimene, kohtasin rannal ühte kummalist tüüpi. <br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj0aBnemXR7Z7wCfcQ-XR4i-rMMyAIYZwkjSUE9BTplbCmpqqhh-_QBPjXrkuYmgXh9AY9cCJPNVtaLFRuQr6IJBVYHBGFXqrBZVEDZpur3t8My7_yP8SoHN_tzX2k_bGXyNHlyDQCF5fUN/s1600/Sihanoukville+041.JPG"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj0aBnemXR7Z7wCfcQ-XR4i-rMMyAIYZwkjSUE9BTplbCmpqqhh-_QBPjXrkuYmgXh9AY9cCJPNVtaLFRuQr6IJBVYHBGFXqrBZVEDZpur3t8My7_yP8SoHN_tzX2k_bGXyNHlyDQCF5fUN/s200/Sihanoukville+041.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495617250688363298" /></a> Ei mäletagi täpselt, mida ta minu käest küsis või kuidas ta mind kõnetas, sest minu tähelepanu oli jäägitult koondunud pikale vibalikule rohekat värvi sisalikule kes oli klammerdunud mehe käsivarre külge. Minu esimene küsimus oli igal juhul: Kas ma võin temast pilti teha? Ja pärast pildistamist kohe järgmine: Kas ma võin ta enda kätte saada? Sisalik oli armas ja rahulik ning teda rannaäärsesse rohtu sokutada ei olnudki nii lihtne kuna ta tundus käe peal ennast üsna turvaliselt ja koduselt tundvat. Siiski, sisalikust vabanenuna, oli mul nüüd aega lähemalt silmitseda Kirilli – keskmist kasvu, kõhna kehaehitusega,väga lühikeseks pöetud juustega (mis arvatavasti pidid pisut varjama ka juba alguse saanud kiilanemist) ja tubakatoodetest mustaplekiliste hammastega Moskvast pärit meest, kes rahvakeeli ametilt „itimees“. Kirill põgenes Moskvast 5 aastat tagasi, sest ta tundis, et ei suuda seal enam elada. See linn ja kogu töö mida igapäevaselt kontoris pidi tegema, oli muutunud niivõrd ahistavaks, et lihtsalt tuli lahkuda. Sihanoukville´is on leidnud ta enda jaoks tõelise kodu, ehk tegelikult rahu ja tasakaalu nagu hiljem vestlustest selgus. Igal juhul oli Kirilli liikumissuund sama mis minul ja nii me vesteldes edasi kõndisime. Vahepeal tekkis mul idee parandada pisut ka oma vene keele oskust. Nii me leppisimegi kokku, et tema räägib minuga ainult vene keeles ja mina vastu nii palju kui suuteline olen ning kui sõnad otsas, lähen sujuvalt inglise keele peale üle :). Kirill oli palju reisinud ja huvitavates kohtades töötanud üsnagi laia silmaringiga ja avatud meelega inimene, mistõttu oli temaga tore rääkida ja igavuse ning teemade puuduse üle kurtma ei pidanud.<br /> <br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjNwdmjaBsGi8EUQXOXbeKOAFhoAAKzU8hx6yLjcLRuqHwaQt0gyEsYxtN8dXw0R_cHStVop09DMEOp04KxXpw0FcgKuECY28gzF9fKkq1nmyPrGHoqQ-v5bxwaDwvbcqYVEjDz2Fc_NggN/s1600/Sihanoukville+047.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjNwdmjaBsGi8EUQXOXbeKOAFhoAAKzU8hx6yLjcLRuqHwaQt0gyEsYxtN8dXw0R_cHStVop09DMEOp04KxXpw0FcgKuECY28gzF9fKkq1nmyPrGHoqQ-v5bxwaDwvbcqYVEjDz2Fc_NggN/s400/Sihanoukville+047.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495618335093677330" /></a><br />Ja nii see päevake möödus: kõndides, vesteldes, naerdes, vahepeal ujudes, puuviljakokteili juues, jälle vahepeal kõndides ja Kirilli kadunud plätut tagasiteel otsides (selle tegevuse juures suutsin teda hämmastada ääretu täpsusega teekonna valikul, mis tagas selle, et õigest kohast ära pöörates kõndisime kadunud jalanõule otse otsa nagu ma oleks täpselt teadnud, kuhu see jäänud oli)...<br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhmmHzamfFxvqRKF-G1lJhPMI8XSbOx8ogyf0yET8S6xli1t3oKbS3vwSrfPfIwjw_FhseixYZ6EOeN4ZkrRsYDJiuOe4TtQxsN0DkVMpH7NLHaubR7ojNiEiCglFG8alq1T0LS5EBtWH04/s1600/Sihanoukville+046.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhmmHzamfFxvqRKF-G1lJhPMI8XSbOx8ogyf0yET8S6xli1t3oKbS3vwSrfPfIwjw_FhseixYZ6EOeN4ZkrRsYDJiuOe4TtQxsN0DkVMpH7NLHaubR7ojNiEiCglFG8alq1T0LS5EBtWH04/s400/Sihanoukville+046.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5495618512733713346" /></a><br />Tegelikult sisustas minu päevi veel üks tegevus, nimelt raamatu lugemine. Siinkohal sügav kummardus ja suurim tänu G-le, kes selle raamatu mulle tõi. Olime saanud alles tuttavaks ja rääkinud vist ainult esimesel õhtul ja esimesel hommikul kui ta ütles mulle: „Ave, sa lihtsalt pead seda raamatut lugema. Usu, sulle meeldib see!“ Jah, tal oli õigus, 100%. Tõrkusin paar päeva seda raamatut avamast, sest minu jaoks puudub asjal loogika – sõita kodust nii kaugele selleks, et LUGEDA RAAMATUT?! Aga raamat ootas kannatlikult seda hetke, mil tekis olukord kus polnud midagi targemat teha, ja siis asus ta otsustavale rünnakule: Ave avas kaane, luges paar esimest lehekülge ning raamat haaras krapsti oma nähtamatute kombitsatega minu ümbert kinni ega kavatsenudki enam lahti lasta. Jutt käib raamatust „Söö, palveta, armasta“ mille on kirjutanud Elizabeth Gilbert aga seda lugedes oli tunne nagu oleksin selle kirjutanud mina ise. Ei pea siin silmas enda kirjutamisoskust või seda, et oleksin elus läbinud samad etapid või sellise teekonna, kogenud sarnaseid sündmusi või tundeid. Minu jaoks hämmastav oli hoopiski see, kui palju sisaldas see raamat juba neid mõtteid, arusaamu ja tõekspidamisi, millest püüan oma elus juhinduda üha enam ja enam. „Kuidas saavad need mõtted kõik koos olla ühes raamatus? Kes on see naine, kes kirjutas selle raamatu? Miks ta kirjutab seda mida mina mõtlen?“ – need olid küsimused, mis kerkisid minu pähe kogu 380 lk. läbimisel üha uuesti ja uuesti ning soov Elizabeth Gilbert´i näha oma silmaga kunagi elu jooksul kasvas iga uue lehekülje möödudes. Igal juhul oli see kui palsam minu väga rängalt haiget saanud ning räsitud hingele ja tõestus selle kohta, et ma siiski ei ole oma katsumustes hulluks läinud vaid hoopiski teel uue, palju targema ja parema mina poole.Ave :)http://www.blogger.com/profile/06970067571329241485noreply@blogger.com0