teisipäev, 20. juuli 2010

19. juuni, laupäev

Ai, ai, parem käsivars on väga paha. Isegi väga-väga... Villid on korralikud ja sellist põletust olen elus varem ainult triikrauaga saanud, küll aga mitte päikesest. Ei noh, kunagi peab ikka esimene kord olema. Ülejäänud keha on ööga maha jahtunud ja päris OK võrreldes sellega mis eile õhtuse seisuga karta oli. Igal juhul algas tänane päev jälle enne 9.00 kus mind ja Bethi nähti juba keskuse poole jooksmas, et hankida endale tänaseks päevaks snorkeldamisvarustus. Kuna Beth on tõsimeeli otsustanud siia jääda mõneks ajaks ja leida vabatahtlikuna tööd (arvatavasti kohalikus koolis) siis käis tema peast läbi esialgu varustuse ostmine. Kuna hind korralikule varustusele ei olnud just väga soodus siis võttis tal iseendaga vaidlemine pisut pikemalt aega kui ma olin oodanud. Mina jõudsin vahepeal oma nina selle ukse vahelt sisse pista, kust me eile ümber saare reisile läksime. Loomulikult olid nad nõus mulle kohe varustust rentima. Kogu komplekt terveks päevaks maksis 100 BHT. Varustus käes, läksin Bethi otsima, kes istuski nõutu näoga keset ühte sukeldumisvarustuse poodi ja küsis mind nähes, et mis ta peaks tegema... Soovitasin tal ennast saarele enne kindlalt sisse seada kui suuremaid oste tegema hakkab ja läksime koos laenutusse tagasi. Pärast seda tuli meelde, et sööma peab ka ja nii me siis läksime, lestad ja maskid-torud kaenlas mingisse suvalisse kohta sisse, et Ave saaks spetsiaalselt tellitud 4-muna omleti ja 2 röstsaiaga päeva alustada. Tavaliselt tehakse siin omletid 2 munast, aga kuna siinsed kanad on väikesed ja kõhnad, on seda ka nende munad. Kell oli edasi-tagasi sahmides saanud peaaegu 11, aga Derekit me ei olnud millegipärast veel kohanud. Peast käis läbi 2 versiooni: 1. Oli tema päikesepõletus hullem kui meie oma või 2. Polnud hea mõte oma hotelli sõita mootorrattataksoga, arvestades seda kui suur mees oli Derek ja kui väike oli juht... Igal juhul soovisime talle hinges kõike kõige paremat ja hakkasime otsima võimalust eile külastamata jäänud Koh Naang Yuan´i saarele pääsemiseks. Paaditakso, mis tähendas tavalist longtaili maksis sinna ja tagasi 600 BHT, mis kahepeale ei teinud kuidagi soodsat hinda. Kuna seltskonda juurde võtta kusagilt ei olnud, käisime läbi vähemalt 10 paadijuhti ja kauplesime nii mis jaksasime, aga nad on ikka nii laisad ja raha kohe üldse tegelikult ei vaja, et normaalselt jutule ei pääsenud kusagil. Beth andis alla ja läks lihtsalt snorkeldamiseks mingit rannaäärset kohta otsima, minu jaoks oli täna aga viimane võimalus Naang Yuan´i külastada. Selles rannas ma õnne ei leidnud ja seepärast vantsisin kilomeetrikese edasi, kõrval asuvasse randa. Seal oli jälle nagu longtailide parkimisplats, aga mitte ühtegi turisti peale minu kes sõita oleks tahtnud.
Kurtsin oma muret siin ja seal ning tegelikult olin juba üsnagi õnnetu... Üks veetakso juht oli lõpuks valmis mind sõidutama 300 BHT eest edasi-tagasi, ehk tegelikult sama hinna eest, mis oleks olnud kohe alguses võimalik kahepeale maksta. Kuna teadsin, et olukord on praktiliselt lootusetu, olin sellega nõus – vähemalt saab asi tehtud ja pärast pole vaja ohkida. Olin juba põlvini vees kui rannalt hõikas üks kohalik mees ja vehkis kätega, endal kari turiste sabas. Jäin ootama. Alustasin juba lauset selle mõttega, et kui rahvast juurde tuleb siis ma 300 BHT küll ei maksa, aga jõudsin ainult 2 sõna öelda, kui paadijuht tõstis 2 sõrme üles, märgiks et hind on 200 BHT. Küllap oli mu nägu nii ilmekas, et sõnu polnudki tarvis. Minu reisikaaslasteks olid emakeelena inglise keelt kõnelevad kodanikud, kust nad täpselt pärit olid, ei küsinud, aga välimuse järgi pakuksin, et tegemist oli brittidega. Saarele jõudes tuli lunastada pilet (100 BHT) ja selgus, et tuli jätta ka lestad väravasse, sest lestadega ujumine oli seal keelatud. Põhjus – võib lõhkuda koralle. Iseenesest on see üsna kummaline, et sukeldujaid saarele lubatakse, kes nagunii on lestadega, aga snorkeldamine lestadega on keelatud. No mis seal vaielda – kui ei või siis ei või. Kuigi kell näitas juba keskpäeva oli saarel väga vähe inimesi. Liivaribal looklev rannatoolide rida oli täiesti tühi. Sättisin ennast seal sisse, aga mitte mõttega päikest võtta vaid ikka veealuseid iludusi nautida. Ehk siis rannatooli jäid mõnulema minu asjad ja ma ise ronisin vette – kogu riietega, nii nagu eelnevalt lubatud. Lahe peal oli minuga kokku sel hetkel täpselt 2 snorkeldajat – oli mõnus ja vaikne. Madalas vees sõi sadakond papagoikala oma lõunasööki, ujudes suure parvena ringi ja otsides meelepäraseid palukesi põhjast. Päris tore oli ilmuda rahulikult parve keskele ja jälgida neid ilusaid värvilisi olevusi kes toimetasid vaid paarikümne cm kaugusel minust. Täna oli nähtavus parem ja seega otsustasin üle vaadata ka sügavamal asuvad korallihiiglased. Nägin palju sellist, mida eelmisel päeval tähelegi ei pannud. Ühtlasi sain ka teada, et riietega on vees palju kergem ära uppuda kui riieteta. Seni kuni horisontaalis püsid on kõik OK, aga kui vertikaali ennast lasta, hakkavad riided sind vägisi põhja kiskuma. Vähemalt kui sul on jalas sellised „langevarjud“ nagu minul olid. Seega püüdsin oma maski ja toruga vähem sahmida, sest tegelikult paar piiska soolast vett prilli vahel ei sega kedagi :).



Aga kõik need 4h mis saarel olemiseks aega oli, ei möödunud loomulikult vees. Peagi võtsin ette matka ümber kaksiksaare kummagi poole. Kõigepealt siis väiksem, mille tipus asus ka vewpoint kust avanes vaade ümbruskonnale ja sai teha toredaid fotosid. Sinna ronimine aga oli üsnagi palav tegevus ning märjad riided seljas olid seeläbi isegi kasuks. Ümber saare oli ehitatud laudtee, aga kahjuks mitte lõpuni. Seega pidin peaaegu ringi lõpus otsa ümber pöörama ja tuldud teed tagasi jalutama.
Tagasiteel märkasin kummalist liikumist veeäärsetel kividel – need olid pisikesed krabid kes seal ringi sagisid. Veidi rohekat tooni ja minu käelabast pisut väiksemad. Ronisin laudteelt kividele ja võtsin nende lähedusse istet, et teha mõned pildid neist üsnagi pelglikest tegelastest. Saare teisele ehk suuremale poolele juhatas silt Japanies Garden. Peast käis läbi kohe mõte, et nüüd näen küll midagi huvitavat. Aga tuhkagi. Japanies Garden oli lihtsalt grupp bungalowsid mäeküljel, millel visuaalse külje pealt ei olnud mingit pistmist ei Jaapani ega ka aiaga. Ka laudtee oli ainult bungalowde ulatuses, seega matkata polnud enam kusagile. Ronisin tagasi vette, et aega parajaks teha ja mõistsin, et eilsed 2h saarel oleks olnud küllaldased ning ära hoidnud kogu selle vaeva ning rahalised kulutused mis eraviisiliselt sinna minek endas hõlmab. Seega soovitus – kasutage võimalust snorkelamisreisi ajal! Hüppasin korraks läbi ka saare restoranist ja siinkohal toon sellise näite: fruitshake suvalisel tänaval maksab 30 BHT, saare restoranis 100 BHT. Ehk siis ka kõik muu korrutage 3-ga. Kenasti õigeks ajaks ehk kell 4 oli paadimees kohal ja 10-15 min. pärast vedasin ennast juba kodu poole mööda rannaäärset tänavat, mida ümbritsesid lakkamatu jadana restoranid, kallimad hotellid-resortid ja sukeldumisklubid. Beth istus Mr.J juures registratuuris ja teatas rõõmsasti, et lähim hea snorkeldamiskoht kuhu ta jõudis oli olnud erarand ja seal viibimine maksis 200 BHT, seega tema täna üldsegi vette ei saanud :). Küll aga oli ta komistanud Dereki otsa, kes õnneks on täie tervise juures, kuid oli hommikul nii läbi omadega, et ei suutnud voodist välja tulla. Pärast väikest pesu ja puhkust olin jälle vormis ning heatujuline kuigi teatasin Bethile, et kogu selle tänase kammi peale tahaks nüüd süüa, juua ja lüüa kedagi. Süüa ja juua ma sain peagi ja kuna see oli jällegi meeldiv kogemus, läks ka löömise tuju üle :). Ostsin ära ka oma pileti Koh Tao – Siem Reap, mis maksis 1250 BHT ja olin üsna õnnelik, et mul õnnestub BK-is ööbimist vältida, olles seal vaid 3h järgmist bussi oodates. Tänavarestoranis kohtasime 2 noormeest, kes andsid Bethile häid soovitusi pikaaegse odava elamispinna otsinguil ja kuigi oli juba pime, aga kell alles 8, otsustasime ette võtta mõne km-se jalutuskäigu, et neid üle vaadata. Esimene koht – ei kommenteeri, teine koht – kommenteeriks ainult Bethi karjatusi kui paar tikutopsi suurust prussakat dušširuumi ukse vahelt välja kukkusid – need olid valjud ja kõlavad :). Vantsisime koju tagasi ja lugesime päeva lõppenuks.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar