esmaspäev, 19. juuli 2010

25.juuni, reede

Old Market ja Night Market oma toreda kaubavalikuga olid oma jälje jätnud minu ajukäärdude vahele. Praktiliselt iga päev olen ma ühest või teisest või mõlemast kasvõi korraks läbi jalutanud ning silma on jäänud nii mõndagi ahvatlevat. Täna hommikul tabas mind mingi eriline ostlemissoov ja pärast mõningast võitlust iseendaga andsin lõpuks alla – jah, täna on see päev, kus turgu külastades võiks ka midagi lõpuks osta. Vaatasin 3x üle oma rahakoti alles jäänud sisu, tegin arvutusi olevikuks ja lähitulevikuks, andsin endale erinevad raiskamist keelavaid lubadusi ja otsustasin esmajoones ära maksta hotelli arve, et teada saada lõplik rahaline seis. Alustasin siiski hommikusöögist mis sisaldas juba minu jaoks traditsiooniliseks saanud toitu – omlett, suur baguett ja tassitäis musta kondentspiimaga kohvi. Seejärel palusin kokku lüüa oma hotelli arve. Toredad tütarlapsed registratuuris said summaks 60 USD ja nii ma selle ka ära maksin. Trepist üles tuppa kõndides jäin mõtisklema selle numbri üle ja suurusjärk hakkas mulle tunduma üha kahtlasemana. Mis iganes vägi see oli sundinud mind märkmikusse üles tähendama kõik hotellis tehtud kulutused, ma ei tea, aga igal juhul nii ma olin kõigi päevade jooksul toiminud. Tuppa jõudnud, lõin märkmiku lahti ja kuidas iganes ma oma tarbitud teenuseid ka poleks kokku löönud, üle 49 USD ma mitte kuidagi ei saanud. Võtsin märkmiku kaasa ja läksin tagasi tüdrukute juurde. Asjad said klaaritud vägagi rahumeelselt ja seda, kas pettus oli sihilik või tõepoolest kogemata juhtunud eksitus, ei viitsinud ma enam oma peas arutluse alla võtta. Seda situatsiooni lahendades tajusin, et on tulnud aeg, kus hakkan juba kohaliku elu ja asjaajamise stiili veidrustega harjuma ning ei imesta ega minestagi enam kätega vehkides ja hüüdes: „Kuidas nii saab olla?“ Tõsiasi ta on, et saab, ja nii lihtsalt ongi. Kui sa ise oled rumal ja enda eest seista ei oska siis arvesta tagajärgedega. Ükskõik kui tore, lahke ja kui siiralt naeratav sulle teenindav inimene ka ei tundu, ei saa usaldada mitte kedagi peale iseenda. Aga nüüd siis ostlemisest: esmalt oli mul plaanis soetada korralik seljakott. Kui ma ei eksi, oli selle koha nimi Central Market (Siem Reap´i turgudest minu meelest kõige igavam). Astusin sisse esimesse ettejuhtuvasse boksi mis müüs seljakotte ja reisikohvreid ning valisin endale meeldiva mudeli välja. Hinda küsides selgus, et selle eest tahetakse saada 18 USD. Tegin onule selgeks, et olen arvestanud 10 USD-ga ja rohkem pole mul üldse kaasaski. Järgnes pikk vaidlus raha teemal mida nimetatakse rahvakeeli kauplemiseks, mis lõppes sellega, et lubasin minna kõrvale asja uurima (kõrval asuvas boksis müüdi täpselt sama kaupa), pöörasin juba selja, ja seepeale kõlbas minu 10 USD küll... Suure ohkimise saatel korjas onu seljakotist paberipahna välja ja võttis minu ulatatud 10 USD vastu. Olin saanud endale vägagi korraliku 60 L suuruse The North Face seljakoti kuhu oma asjad ümber paigutada, sest minu senine üle õla võetav kott on selliseks rändamiseks täiesti sobimatu.


Seejärel võtsin sihikule Old Marketi mis asus umbes 200m kaugusel hotellist. Koht täis erinevaid toidukaupu, suveniire, ehteid ja riideesemeid. Seda mida oleks tahtnud osta oli väga palju, aga rahakoti sisu ja kaine mõistus peavad tegema siinkohal omad korrektuurid (eriti just edasise pakikandmise koha pealt). Üldiselt on siinsed turud tõeline naiste paradiis oma ehete, riiete, muude tekstiiltoodete ning erinevate efektsete tarbeesemetega millega saab näiteks kodu kaunistada-kujundada või siis praktiliselt igapäevaelus kasutada. Ohkivaid müüjaid nägin sel päeval veel õige mitu korda, laskmata ennast sellest häirida, kuna on siililegi selge, et tegelikult on nad oma tehinguga vägagi rahul ja õnnelikud, et madalhooaega arvestades üldse keegi midagi ostab. Vahepeal jõudsin osta ära ka pileti Sihanoukville´i mis läks maksma 8 USD. Üldiselt olidki pakutavad hinnad 8-10 USD mille tuvastasin jällegi ainult küsitluse teel. Pistsin järjest pea erinevate uste vahelt sisse ja lihtsalt küsisin. Maal, kus kõik müüvad kõike, on see üsna väikest pingutust ja ajakulu nõudev protsess. Väike puhkepaus ja kosutus hotellis ning jalad viisid nagu iseenesest Night Marketile :). Tagasiteel ostsin kohaliku kana-onu käest õhtusöögks taas lõkkel küpsetatud kana mis täna maitses täpselt sama hästi kui eile. Edasist õhtut sisustas asjade ümber pakkimine, Skype ja loomulikult jalgpall...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar