esmaspäev, 19. juuli 2010

26.juuni, laupäev

Kell helises 05.15 ja pärast hommikusi tavaprotseduure ning kiiret ülevaadet toas kontrollimaks kõigi isiklike asjade olemasolu minu reisikotis olin juba 10 min. enne 6.00 hotelli aial end istuma seadnud, et bussi oodata. Olukorraga juba harjunud, ei arvanudki, et buss tuleb õigel ajal ja 15 min. hilinemist pole siinses kultuuris mainimist väärt. Bussis oli juba paar inimest istet võtnud. Kotid tuli panna juhist paremale ja seejärel üsnagi väikestele ja kitsaste vahedega istmetele koht sisse võtta. Kui tavabussid on tehtud ehk eurooplaste mõõtude järgi vms. Siis selle bussi ehitamisel oli silmas peetud asiaatide keskmisi parameetreid. No mina ei kurda, sest mõõtmete järgi võiks mind pidada lihtsalt suuremat kasvu kohalikuks :). Lootsin tasahilju, et rahvast palju ei tule ja ehk saan hõivata 2 kohta. Vale vastus – rahvast tuli VÄGA PALJU. Buss pilgeni täis topitud inimesi ja seljakotte, suundus teekond linnast välja. Kilomeetrikese pärast oli peatus ja selgus, et tegemist on kohaliku bussijaamaga ning senine on olnud õnneks vaid transfeer. Lootus natukene vähem täis bussile tärkas taas. Kolisime üle võideldes ennast läbi sai-1-dollar karjuvate kodanike ja kiirelt uude bussi. Kviitungi vastu väljastati 2 punast bussipiletit ja mingit isetegevust koha valikul ei sallitud. Kõik pidi olema nii nagu kirjas. Esialgu püsis minu kõrval olev koht tühjana ja minu meel lootusrikka ning rõõmsana nagu loteriivõitu oodates. Turistid olid bussi paigutatud ja nüüd... Nagu suur parv mesilasi lendas bussi kari kohalikke, valjult omavahel seletades ja elavalt žestikuleerides, püüdes paigutada end ja kogu reisile tulnud familyt vabadele istekohtadele. Kõigi jaoks kohti ei jätkunud, seega sai ka kihiti paigutatud, ehk siis kasvult väiksemad ja ealt nooremad peale, suuremad ja vanemad alla :). Minu kõrval asuva koha hõivas üks üsnagi valjuhäälne mammi, kandes käes kahte kilekotti mille läbipaistvuse tõttu suutsin tuvastada ühest suure (umbes 3-4 liitrit) purgi mingi vedelikuga ja teisest saiad ning nende all hulga kuivatatud kala mille suured sabad olid surutud tihedalt vastu kotti. Peast käis läbi rida erinevaid mõtteid teemadel, et: Loodetavasti ei kavatse memm kogu oma reisile tulnud suguvõsaga terve tee üle bussi tagaosa karjuda ja loodetavasti ei haise tema kaasa võetud kraam nii hullusti, et mul kogu 10h jooksul mil reis pidi kestma, süda pidevalt paha oleks. Aga mammi jäi vait ja kala ei haisenud ja üleüldse hakkas buss nüüd lõpuks sõitma Phnom Penhi suunas. Mõtlesin, et täna tuleb üks igav ja üksluine päev, millest kirjutada pikalt pole mõtet, sest mis saab ühes bussis ikka niiväga juhtuda. Aga saab ikka küll, kui sinu kõrval istub nii koloriitne kuju. Ehk siis... Tänu varajasele hommikutunnile oli mul meeletu uni. Kerisin oma salli rulli ja panin selle bussiakna ja oma pea vahele, et ärgates ei peaks muhku tuvastama. Minu suurepärast und segas vaid üks pidev sahmimine kõrvalistmel ja esialgu ei suutnud ma kuidagi aru saada, kuidas saab üks nii väike inimene nagu seda oli see kohalik memm nii palju ruumi võtta.Peagi selgus, et mammil oli tervisega pisut probleeme. Tundsin, kuidas bussi hakkas tasapisi täitma Tiigrisalvi spetsiifiline hais. Kuna minu jaoks see väga vastumeelne ei ole, otsustasin haisu ignoreerida. Niipea, kui õhk juba jälle klaaruma hakkas, ehk siis umbes tunni pärast, tundsin taas värske Tiigrisalvi olemasolu minu läheduses. Juba huvipärast tegin tegin ühe silma lahti, et vaadata mis toimub. Jah, see oli nii nagu ma arvasin. Mammi oli ridikülist välja tõmmanud purgikese Tiigrisalviga ja määris enda ülavöödet suurima hoolega. Sellest ka see pidev sahmimine oli tingitud kus küünarnukid pidevalt vastu minu ribisid käisid. Esialgu unesegasena ma lihtsalt ei osanud seda leviva haisuga kokku panna. Peagi kupatas ta kusagilt tagaistmelt ühe noorema tütarlapse ennast masseerima, istudes ise bussi põrandal. Tiigrisalvi aurudes ja minu pidevas pinnapealses unes möödusid veel mõned tunnid ja lõpuks väsis mammi ära. Olin hetkeks mõlemad silmad lahti teinud ja salli sülle asetanud. Mammi vaatas mulle otsa oma pruunide silmadega, ütles paar sõna kohalikus keeles ja seejärel viskas ennast käntsti minu sülle magama. Ma oleks tahtnud sel hetkel oma nägu näha, tõesti oleks... Sisimas tundsin ma segu üllatusest ja peale pressivast naerupahvakast. Kuna kõval häälel itsitamine ei tundunud hetkel kohane, siis lasin kõlada oma sisemisel naerul mis näol peegeldus vaid muigena. Igal juhul lasin tal nii jääda, sest situatsiooni koomika oli minu jaoks nii suur, et mul ei olnud südant vaest haiget ja väsinud vanainimest ära ajada :). Memm sai tunnikese magada kui tehti maha- ja pealelaadimise ehk siis WC- ja söögipeatus. Ajasin vanainimese vaikselt üles ja väljusin bussist oma natuke surnud jalgu sirutama. 20 min. pärast tagasi bussi istudes sain aru, et minu kannatlikkus sai väärilise tasu, sest mammi oli kolinud omade sekka, kuna teepeal väljus paar inimest, kellest jäi maha paar tühja istekohta. Nii ma siis seal laiutasin ja mõnulesin, jalad bussiistmel – ei sahmimist, ei haisu... Mõnikümmend kilomeetrit enne Phnom Penhi lahkus suguvõsa bussist, võttes kaasa mammi koos kalade ja purgiga. Lahkudes soovis ta mulle veel head reisi ja naeratas magusasti ja mind valdas sisemine tundmus, et mingil imelikul kombel olin võitnud ta südame :).

(videod: sisenemine Phnom Penhi ja Phnom Penhi kesklinn)


Phnom Penhis tuli vahetada bussi ja kuna istekohtade numbrid omasid jätkuvalt sama suurt tähtsust, sai minu järgmiseks reisikaaslaseks pikk Austraalia noormees, kes esimese asjana tegi viriseva märkuse väikeste istmevahede kohta kuhu ta pikad koivad tõepoolest ära mahtuda ei tahtnud ja vastuseks minult sai vaid lakoonilise: I don´t know...not for me... Virin lõppes hetkega ja asendus pika pilguga minu suunas. Samas rääkis see pilk sellest, et tegemist on huumorit ja situatsioonikoomikat kõrgelt hindava inimesega, tehtagu teravmeelset nalja kasvõt tema enda kulul. Ja nii meie ühine reis mööduski: rääkides, aasides asiaatide muusikamaitset, sest bussis hakati näitama neid toredaid videosid mis kõik on karaoke versioon, sest all jookseb tekst ja kui oskad lugeda, saad kaasa laulda ning mille pildiline osa räägib arvatavasti laulu sisust või vähemalt läbivast mõttest mis on eranditult kantud õnnetu armastuse teemadest kus kindlasti jäetakse keegi maha või siis keegi petab kedagi või minnakse lihtsalt lahku või saadakse surma... Igal juhul olime õnnelikud, et keegi ei otsustanud kaasa laulda :) Mingil hetkel tõmbas mu teravmeelne reisikaaslane endale kõrvaklapid pähe ja viidates kohalikule repertuaarile lausus lühidalt, magus muie näol: Enjoy the music... No mis ma siin ikka naudn. Sellised asjad on tegelikult äärmiselt tervist kahjustavad, sest kui üle 20 min. ekraanile vaadata, oled saanud terve aasta annuse depressiooni endale kraevahele. Niisiis otsustasingi hoopis aknast välja vaadata või hoopis magada. Siinkohal tuleb mulle meelde, et kui ma oma reisi alguses Tanjat kohtasin, ütles ta ühe kuldse lause mis peab 100% paika: „Reisi ringi natuke ja vaata, juba kuu lõpuks saab ka sinust kuldne bussis magaja – ei mingit probleemi“. Ja nii ta on. Bussisõit mõjub kui unerohi ja terve päev lihtsalt maha magada pole kolmandal nädalal minu jaoks tõepoolest enam mingi probleem. Ei läinudki tervet kuud tarvis. Kui jälle silmad lahti sain, hakkas vaikselt hämarduma. Tundus nagu oleksin bussiga sõitnud juba terve igaviku. Maastik oli nii palju muutunud, et silmapiirile oli kerkinud mäeahelik mida varem seal ei olnud.

(siia tuleb video)

Tundsin, et ei suuda enam magada ega istuda, aga hiljem selgus, et piinasid oli jäänud veel umbes 2 h jagu, sest meie üsnagi logu buss liikus mägedest üles umbes sellisel kiirusel nagu mina kõnnin. Kui jõudsin Sihanoukville´i oli juba ammu pime. Reis oli 10 h asemel võtnud aega 12 h. Olin istumisest ja magamisest tõeliselt väsinud ja seega soovisin vaid leida seda kohta, kus saaks normaalselt inimese kombel puhata. Internetist nähtud eestlaste hotell Beach Road tundus minu jaoks just see õige koht olevat. Astudes bussist maha ründas mind otsekohe terve kari tuk-tukimehi. Jonnisin peaaegu nagu väike laps ja saatsin nad kõik lihtsalt pikalt, ise kõndides täiesti suvalises suunas ja lihtsalt lootes, et ehk on valitud tee õige. Mingil hetkel sain aru, et ega ma ikka päris täpselt ei tea, kus ma olen. Olin juba bussijaamast natukene kaugemale jõudnud ja seega sai ühe mototakso teenuse pakkujaga natukene inimlikumalt kaupa teha. 1 USD eest oli ta nõus mind Beach Roadi viima.
Astusin oma kompsudega üle hotelli läve ja marssisin otsejoones registraatori juurde, ise pingsalt kuulates, ega kusagil ometigi eestikeelset juttu kosta ole. Ei olnud. Registraator ütles, et odavad toad on täna veel kinni ja võib-olla vabaneb midagi hommikul, aga ta võib mulle näidata seda tuba mis praegu vaba. Loomulikult läksin vaatama. Tuba oli ilus ja väga korralik, ainult et hind ei sobinud minu eelarvega kuidagi kokku. Olin natukene nördinud ja seadsin enda juba hotellist väljuma kui kõrv tabas ühe laua äärest tulevat tuttavas keeles kõlavat juttu. Olin kindel, et kui nüüd võimaluse kasutamata jätan, kahetsen seda hiljem veel tükk aega ja visklen võib-olla terve öö unetult mõne teise hotelli voodis endale etteheiteid tehes teemal kui rumal ja kui arg ma ikka võin olla... Nii ma siis seisatasin, astusin paar sammu tagasi ja küsisin: „Oot, oot, mis keeles siin räägitakse?“ Hehh, no nagu ma ei oleks teadnud... Tutvusin J ja A-ga kes peale väikest kust-tulek-kuhu-minek-ülekuulamist mul istuda palusid ja J teatas:“No mis jutt see on! Ei lähe sa kusagile. Sellist asja ikka ju ei ole, et ühe eestlase jaoks siin tuba ei leidu. Oota, ma kohe helistan ja kutsun R-i.“ Minuti pärast oli R kohal ja ka toamure lahendatud. Leppisime kokku, et eks homme paistab, mis tuba ja kuskohal vabaneb ning siis ma lihtsalt kolin ümber. Peale A, J-i ja R-i tutvusin sel õhtul ka veel G-ga ning see tunduski olevat kogu eestlaste seltskond kes sel hetkel hotellis elas, igaüks omal põhjusel. Kas samal või järgmisel õhtul saabus korraks ka R, kes ei elanud hotellis vaid hoopiski üürikorteris. Kogu seal veedetud aja jooksul käis hotellist läbi veel umbes 6 eestlast, enamus ööbis neist lihtsalt paar ööd ja liikus siis edasi. Hotelli ennast ei hakka pikemalt kirjeldama, sest kodulehekülg annab kõik vajalikud vastused. Pilte ma seal ka ei teinud, sest need on samuti kodukal sellised nagu reaalsuseski. Seega külastage lehekülge www.beachroad-hotel.com .

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar