Kolmapäev, 21. juuli 2010

Kallid sõbrad, tuttavad ja kõik teised kes minu blogi lugema satuvad: Ei ole ma mõelnud siia luua teist Lonely Planet´it ega püüa võistelda Silmaringi Reisijuhiga. Siin on kirjas lihtsalt kõik minu isiklikud kogemused ja juhtumised millega seisin silmitsi selle kuu aja jooksul. Palju on kirjutatud hindadest. Peaaegu iga liigutuse järel on kirjas ka rahasumma. Tegin seda meelega, et neil kes tahavad minu kombel üksipäini esimest korda Taid ja Kambodžat avastama minna, oleksid mingidki orjentiirid. Kui te näiteks aasta pärast küsite minult mingite teekondade või hindade kohta siis ei saa ma päris kindel olla, et minu mälu mis numbreid prügiks peab ja need väga kärmelt kustutada alati püüab, suudab veel midagi taastada. Seega panin kirja kõik, kohe, ja ausalt (ausus on muidugi alati suhteline ja palun kohe ette vabandust kui see ei ühti mõne teise inimese aususega).


Tulevastele reisijatele: Arvestage pisut sellega, et mina reisisin madalhooajal ja ei ole teadlik mis toimub kõrghooajal kui turiste on palju.

Lihtsalt lugejatele: Jutt on pikk, aga lugege siiski lõpuni, sest reisi alguse nägemused asjadest ei ole reisi lõpuks enam kaugeltki samad.

7. juuni, esmaspäev

Tai: Naeratuste maa... Kas tõesti?

Hommikune Eestimaa on ilus. Küll veidi udune, aga esimesed päikesekiired silitavad põldusid, püüdes tihedast pilvkattest läbi tungida. Kell on täpselt 7.00 ja olen kusagil... Tallinna ja Pärnu vahel. Kell 5.40 bussi istudes oli kummaline tunne, et „Kas tõesti...“. Jah, tõesti... Siin ma siis lähen, paljasjalgne Eesti tüdruk teel Riiga, et sõita Kiievisse, et sõita Bangkoki. Paljasjalgne seepärast, et jalas on mul ainult plätud ja rohkem ei ühtegi jalanõud kaasas :). Eile asju pakkides oli naljakas see, et kui muidu tuleb pidevalt meelde asju mida reisile minekuks veel kotti pista siis seekord oli suisa vastupidi – jõllitasin õhtu otsa oma kirjutuslauale ritta seatud asju ja pidasin aru, mida sealt veel välja praakida. Kokkuvõttes ei saanud kaasa võetud eriti midagi, aga kotti käeotsa riputades tundus see ikkagi liiga raske. Ja seda kõike tänu selles sisalduvatele tehnilistele vidinatele mis vajalikud mugavaks ja internetiseeritud äraolemiseks. Praegu taban end mõttelt, et „imelik inimene, ise läheb puhkusele ja siis teeb kõik selleks et olla inimestele kättesaadav ja maailma asjadega kursis“. Aga kuna tegemist on põhimõtteliselt Pea Ees Tundmatus Kohas Vette Hüppamisega siis võivad tublid kommunikatsioonivahendid isegi õigustatud olla. Eks selgub resümee nende vajalikkusest kuu pärast kui olen tagasiteel. Aga nüüd pisut sõiduvahendist milles hetkel istun: Tegemist firma Eurolines mõnusa ja mugava väikebussiga mille sõbralik 2-liikmeline meeskond on eriti viks ja viisakas. Kuna piletil seisis Extra Express Very Lux Special Lounge (mõni sõna on nüüd küll üle, aga kes see täpselt mäletab :)) siis pakuti ka väikest hommikusööki ja –jooki, kõrvaklappe meeldiva muusikaga, värsket ajalehte, interneti ja isegi 220V-i iga istumise kõrvalt. Ehk siis makstud 450.- pileti eest tundub täiesti õigustatud olevat, et saada Tallinna bussijaamast otse Riia lennuväljale. Igaks juhuks rohkem ei kiida, kuna olen alles Pärnus ja kohale jõudmisega läheb veel kõvasti aega...
Hüvasti, Maarjamaa... Tere Läti Vabariik! Aeg on möödunud kenasti mööda hotelliveebe kolades ja võimalike öömajasid otsides. Üldiselt saate selle kuu aja jooksul ülevaate sellest kuidas vaene inimene reisib :P. Ehk siis päevaraha keskmiselt mitte üle 300.- (sisaldab ka kulutust öömajale). Endalgi ääretult põnev, mis hakkab saama siis kui kõik ei ole 5 tärni ja ette-taha ära tehtud-broneeritud. Elame-näeme ;). Hetkel ei hakka kandidaate siia üles riputama, aga neid on praeguse seisuga juba 4 ja kindlasti lisandub veel. Lõpliku valiku teeb minu isiklik kõhutunne ja siis juba väljavalitust ja selle võludest-valudest pikemalt, kuid see on homne teema. Läbitud Lätimaa kohta võin öelda vaid seda, et see on sama kaunis kui Eesti – külastage kindlasti! Lennujaama jõudsin selle Lux-teenindusega 15 min. planeeritust varem. Läbinud rea kohustuslike järjekordi, leidsin ennast umbes 30 min. pärast aknalaualt istumast ja pardalepääsu ootamast. Kõik lihtne ja kiire kuni Kiievisse jõudmiseni. Uni oli hea, seeläbi lend kiire ja mugav. Kuna check-inist oli eraldatud mulle ja ühele teisele reisijale sama istekoht ja ma ei tahtnud teda sülle võtta, siis kolisin vabatahtlikult (sest tädi seisis käed puusas) rea taha poole. Oleks ta vaeseke märganud ise varem, et seal on varuväljapääsud ja jalgadele seega 1,5m ruumi, poleks ta jalad-kurgu-all-kohta kindlasti endale tahtnud vaid küsinud kenasti (käed jätkuvalt puusas), kas ta võiks ise sinna istuda. Aga seekord siis sedapidi :).
Aga et siis Kiiev... No lugu algas sellega, et ronisin teistega koos nagu kord ja kohus passikontrolli, sest muid suunavaid silte peale WC ja Stuff Only ei olnud (arvatavasti tänu remondile mis parasjagu käimas). Siis selgus, et mul mingi kaart täitmata ja pean uuesti tulema kui see täidetud. Ei pannud midagi imeks, sest siis kui teised lennukis kaarti täita pusisid, mina ju magasin. No leidsin paberid posti küljest üles ja kritseldasin sinna nii palju kui oskasin. Ja siis uuesti järjekorda uue lennukitäie rahvaga. Igaks juhuks sama kontrollijat enam ei valinud ja õigesti tegingi. Nähes minu edasilennu piletit küsis noormees, et kas mul on tõesti plaanis linna vahepeal minna. Minult kiire pearaputuse vastuseks saanud, suunas ta mind trepist üles, kus ma ülejäänud transiitidega järgnevad 10h veetsin. Jah, 10h, kuigi pidi olema 7h, aga mis see tühine 3h ikka veel oodata on kui oled niigi pool päeva mööda kõndivaid inimesi passinud. Kellegiga sõbruneda mul esialgu plaanis ei olnud. Nii ma siis istusin, vaikisin, vaatasin, lõbustasin ennast sellega, et kuulasin mida teised räägivad ja sain aru, et vahelduseks on päris vahva vait olla :). Aga kogu see lugu hakkas ära tüütama siis kui juba 4 kord (mõnikord 30 min. teinekord jällegi 15 min. vahedega) pardale pääsu aega edasi lükati. Ja uus päev lähenes...
Naljakatest tähelepanekutest lennujaama söögi-joogi kohta veel nii palju, et cafe latte arvavad nad olema kokteili, sest serveerit see mulle kenas klaas nõus (mis iseenesest täiesti tavaline ju), aga ilma suhkruta ja sees oli joomiseks pikk kokteilikõrs :) Ja elu võileivaelamuse sain ma kaaaa... 6 USD-i eest sain ma klassikalise rasvapiruka järgi lõhnava ja maitseva (kuigi oma olemuselt ta seda tepsmitte ei olnud, tegemist oli täiesti tavalise seemne saiakesega) kana võileivaks kutsutava asja. Kana ma sealt vahelt küll väga palju ei tuvastanud, küll aga ohtrasti viilutatud šampinjone :). Arvatavasti on tegemist minu elu kõige viletsama kuid samas kõige kallima võileivaga, aga nälg ei anna häbeneda, kinni ma ta pistsin, sest enda üsnagi juhuslikult kaasa võetud ja hommikusöögist üle jäänud (tänu bussis pakutule) spinatipiruka varud said juba päeval otsa.

8. juuni, teisipäev

Taas lükati väljalennu aega edasi. Seekord siis 00.45ks. Võtan seda juba üsna ükskõikselt ja enne ei usu pardale pääsu kui paar teetöölise vestis kodaniku hakkavad leti taga sebima. Seni aga vaatan rõõmsasti lakke ja jälgin aegajalt Delhi lennule minevate India perede pisikesi põngerjaid kui kisa miskipärast jälle liiga suureks paisub. 00.15, mis mu silmad näevad – ekraanile ilmub kiri Bangkok – boarding. 5 min. pärast ilmus ka teetöölise vestis onu, temale järgnes 2 min. pärast samasuguses vestis tädi ja uskumatu, boarding sai peale hakata. Ei läind kolme päevagi :). Lennukis vaatasin juba, et mul veab ja minu kõrval jääb tõepoolest koht tühjaks ja ma saan oma ööune magada peaaegu et voodis, ehk siis üle kahe koha. Aga minu mõttest minuti möödudes pistis üks asiaadi välimusega noormees nina üle istme seljatoe ja küsis, et kas ta võib minu kõrvale istuda. Oleksin võinud ju keelduda, aga kuna küsija oli äärmiselt viisakas ja kuidagi meeldiva olemusega, siis järsk NO tundus kuidagi kohatu. Niipalju siis minu kohe algama pidavast ööunest minivoodis. Samas ma sain teada palju Vietnamis elavate inimeste elust ja ka seda, et minu inglise keel ei olegi kõige hullem :) Mingil hetkel võttis uni siiski võimust ... Nagu hiljem selgus, oli tööjaotus suurepärane – mina magasin ja mu truu uus Vietnami sõber valvas mu und :). Ega rohkem ei kommenteerikski, aga niipalju lisan, et naljakaid detaile kogu sellest lennukis veedetud ajast olen ma nõus eraviisiliselt oma sõpradega jagama. Seega, kui huvitatud olete siis küsige.
Oma kotiga mööda pikka Bangkoki lennujaama koridori kolistades oli mu peas ainult üks mõte: Kas sõber Sass rääkis õigust? Teemaks siis see, et kui olla üle 15 päeva Tais ja teha piiril viisa, siis peab olema ette näidata ka vahepealne Taist lahkumise pilet. Sõber Sass oli 2 kuud tagasi hakkama saanud nii, et piletit piiril ette näidata ei olnud. Otsustasin siis proovida minagi. Kõik läks libedalt kuni onuni, kes mu viisataotluse peale midagi sikerdas. Kui ta oli aru saanud, et ma just kõige seadusekuulekamalt hetkel ei käitu, aga seletasin visalt, et mul plaanis vahepeal Malaisiasse sõita, hakkas ta kohalikus keeles väga intensiivelt enda ette pobisema, aga vajalikud märkmed tegi taotluse peale siiski ära. Ehk siit nüüd minu poolne soovitus: Kui võimalik, ärge sellele riskile siiski minge, sest mõni onu võib ka pahas tujus olla. Edasi läks kõik kiirelt jälle: rabasin T.A.T.-ist linna kaardi, sellest polnud suurt abi. Aga aitas nõutu näoga kaardi uurimine :), sest üks onkel järgmisest putkast arvas kohe, et tema kaart on palju parem ja seletas kohe kiirelt ja selgelt ära ka, millega kesklinna suunduda on võimalik. Mina valisin bussi – 1. korrus, pilet 150 BHT, sõidu aeg umbes 1h ja kohal ma olingi. Bussis sain veel tuttavaks ühe Ukraina tüdrukuga, ja teada, et minu vene keel on ikka väga halb, aga samas mitte ka nii halb kui ma ise arvasin. Bussist maha astudes kargas mulle sõbralikult turja kohe taas üks onkel, kes pärima, et kus ma ööbin. Püüdsin seletada, et mul on paar kandidaati olemas, aga pean nad lihtsalt üles leidma. Tema loomulikult tahtis teada, mis hotelle ma silmas pean. Küsis ka broneeringu kohta mida mul loomulikult polnud. Kuuldes Rambuttry Village nime vangutas nõutult pead ja lausus: „Kui sul broneeringut ei ole, on see hirmus kallis ja kõige targem oleks sul läbi minna T.A.T büroost, mis on ametlik riiklik reisibüroo Taimaal, kust saab kõiki teenuseid kõige odavamalt ja kõige turvalisemalt. Pealegi on mu sõber nõus sind Tuk-tukiga kohe sinna viima kõigest 5 BHT eest, sest see aub lähedal“. No mis saab olla minul ametliku, riikliku, turvalise ja professionaalse nõuande vastu. 5 BHT sõidu eest pole ka teab mis raha... Ja nii ma siis sõitsingi.


Koht kuhu sattusin oli mõnusalt jahe ja täis viisakalt riietatud inglise keelt kõnelevaid tailasi. Saanud kätte topsi jahedat vett, hakati mulle koostama reisiplaani kogu kuuks, mitte otsima ööbimiskohta tänaseks ööks. Tädi sattus ikka eriti hoogu ja planeeris minu käigud esimesest päevast kuni viimaseni ning seda umbes 10 min. jooksul (uskumatu professionaalsus). Küsisin, et mis see nali ka maksma läheb? Väike klõbin kalkulaatoril ja ekraanile ilmus summaks tühine 43 000 BHT ehk täpselt 2 minu reisi eelarvet :) Kuidagimoodi keerutasin end välja, lubades mõelda ja ehk siis tagasi tulla... ja püüdsin juttu ikka rohkem tänasele öömajale viia. „Ah et öömaja... jaa... alla 1000 BHT BK-s öömaja eriti ei leia (pööritasin silmi selle peale), aga ma ühte kohta siiski tean, kus 1 öö on 750 BHT. Mitu ööd sa tahtsid? 3?4?“ Vaatasin jutu käigus minule ulatatud reklaambukletti ja hindasin pilguga pildil nähtut – B.B. House... No polnud ju vigagi... Mingi sisetunne ja kahtlus hinges käskis mul vaielda ööde arv siiski 2-le. Maksma pidin loomulikul kohe. Tädi soovitas mul tuk-tuki võtta, sest tee pikkus pidi tukiga olema umbes 10 min. Nii ma siis tegingi. Juhiga kokku lepitud 15 BHT ja sõit võis jälle alata. Hotelli ees ulatasin 15 BHT mille peale jäi tuki-juht käsi pikkas mind vaatama. Küsisin, et mis viga? Viga oli selles, et fifteen ja fifty kõlavad nende tai-inglise keeles täpselt ühte moodi ja iial ei või aru saada, kummaga on tegemist. Loomulikult sain aru, et tegemist on tüssamisega, aga kuna olin piisavalt väsinud, andsin suurema kisa ära hoidmiseks 15 BHT veel ja laususin kindlameelselt ning üsna tigedalt kulmu kortsutades, et rohkem lihtsalt ei saa ja kõik! Järgnes hotelliga tutvumine, sh loomulikult oma toaga mis mind esmapilgul üsna sõnatuks ja nõutuks tegi, aga mis sa ikka saada tahad kui oled rumala ja üsnagi segi aetud peaga „põrsa kotis“ ostnud.
Käinud korraks dušši alt läbi ja vahetanud riided, seadsin sammud Khao San Roadi poole, kuna kell hakkas saama juba 19.00 ja väljas kiskus pimedaks. Eesmärgiks 2 asja: 1. Teha kindlaks, kas tädil seal riiklikus turismiagentuuris oli tõepoolest õigus, või sain ma haledalt lüpsta. 2. Süüa tänase päeva esimene korralik söök, sest lennukis hommikueineks olnud mulgipudruga täidetud soolased pannkoogid seda tepsmitte ei olnud. 3. Eesmärk oli tegelikult ka, aga see selline lihtne ja iseenesest mõistetav – tutvuda kohaliku eluoluga. Nüüd on sobiv koht vabandamiseks. Fotokas oli mul ausõna kaasas, aga ühtegi pilti ma sellega ei teinud. Seega jäi üles pildistamata öine tänavamelu, minu esimene söök (mis oli lihtne, aga suurepärane), minu teine söök (mis oli lihtne, aga suurepärane), minu kolmas söök (mis oli lihtne, aga suurepärane), minu... :) No mis teha, kõik on vaja ju järele proovida ja KOHE. Tagasiteel hotelli sai ka puuvilju kaasa ostetud – mangustanid ja mingid kollased kobaras asetsevad junnid mille nime ma veel ei tea, aga kindlasti aja jooksul õpin. Ehk siis söögiga tundub kõik OK olevat. Juba väga mitu head tundi on möödas ja Wc-sse ei kisu, seega oli hea valik. Vaatasin hoolsasti, kus kohalikud väikesed Tai prouad istusid ja toitu nautisid ning sättisin ise ka ennast nende presendist katuste alla, läikivast plekist laudade taha, plastmassist tooli peale. 50 BHT ja suurepärane kanaroog koos riisi ja 0,5l pudeli veega oli minu. Huvitav, kas siin saabki iga kord 21 eeguga terve kõhutäie? Need edasised mainitud söögid olid pigem sellised mõnusad ampsud mida möödaminnes lihtsalt pidi kaasa võtma, sest lõhn või välimus kutsusid seda tegema. Jutt käib grillil küpsetatud kanatükikestest vardas ja juba kenasti puhastatud värsketest eksootilistest puuviljalõikudest. ...aga kui nüüd rääkida sellest hotelli-ekspeditsioonist, siis võin öelda kõval häälel: Muuuuuuuuuuuuuu...., sest lüpsta sain ma tõepoolest. Lisaks pisut odavamale hinnale on tubade kvaliteet minu poolt varem välja otsitud hotellides tunduvalt parem. Juhul kui otsustan veel mõned päevad Bangkokis veeta, pole kolimises kahtlustki. Kella 22.00 paiku hakkas vihma sadama. Mitte lihtsalt sadama, vaid vett tuli kohe kohinal koos kärtsu ja mürtsuga mida äike tekitas. Olin umbes 10 min. enne oma praegusesse pesakesse jõudnud, mille pilte viitsin ma arvatavasti homme teha (tegemata kindlasti ei jäta). Ronisin uuesti dušši alla, et valmistuda mitte-enam-välja-minema ja dušširuumi ust sealt väljumiseks uuesti lahti lükates selgus, et astusin otse basseini. Nimelt tuli koridori laevalgusti juhtme august kohinal vett ja paar minutit hiljem ka mujalt. Panin ennast taas riidesse, et minna küsima, kas nii peabki olema? Neiu kes fuajees istus naeratas armsasti ja kehitas õlgu. Tegelikult ta vist ei saanud päris täpselt aru, mida ma silmas pidasin, sest kuna majas on pool lahtised alad, siis lainetas põrand ka teistes kohtades. Kuna minu toa lagi veel läbi ei lasknud, ei viitsinud ma seletamisega rohkem vaeva näha. Tagasi tuppa suundudes avastasin alumisest koridorist tikutopsi suuruse prussaka, kes oli kogemata kombel ristseliti maha kukkunud ja siputas meeleheitlikult jalgadega kuna tiivad olid märja põranda külge üsna otsustavalt kinni kleepunud. Olen küll suur loomaarmastaja, aga selle päästeoperatsiooni jätsin seekord vahele... Kui homme ka sajab, ja läbi sajab, teen ma oma fotokaga väikese videoreportaaži sellest suurepärasest ööbimiskohast :). Aga nüüd, head ööd, sest kell heliseb juba 6h pärast – ega puhkus pole raisata! ;)

9. juuni, kolmapäev

On õhtu, kell on 23.18, väljas sajab taas alates kella 22.00st äikesevihma ja lahtiste akende ees olevad kardinad õõtsuvad mõnusasti tuules. Hankisin endale tunni aja eest internetiühenduse kuni hommikuni (20 BHT), sest siis ma lahkun. Nüüd istun oma toa ainsal mööbliesemel ehk voodil ja püüan tänasest päevast midagi kirja panna, samal ajal Skype´ides sõbraga. Eilsed vintsutused mida põhjustasid kohalikud teenusepakkujad olid jätnud oma jälje ja esialgu otsustasin teha paaritunnise jalutuskäigu linnakaardi abil. Nomaeisaaaru, kas probleem on minu kaardilugemise oskuses, siinses tänavakorrald(amat)uses või vägagi võõrkeelsetes siltides, aga õigete tänavate üles leidmine ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Nii ma siis seisin, mureliku näoga, kaart näpus... ja see toimis... Mööda jalutaval meeskodanikul hakkas minust kahju (üksik võõramaalasest neiu = vajab abi:)) . Väike Where you from-lobisemine ja juba tuligi nõuandeid varrukast. Kuna temal omakasu mängus ei olnud, võtsin neid vägagi tõsiselt. Märkis ta mulle ära kaardil kiirete ringikestega põhilised vaatamisväärsused, soovitas võta tuk-tuki ja mitte maksta rohkem kui 20 BHT-i tuuri eest. Nagu tellitud, oligi üks tuk-tukivend kohe tee ääres peatumas ja ilma pikema jututa oli kaup tehtud. Hinnaks 20 BHT-i ja ajaks kujunes „seni kuni ma jaksan“. Väike klausel oli ka tegelikult asjal juures: nimelt, saavad tuk-tukimehed teatud poodidelt ja T.A.T.-i kontorilt tasuta bensiini kupongi selle eest, et turiste sinna veavad. See kadalipp ootas ka mind ees...
Vaheldumisi Watide, istuvate ja seisvate, suurte ja väikeste Buddhadega külastasime ka kaubandust (vääriskivide lihvimise töökoda koos hiigelsuure ehte- ja suveniiripoega, kangapoed mis pakkusid ka õmblusteenust, T.A.T-i kontor kuhu ma läksin küll suure eelarvamusega, aga ainus koht kust tulin tagasi ostuga ja üks juveliiri töökoda veel kus umbes 5 min. jooksul tehti selgeks, kas ma ostan või ei osta ja kui selgus, et ei osta siis suunati kenasti uksest välja :)) Kui kellelgi on kindel soov neid kohti mitte näha, soovitan seda kohe tuk-tukivennale selgitama hakata. Aga kuna see oli tegelikult minu esimene päev linnas, mängisin rahulikult kaasa ja sain seega lähemalt näha mida BK kaubandusel veel peale tänavatel müüdavate kaupade pakkuda on. Ja kui rääkida veel sellest T.A.T.-is sooritatud ostust, siis selleks kujunes pilet Koh Samuile millest saab minu järgmine peatuspaik, sest aeg on rannamõnusid nautida. Buss + laev = 950 BHTi jõudmaks saarele, mis raamatust nähtud piltide põhjal võiks olla värav maapealsesse paradiisi. Elame-näeme... Seekordse tehinguga jäin üldjoontes rahule, sest sõit toimub õhtul ja öösel, seega pole vaja hotelli pärast muret tunda ja saab kenasti selle summa kulutada ühest kohast teise jõudmiseks. Kuna tagasi tulen omal käel siis selgub hiljem, palju ma enda mugavuse pärast peale maksin :). Aga kui tulla jutuga nüüd Watide juurde, siis tänased pildid on siin. Kuna templeid oli rohkem kui minu isiklikku mälumahtu siis ma rohkem ei kommenteriks. Kokkuvõttes oli huvitav ja soovitan pool päeva sellele pühendada – seda ei ole ju palju.
Pärast lõunat hakkasin kultuurseks ja külastasin kohta nimega Arts of the Kingdom V. Asub see Dusiti linnaosas ja Silmaringi Reisijuhi raamatus on se SUPPORT´i muuseumi nime all kirjas. Maja ise näeb välja silmatorkavalt hall (siinsete värvikirevate Watidega võrreldes), aga seda ainult väljastpoolt. Pilet maksab 150 BHTi mis on siinseid piletihindu silmas pidades üsna kallis, aga soovitan siiski minna (sama piletiga saab veel mingit kõrval asuvat kohta külastada, aga mul jalad valutasid juba). Sellist hulka kulda ja karda polnud minu silmad veel näinud. Aga kuld kullaks – missugune meisterlik käsitööoskus. Seda ei saa sõnadesse panna, sest asi oli kaugel kunstnikerdusega esmaabikappidest – see oli kõrgem pilotaaž. Pilte mul ei ole, sest fotosid ei võinud teha :). Põhimõtteliselt sisaldasid üliuhked ruumid kuningliku varandust, mida mingitel aegadel on kuninglike kõrguste sünnipäeva- ja muude tähtpäevade puhul kingitud. Kuna nende esemete valmistamine võttis aega aastaid, siis küll on raske selle kuninga elu kes peab ette arvestama: „Kuningannal on 3 aasta pärast juubel. Mis ma talle küll kingin? Kingiks seekord õige kullast kandetooli millel on briljantlilledega kaunistatud kuldkardinate kinnitused... Homme annan tellimuse meistritele sisse!“ Vat nii käib elu.






Kuna minu jalavalule lisandus ka seljavalu siis ütlesin tuk-tukivennale, et on aeg koju suunduda. Kokku lepitud 20BHT pidas endiselt paika ja pärast värskendavat dušši oli aeg päevaseks ilu-uneks. 1,5h und mind küll pärast peeglisse vaadates ilusamaks ei olnud teinud, küll aga näljasemaks ja nii suundusin õhtusele toidujahile. Tänases menüüs olid kevadrullid, mingi kana-laimi kaste riisiga mis pidi olema natuke vürtsine, aga söömisel tundsin, et tahaks tuld pursata ja friteeritud kana poolkoib mis oli vastukaaluks üsna mage. Hiljem kodus nosimiseks sai ostetud ka 0,5kg rambutane – no teate küll, need väikesed karvased puu otsas kasvavad asjad. Kui ma ükskord korralikule turule jõuan, küll teen siis ka piisava reportaaži kohalikest „õuntest-pirnidest-ploomidest“ :P. Õhtul välja minnes oli veel üks kindel plaan mis vajas kohest teostamist. Kurnavast päevast väsinud jalgu tuli lasta ju masseerida. Liiatigi maal, kus juttude järgi tehakse seda kõige-kõige paremini... Suu veel toidust õhetamas, astusin ligi ühele täiesti inimtühjale salongile. Tegelikult töötajaid oli seal küll, aga kliente mitte. Tellisin 0,5h jalamassaaži ja asusin olukorda nautima. Tädi ajatajule oli igal juhul miski täna liiga teinud – oli see päevane kuumus või midagi muud, aga 30 minutist oli asi kaugel, sest massaaž venis peaaegu 1h-ni. Olin juba mõttes valmis selleks, et ta sai minust valesti aru ja mul tuleb juurde maksta. Kusjuures, seekord oleks ma teinud seda hea meelega, sest asi oli oma hinda väärt. Aga oh üllatust, tema meelest läks 30 min. just täpselt sellise kiirusega nagu ta läks ja seekord siis õnneks minu kasuks. Minu meelest on kohalikel siin üldse mõõtühikutest arusaamine pisut teistsugune: 10 min. tuk-tuki tee osutub 1 min. teeks, 15 BHT osutub 50 BHTks, natuke vürtsine osutub puhta tuleks, 30 min. massaaži kestab kuni 1h :). Ja need tähelepanekud on tehtud juba 2 päevaga. No vaatame, mis edasi saab... Kergel jalal ja rõõmsal meelel loivasin kodu poole ja leidsin selle isegi ilma suurema ringlemiseta ülesse. Tegin veel lubatud filmi, sest vihma hakkas taas sadama ja koridoribassein võttis taas ilmet. Küll mitte nii võimsalt kui eile, aga siiski. Ega rohkem olegi lisada, aeg ennast magama sättida. Homme (tegelikult juba täna) jälle päev :)!

(filmi koht)

Teisipäev, 20. juuli 2010

12.juuni, laupäev

On laupäeva õhtu, istun oma hütis läpakas süles ja mõtlen mida teha. Kell hakkab südaööle lähenema, aga 3 päeva kirjutamata elamusi kripeldab ka hingel. Sellest tuleb üks hiiglama pikk „seletuskiri“ ja üks on selge – täna öösel ma sellega ühele poole ei saa. Aga samas, homme ju ka päev ja kuna olen üsnagi põlenud päikesest, võin ju istuda küll oma hüti trepil varjus, kuulata lainete loksumist ja lihtsalt kirjutada... Aga asugem siis asja juurde:.............

Hehh, täna küll enam mingit asja ei tule, sest 3-e päeva pilte nokkides on kell saanud sujuvalt 0:33 ja hirmus uni tuli peale. Head ööd...

13.juuni, pühapäev

Kell on 13.11, äsja on just tugev hommik-lõuna söödud, dušši all käidud ja keha paksult aloe veraga sisse moositud. Nagu lubasin, istun ma enamuse päevast oma kämpas ja kirjutan. Kahjuks pole mul taustaks lainete loksumist nagu lootsin, vaid hoopis inglaste valjuhäälne loba. Loodan, et nad lõpetavad oma koosviibimise varsti... Aga nüüd siis järjekorras kõigest lähemalt:

10.juuni, neljapäev



Ärkasin umbes 9 paiku, kiirelt dušši alt läbi ja siis oma isiklikku kola kokku korjama. Tegin veel mõned pildid kohast, kus ma 700 BHT öö veetsin ja võtsin üles ka vaated, mis avanesid minu toa kõigist kolmest aknast. Läksin siis lähimasse söögikohta, et võtta kerge hommikueine. See lõppes hoopis kõhu korralikult täis laadimisega, sest kohalkud „sõõrikud“ paistsid nii ahvatlevad, et neid oli kindlasti vaja proovida. Kahetsema ma ei pidanud, sest need kookosekastmega üle valatud natukene krõbedad õlis küpsetatud taignapulgakesed olid paremad kui rohkes, üsnagi maitsetus kastmes ujuvad nuudlid koos mõningaste kana tükkidega. Tagasiteel hotelli mõtlesin, et hüppan ka läbi üle tee asuvast Watist, aga plaaniks see jäigi, sest seal käis parasjagu palvus kohalikele ja turiste sisse ei lastud. Küll aga soovitas mind väravas kinni pidanud mees mul minna vaatama Musta Buddha ja püüdis sujuvalt ka tuk-tuki. Pidin ennast hotellist välja kirjutama, palusin 5 min. aega ja pärast seda võis sõit alata. Hinnaks sai kokku lepitud 10 BHT 2-... h.
Tuli välja, et Musta Buddha olin ma eile juba näinud. Piont lihtsalt selles, et ta on sama kuldne kui kõik ülejäänud, kuid see ei kajastu millegipärast nimes :) Igal juhu viis noormees (jah, mu tänane tuk-tuki juht oli üsnagi poisike välimuselt) mu hoopis teise Wati. Seal oli vaikne ja kena. Tegin mõned pildid ja vahetasin paar sõna ühe kohalikuga kes rääkis isegi arusaadavat inglise keelt. Tagasi tuk-tuki juurde jõudes tegi noormees ettepaneku shopingu tuuriks. Tegin talle selgeks, et mul on teised plaanid ja näitasin kaardl, kuhu ma tahan täna jõuda veel enne kui pean bussiga Koh Samui poole loksuma hakkama. Minu arvestuste kohaselt pidi järgmiseks peatuspaigaks olema Dusiti linnaosas paiknev Zoo. Olin juba üsnagi väsinud tavalistest Watidest ja seal paiknevatest Buddhadest kuna tegelikult on need kohad üsnagi sarmased. Vahe lihtsalt selles, et kord on Buddha suur, kord väike, kord lamab, kord seisab, kord istub jne. Mõni Wat on mäe otsas, mõni mäe all, mõni suurem, mõni väiksem... Minu jutu peale, külastada Zood, noormes kihistas naerda ja hakkas lõputult peale käima ühe-peatuse-jutuga.



Lõpuks andsin alla ja ta viis mu selle poe ette kust mind just eile oli sujuvalt „välja visatud“. Keeldusin sinna minemast ja püüdsin selgeks teha, et kui ta tahab mind üldse kusagile shoppama viia, olen nõus minema ainult sellesse meeletult suurde ehete poodi kus tehakse kuld ja hõbe ehteid ja tegeletakse vääriskivide lihvimisega. Selle poe nime ma muidugi ei osanud öelda, aga tema teadis seda ilma nimetagi, sest arvatavasti on ta juba enne mind vedanud sinna tuhandeid turiste, et saada kätte oma bensiinikupong. No jah, astusin siis jälle uksest sisse. Mulle naeratati, naeratasin vastu. Pakuti vett, võtsin vastu. Määrati tädi, võtsin sappa. Ja ekskursioon mööda kolossaalset poodi algas taas... Vaatasin ja kiitsin viisakalt kaupa, aga mitte ainult viisakuse pärast. Seal oli tõepoolest väga kauneid ehteid, aga ka enamasti väga kalleid. Mida tuba edasi, seda taskukohasemaks asjad läksid. Olgem ausad, tegelikult oli mul juba eile seal soov midagi toredat ja läikivat omanada. Täna võtsin siis nõuks see temp ära teha. Kahe naise ja meeletute jõupingutuste abil jõudsime lõpuks selleni, et mul oli käes 2 sõrmust ja ma ei tahtnud enam kummastki loobuda :). Vahetasin need üsnagi normaalse rahasumma vastu mille ma siinkohal mainimata jätaksin ja õnnelike sellest tehingust oli päris mitu – mina ja tädid, ah jaa... ka tuk-tukipoiss kes oli saanud vahepeal kätte oma kupongi.
Minu soovil ja vastastikusel kokkuleppel algas sõit loomaaia poole. Väravas pani ta mu maha, ütles, et ei saa siin seista ja küsis kui kaua mul läheb. Ütlesin, et täpselt ei tea ja küsisin vastu, et kui suur see koht on. Poiss tegi nägu, et ei saa küsimusest aru ja lõpuks leppisime kokku, et olen seal ühe tunni ja ta võtab mu taas samast väravast peale. 150 BHT (või oli see 100 BHT?) pilet ja marssisin väravast sisse mõttega, et huvitav, kui palju jääb Tallinna loomaaed alla siinsele? Vastus oli varsti käes. Küsimuse oleks pidanud püstitama hoopis nii: Kui palju on Tallinna loomaaed parem siinsest? Lärmi oli meeletult ja Põhja-Eurooplase silma jaoks maitsetuid värvilisi plastikust lasteatraktsioone-karusselle samuti. Aga lastele need kindlasti meeldivad, tulgu nad kasvõi Alaskalt :) Igal juhul on see koht kuhu soovitan minna väikeste lastega perel. Park on ilus, laste atraktsioone on palju, loomi on ka omajagu ja territoorium on üsna suur. Tänu keskpäevale ja seega palavale ajale sain teha enamasti selliseid pilte:







Mulle oleks piisanud ala läbi kappamiseks 2h-st. Seega jäi mul tegelikult kahjuks 1h puudu. Kuna ei tahtnud kedagi petta ega alt vedada (loll turist nagu ma veel olen), ruttasin väravasse ja jäin 5-7 min. hiljaks. Pärast 15 min. ootamist ja ajaviiteks kotitäie mangotükkide ära krõbistamist sain aru, et seda poissi ma enam ei näe isegi parima tahtmise juures. Hiljem hakkasin mõistma, et tal polnud kavaski tagasi tulla ega mind oodata, sest olin mõtetu tibi kes ei tahtnud midagi osta ja keeldus shopingu-tuurist ja oma 10 BHTst oli tal täiesti ükskõik, sest küsimus oli tegelikult bensiinikupongide kogumises. Minu edasine plaan oli jõuda Suurde Paleesse mida olin eelmine õhtu Silmaringi Reisijuhi raamatust vaadanud (muideks, siinkohal pean mainima, et tegemist on raamatukogu raamatuga mille reisile kaasa võtsin, sest 600 EEK-i ühe raamatu eest välja käia pidasin ma liiga paljuks. Pealegi läheb mul seda vaja ainult siin, mitte hiljem kodus. Aga raamat ise on täiesti omal kohal). Järelikult pidin endale uue tuk-tuki kauplema. Vaidlesin kokku kolme tuk-tukimehega kes tahtsid 5 min. sõidu eest 100-200 BHT kui sõit ei sisalda shopingut. Saatsin nad kõik järjest pikalt... Seda nalja vaatas pealt üks kohalik noormees kes sättis endale just kiivrit pähe ja küsis, kuhu ma tahan minna. Kuna mul oli parasjagu jälle kaart näpuvahel, siis polnud seletamine keeruline ega aeganõudev. Täiesti juhuslikult oli noormehel sama tee :). Istusimegi koos motika selga, omavahel arutledes, et käigu need ahned tuk-tukimehed kus see ja teine... 5.min. pärast olin Suure Palee väravas. Sain veel noormehelt tema tel.nr.-i, et kui tagasi BK-i tulen enne ära sõitu siis võin talle helistada. Turistidele linna tutvustamine pidi olema tema hobiks ja kaup täiesti aus – turist saab ekskursiooni ja näha huvitavaid kohti, tema saab harjutada inglise keelt (kardan et minu käest tal küll inglise keele osas midagi õppida ei ole :)).


Suure Palee pilet maksis 350 BHT. Arvatavasti on see linna kõige kallim vaatamisväärsus üldse. Väravas ootasid loomulikult ka giidid kes kõik tahtsid teha ekskursiooni. Üks naine saigi minuga jutuotsa üles võetud. Hind oli 500 BHT, aga kui ma näitasin, et mul rahakotis polegi rohkem kui 350 BHT, oli rahul sellegagi (tegelikult mul muidugi oli, aga mitte selles vahes :)). Põhiliseks müügiargumendiks oli loomulikult jälle lausvale: Sa ei leia üles seda või toda kohta.... No jah, aga tegelikult ma ei kahetse giidi võtmist, sest üsnagi kenas inglise keeles seletati mulle mis on mis ja kes on kes. Suur Palee on väga kaunis ja sellest ei tahagi midagi kirjutada, sest fotosid on küllaga. Lamav Buddha oli ka täna plaanis, aga sinna ma väsimuse ja ajanappuse tõttu ei jõudnud.











Paleest lahkumisele järgnes võitlus jällegi tuk-tukimeestega, kes tahtsid 1 min. tee eest 50 BHT. Aga kuna ma enam vaielda ei viitsinud siis otsustasin minna jalgsi. Jalad olid küll väsinud ja ilm palav, aga mingi ime läbi hakkasin ma vaikselt kaardi järgi orjenteerumisest aru saama. 5 min. pärast olin ma Khao San Roadil ja sealt juba 2 min. pärast hotellis. Et teekond libedamalt läheks, näksisin ajaviiteks kotitäit tänavalt ostetud puhastatud Jakavilja (suur ja roheline nagu durian, aga ei haise :)). Hea oligi, et jõudsin hotelli varem, kuna tund enne bussi väljumist ilmus kohale noormees, kes korraldas mulle tuk-tuk-transfeeri kohta kust väljus buss. Vahepeal oli mul 15 min. aega hotelli lobbys istuda, võtta välja hoiuruumist oma kott ja peletada sellest hinna-kvaliteedi suhet üldse mitte omavast kohast eemale üks nägus seljakotirändurist noormees. Nimelt pugesin administraatori selja taha ja tegin noormehele nägusid ja vehkisin kätega, et ta mingil juhul sellesse hotelli ei jääks ja väljas mind ootaks. Aruka inimesena mõistis ta mind hoobilt ja saimegi väljas kokku. Rebisin oma märkmikust välja lehe kuhu olin kirjutanud ümberkaudsete odavate aga normaalsete hotellide aadressid ja andsin selle talle. Lugesin veel igaks juhuks sõnad peale, et ta mingil juhul ei teeks tegemist T.A.T.-ga, seest seal on kõik „väga hea hinnaga asjad“ väga kallid. Ei ole ju vaja, et pahaaimamatud inimesed ämbrisse astuksid, kui saab seda mingil moel vältida.

Umbes kell 17.30 jõudsin ma oma tuk-tuk-transfeeriga kohta, kus ootas mind 2-korruseline siniste ja roosade kroogitud ja plisseeritud kardinatega suur VIP-buss. 30 min. ootamist tänavakivil istudes ja võiski juba bussi koha sisse võtta ühes inglaste, sakslaste, venelaste ja kes-teab-mis-maalastega veel. Selgus, et buss tegi BK-s veel mitu peatust, enne kui päriselt teele asus. Kuna peatuste osa oli üsnagi igav siis tegin umbes 30 min.-lise uinaku, mis hiljem kokkuvõttes kurjasti kätte maksis, sest ülejäänud sõidu aja tegelesin ma põhiliselt magada püüdmisega. Ah jaa... poole aasta jooksul kolmas kord Avatari vaadata õnnestus mul ka :). Buss oli rahvast pilgeni täis ja minu kõrvale paigutati istuma üks neiu. Temal küll une puudust ei olnud. Vaatasin ja... olgem ausad, kadedaks tegi... Enne kui kell jõudis südaöösse tehti teel üks ja ainus peatus ühes söögikohas mis taas oli hästi spetsialiseerunud turistide nöörimisele (alla 50 BHTst asja ei olnud olemas, ükskõik kui väike või mõtetu see oli).