Kolmapäev, 21. juuli 2010

7. juuni, esmaspäev

Tai: Naeratuste maa... Kas tõesti?

Hommikune Eestimaa on ilus. Küll veidi udune, aga esimesed päikesekiired silitavad põldusid, püüdes tihedast pilvkattest läbi tungida. Kell on täpselt 7.00 ja olen kusagil... Tallinna ja Pärnu vahel. Kell 5.40 bussi istudes oli kummaline tunne, et „Kas tõesti...“. Jah, tõesti... Siin ma siis lähen, paljasjalgne Eesti tüdruk teel Riiga, et sõita Kiievisse, et sõita Bangkoki. Paljasjalgne seepärast, et jalas on mul ainult plätud ja rohkem ei ühtegi jalanõud kaasas :). Eile asju pakkides oli naljakas see, et kui muidu tuleb pidevalt meelde asju mida reisile minekuks veel kotti pista siis seekord oli suisa vastupidi – jõllitasin õhtu otsa oma kirjutuslauale ritta seatud asju ja pidasin aru, mida sealt veel välja praakida. Kokkuvõttes ei saanud kaasa võetud eriti midagi, aga kotti käeotsa riputades tundus see ikkagi liiga raske. Ja seda kõike tänu selles sisalduvatele tehnilistele vidinatele mis vajalikud mugavaks ja internetiseeritud äraolemiseks. Praegu taban end mõttelt, et „imelik inimene, ise läheb puhkusele ja siis teeb kõik selleks et olla inimestele kättesaadav ja maailma asjadega kursis“. Aga kuna tegemist on põhimõtteliselt Pea Ees Tundmatus Kohas Vette Hüppamisega siis võivad tublid kommunikatsioonivahendid isegi õigustatud olla. Eks selgub resümee nende vajalikkusest kuu pärast kui olen tagasiteel. Aga nüüd pisut sõiduvahendist milles hetkel istun: Tegemist firma Eurolines mõnusa ja mugava väikebussiga mille sõbralik 2-liikmeline meeskond on eriti viks ja viisakas. Kuna piletil seisis Extra Express Very Lux Special Lounge (mõni sõna on nüüd küll üle, aga kes see täpselt mäletab :)) siis pakuti ka väikest hommikusööki ja –jooki, kõrvaklappe meeldiva muusikaga, värsket ajalehte, interneti ja isegi 220V-i iga istumise kõrvalt. Ehk siis makstud 450.- pileti eest tundub täiesti õigustatud olevat, et saada Tallinna bussijaamast otse Riia lennuväljale. Igaks juhuks rohkem ei kiida, kuna olen alles Pärnus ja kohale jõudmisega läheb veel kõvasti aega...
Hüvasti, Maarjamaa... Tere Läti Vabariik! Aeg on möödunud kenasti mööda hotelliveebe kolades ja võimalike öömajasid otsides. Üldiselt saate selle kuu aja jooksul ülevaate sellest kuidas vaene inimene reisib :P. Ehk siis päevaraha keskmiselt mitte üle 300.- (sisaldab ka kulutust öömajale). Endalgi ääretult põnev, mis hakkab saama siis kui kõik ei ole 5 tärni ja ette-taha ära tehtud-broneeritud. Elame-näeme ;). Hetkel ei hakka kandidaate siia üles riputama, aga neid on praeguse seisuga juba 4 ja kindlasti lisandub veel. Lõpliku valiku teeb minu isiklik kõhutunne ja siis juba väljavalitust ja selle võludest-valudest pikemalt, kuid see on homne teema. Läbitud Lätimaa kohta võin öelda vaid seda, et see on sama kaunis kui Eesti – külastage kindlasti! Lennujaama jõudsin selle Lux-teenindusega 15 min. planeeritust varem. Läbinud rea kohustuslike järjekordi, leidsin ennast umbes 30 min. pärast aknalaualt istumast ja pardalepääsu ootamast. Kõik lihtne ja kiire kuni Kiievisse jõudmiseni. Uni oli hea, seeläbi lend kiire ja mugav. Kuna check-inist oli eraldatud mulle ja ühele teisele reisijale sama istekoht ja ma ei tahtnud teda sülle võtta, siis kolisin vabatahtlikult (sest tädi seisis käed puusas) rea taha poole. Oleks ta vaeseke märganud ise varem, et seal on varuväljapääsud ja jalgadele seega 1,5m ruumi, poleks ta jalad-kurgu-all-kohta kindlasti endale tahtnud vaid küsinud kenasti (käed jätkuvalt puusas), kas ta võiks ise sinna istuda. Aga seekord siis sedapidi :).
Aga et siis Kiiev... No lugu algas sellega, et ronisin teistega koos nagu kord ja kohus passikontrolli, sest muid suunavaid silte peale WC ja Stuff Only ei olnud (arvatavasti tänu remondile mis parasjagu käimas). Siis selgus, et mul mingi kaart täitmata ja pean uuesti tulema kui see täidetud. Ei pannud midagi imeks, sest siis kui teised lennukis kaarti täita pusisid, mina ju magasin. No leidsin paberid posti küljest üles ja kritseldasin sinna nii palju kui oskasin. Ja siis uuesti järjekorda uue lennukitäie rahvaga. Igaks juhuks sama kontrollijat enam ei valinud ja õigesti tegingi. Nähes minu edasilennu piletit küsis noormees, et kas mul on tõesti plaanis linna vahepeal minna. Minult kiire pearaputuse vastuseks saanud, suunas ta mind trepist üles, kus ma ülejäänud transiitidega järgnevad 10h veetsin. Jah, 10h, kuigi pidi olema 7h, aga mis see tühine 3h ikka veel oodata on kui oled niigi pool päeva mööda kõndivaid inimesi passinud. Kellegiga sõbruneda mul esialgu plaanis ei olnud. Nii ma siis istusin, vaikisin, vaatasin, lõbustasin ennast sellega, et kuulasin mida teised räägivad ja sain aru, et vahelduseks on päris vahva vait olla :). Aga kogu see lugu hakkas ära tüütama siis kui juba 4 kord (mõnikord 30 min. teinekord jällegi 15 min. vahedega) pardale pääsu aega edasi lükati. Ja uus päev lähenes...
Naljakatest tähelepanekutest lennujaama söögi-joogi kohta veel nii palju, et cafe latte arvavad nad olema kokteili, sest serveerit see mulle kenas klaas nõus (mis iseenesest täiesti tavaline ju), aga ilma suhkruta ja sees oli joomiseks pikk kokteilikõrs :) Ja elu võileivaelamuse sain ma kaaaa... 6 USD-i eest sain ma klassikalise rasvapiruka järgi lõhnava ja maitseva (kuigi oma olemuselt ta seda tepsmitte ei olnud, tegemist oli täiesti tavalise seemne saiakesega) kana võileivaks kutsutava asja. Kana ma sealt vahelt küll väga palju ei tuvastanud, küll aga ohtrasti viilutatud šampinjone :). Arvatavasti on tegemist minu elu kõige viletsama kuid samas kõige kallima võileivaga, aga nälg ei anna häbeneda, kinni ma ta pistsin, sest enda üsnagi juhuslikult kaasa võetud ja hommikusöögist üle jäänud (tänu bussis pakutule) spinatipiruka varud said juba päeval otsa.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar