Kolmapäev, 21. juuli 2010

8. juuni, teisipäev

Taas lükati väljalennu aega edasi. Seekord siis 00.45ks. Võtan seda juba üsna ükskõikselt ja enne ei usu pardale pääsu kui paar teetöölise vestis kodaniku hakkavad leti taga sebima. Seni aga vaatan rõõmsasti lakke ja jälgin aegajalt Delhi lennule minevate India perede pisikesi põngerjaid kui kisa miskipärast jälle liiga suureks paisub. 00.15, mis mu silmad näevad – ekraanile ilmub kiri Bangkok – boarding. 5 min. pärast ilmus ka teetöölise vestis onu, temale järgnes 2 min. pärast samasuguses vestis tädi ja uskumatu, boarding sai peale hakata. Ei läind kolme päevagi :). Lennukis vaatasin juba, et mul veab ja minu kõrval jääb tõepoolest koht tühjaks ja ma saan oma ööune magada peaaegu et voodis, ehk siis üle kahe koha. Aga minu mõttest minuti möödudes pistis üks asiaadi välimusega noormees nina üle istme seljatoe ja küsis, et kas ta võib minu kõrvale istuda. Oleksin võinud ju keelduda, aga kuna küsija oli äärmiselt viisakas ja kuidagi meeldiva olemusega, siis järsk NO tundus kuidagi kohatu. Niipalju siis minu kohe algama pidavast ööunest minivoodis. Samas ma sain teada palju Vietnamis elavate inimeste elust ja ka seda, et minu inglise keel ei olegi kõige hullem :) Mingil hetkel võttis uni siiski võimust ... Nagu hiljem selgus, oli tööjaotus suurepärane – mina magasin ja mu truu uus Vietnami sõber valvas mu und :). Ega rohkem ei kommenteerikski, aga niipalju lisan, et naljakaid detaile kogu sellest lennukis veedetud ajast olen ma nõus eraviisiliselt oma sõpradega jagama. Seega, kui huvitatud olete siis küsige.
Oma kotiga mööda pikka Bangkoki lennujaama koridori kolistades oli mu peas ainult üks mõte: Kas sõber Sass rääkis õigust? Teemaks siis see, et kui olla üle 15 päeva Tais ja teha piiril viisa, siis peab olema ette näidata ka vahepealne Taist lahkumise pilet. Sõber Sass oli 2 kuud tagasi hakkama saanud nii, et piletit piiril ette näidata ei olnud. Otsustasin siis proovida minagi. Kõik läks libedalt kuni onuni, kes mu viisataotluse peale midagi sikerdas. Kui ta oli aru saanud, et ma just kõige seadusekuulekamalt hetkel ei käitu, aga seletasin visalt, et mul plaanis vahepeal Malaisiasse sõita, hakkas ta kohalikus keeles väga intensiivelt enda ette pobisema, aga vajalikud märkmed tegi taotluse peale siiski ära. Ehk siit nüüd minu poolne soovitus: Kui võimalik, ärge sellele riskile siiski minge, sest mõni onu võib ka pahas tujus olla. Edasi läks kõik kiirelt jälle: rabasin T.A.T.-ist linna kaardi, sellest polnud suurt abi. Aga aitas nõutu näoga kaardi uurimine :), sest üks onkel järgmisest putkast arvas kohe, et tema kaart on palju parem ja seletas kohe kiirelt ja selgelt ära ka, millega kesklinna suunduda on võimalik. Mina valisin bussi – 1. korrus, pilet 150 BHT, sõidu aeg umbes 1h ja kohal ma olingi. Bussis sain veel tuttavaks ühe Ukraina tüdrukuga, ja teada, et minu vene keel on ikka väga halb, aga samas mitte ka nii halb kui ma ise arvasin. Bussist maha astudes kargas mulle sõbralikult turja kohe taas üks onkel, kes pärima, et kus ma ööbin. Püüdsin seletada, et mul on paar kandidaati olemas, aga pean nad lihtsalt üles leidma. Tema loomulikult tahtis teada, mis hotelle ma silmas pean. Küsis ka broneeringu kohta mida mul loomulikult polnud. Kuuldes Rambuttry Village nime vangutas nõutult pead ja lausus: „Kui sul broneeringut ei ole, on see hirmus kallis ja kõige targem oleks sul läbi minna T.A.T büroost, mis on ametlik riiklik reisibüroo Taimaal, kust saab kõiki teenuseid kõige odavamalt ja kõige turvalisemalt. Pealegi on mu sõber nõus sind Tuk-tukiga kohe sinna viima kõigest 5 BHT eest, sest see aub lähedal“. No mis saab olla minul ametliku, riikliku, turvalise ja professionaalse nõuande vastu. 5 BHT sõidu eest pole ka teab mis raha... Ja nii ma siis sõitsingi.


Koht kuhu sattusin oli mõnusalt jahe ja täis viisakalt riietatud inglise keelt kõnelevaid tailasi. Saanud kätte topsi jahedat vett, hakati mulle koostama reisiplaani kogu kuuks, mitte otsima ööbimiskohta tänaseks ööks. Tädi sattus ikka eriti hoogu ja planeeris minu käigud esimesest päevast kuni viimaseni ning seda umbes 10 min. jooksul (uskumatu professionaalsus). Küsisin, et mis see nali ka maksma läheb? Väike klõbin kalkulaatoril ja ekraanile ilmus summaks tühine 43 000 BHT ehk täpselt 2 minu reisi eelarvet :) Kuidagimoodi keerutasin end välja, lubades mõelda ja ehk siis tagasi tulla... ja püüdsin juttu ikka rohkem tänasele öömajale viia. „Ah et öömaja... jaa... alla 1000 BHT BK-s öömaja eriti ei leia (pööritasin silmi selle peale), aga ma ühte kohta siiski tean, kus 1 öö on 750 BHT. Mitu ööd sa tahtsid? 3?4?“ Vaatasin jutu käigus minule ulatatud reklaambukletti ja hindasin pilguga pildil nähtut – B.B. House... No polnud ju vigagi... Mingi sisetunne ja kahtlus hinges käskis mul vaielda ööde arv siiski 2-le. Maksma pidin loomulikul kohe. Tädi soovitas mul tuk-tuki võtta, sest tee pikkus pidi tukiga olema umbes 10 min. Nii ma siis tegingi. Juhiga kokku lepitud 15 BHT ja sõit võis jälle alata. Hotelli ees ulatasin 15 BHT mille peale jäi tuki-juht käsi pikkas mind vaatama. Küsisin, et mis viga? Viga oli selles, et fifteen ja fifty kõlavad nende tai-inglise keeles täpselt ühte moodi ja iial ei või aru saada, kummaga on tegemist. Loomulikult sain aru, et tegemist on tüssamisega, aga kuna olin piisavalt väsinud, andsin suurema kisa ära hoidmiseks 15 BHT veel ja laususin kindlameelselt ning üsna tigedalt kulmu kortsutades, et rohkem lihtsalt ei saa ja kõik! Järgnes hotelliga tutvumine, sh loomulikult oma toaga mis mind esmapilgul üsna sõnatuks ja nõutuks tegi, aga mis sa ikka saada tahad kui oled rumala ja üsnagi segi aetud peaga „põrsa kotis“ ostnud.
Käinud korraks dušši alt läbi ja vahetanud riided, seadsin sammud Khao San Roadi poole, kuna kell hakkas saama juba 19.00 ja väljas kiskus pimedaks. Eesmärgiks 2 asja: 1. Teha kindlaks, kas tädil seal riiklikus turismiagentuuris oli tõepoolest õigus, või sain ma haledalt lüpsta. 2. Süüa tänase päeva esimene korralik söök, sest lennukis hommikueineks olnud mulgipudruga täidetud soolased pannkoogid seda tepsmitte ei olnud. 3. Eesmärk oli tegelikult ka, aga see selline lihtne ja iseenesest mõistetav – tutvuda kohaliku eluoluga. Nüüd on sobiv koht vabandamiseks. Fotokas oli mul ausõna kaasas, aga ühtegi pilti ma sellega ei teinud. Seega jäi üles pildistamata öine tänavamelu, minu esimene söök (mis oli lihtne, aga suurepärane), minu teine söök (mis oli lihtne, aga suurepärane), minu kolmas söök (mis oli lihtne, aga suurepärane), minu... :) No mis teha, kõik on vaja ju järele proovida ja KOHE. Tagasiteel hotelli sai ka puuvilju kaasa ostetud – mangustanid ja mingid kollased kobaras asetsevad junnid mille nime ma veel ei tea, aga kindlasti aja jooksul õpin. Ehk siis söögiga tundub kõik OK olevat. Juba väga mitu head tundi on möödas ja Wc-sse ei kisu, seega oli hea valik. Vaatasin hoolsasti, kus kohalikud väikesed Tai prouad istusid ja toitu nautisid ning sättisin ise ka ennast nende presendist katuste alla, läikivast plekist laudade taha, plastmassist tooli peale. 50 BHT ja suurepärane kanaroog koos riisi ja 0,5l pudeli veega oli minu. Huvitav, kas siin saabki iga kord 21 eeguga terve kõhutäie? Need edasised mainitud söögid olid pigem sellised mõnusad ampsud mida möödaminnes lihtsalt pidi kaasa võtma, sest lõhn või välimus kutsusid seda tegema. Jutt käib grillil küpsetatud kanatükikestest vardas ja juba kenasti puhastatud värsketest eksootilistest puuviljalõikudest. ...aga kui nüüd rääkida sellest hotelli-ekspeditsioonist, siis võin öelda kõval häälel: Muuuuuuuuuuuuuu...., sest lüpsta sain ma tõepoolest. Lisaks pisut odavamale hinnale on tubade kvaliteet minu poolt varem välja otsitud hotellides tunduvalt parem. Juhul kui otsustan veel mõned päevad Bangkokis veeta, pole kolimises kahtlustki. Kella 22.00 paiku hakkas vihma sadama. Mitte lihtsalt sadama, vaid vett tuli kohe kohinal koos kärtsu ja mürtsuga mida äike tekitas. Olin umbes 10 min. enne oma praegusesse pesakesse jõudnud, mille pilte viitsin ma arvatavasti homme teha (tegemata kindlasti ei jäta). Ronisin uuesti dušši alla, et valmistuda mitte-enam-välja-minema ja dušširuumi ust sealt väljumiseks uuesti lahti lükates selgus, et astusin otse basseini. Nimelt tuli koridori laevalgusti juhtme august kohinal vett ja paar minutit hiljem ka mujalt. Panin ennast taas riidesse, et minna küsima, kas nii peabki olema? Neiu kes fuajees istus naeratas armsasti ja kehitas õlgu. Tegelikult ta vist ei saanud päris täpselt aru, mida ma silmas pidasin, sest kuna majas on pool lahtised alad, siis lainetas põrand ka teistes kohtades. Kuna minu toa lagi veel läbi ei lasknud, ei viitsinud ma seletamisega rohkem vaeva näha. Tagasi tuppa suundudes avastasin alumisest koridorist tikutopsi suuruse prussaka, kes oli kogemata kombel ristseliti maha kukkunud ja siputas meeleheitlikult jalgadega kuna tiivad olid märja põranda külge üsna otsustavalt kinni kleepunud. Olen küll suur loomaarmastaja, aga selle päästeoperatsiooni jätsin seekord vahele... Kui homme ka sajab, ja läbi sajab, teen ma oma fotokaga väikese videoreportaaži sellest suurepärasest ööbimiskohast :). Aga nüüd, head ööd, sest kell heliseb juba 6h pärast – ega puhkus pole raisata! ;)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar