Teisipäev, 20. juuli 2010

17.juuni, neljapäev

„Hommik algas vihmaga ja seega lõppes pidu akna taga tavalisest varem. Nautisin viimaseid tunde korraliku und ilma kõrvatroppideta. Täna on siis see päev kus minu ja Tanja teed lähevad lahku. Kahju. Meil oli koos päris tore“.
Just neid paari rida kirjutades tundsin, et süda on ikka liiga paha selleks et jätkata. Ilm oli tuuline ja praam mis viis mind järgmisesse sihtpunkti ehk Kho Taole loksus üsnagi korralikult. Panin märkmiku kotti ja toetasin selja vastu laevukese seina ning mõtisklesin selle üle, et täna on kaks ühes – laevasõit ja lõbustuspark mille atraktsiooniks on „Okseratas“. Reis oli kestnud juba kõva 10-15 min kui minu ees istuv tüdruk juba pistiski pea kilekotti... Olgem ausad, ega ma isegi koti otsimisest sel hetkel väga kaugel ei olnud. Andsin talle paki salvrätikuid oma kotist ja kiirustasin otsustaval sammul trepist üles, õue värske õhu kätte. Seal kohtasin veel umbes 10-t näost rohelist inimest ja võtsin kenasti nende vahele istet. Parem oli... Loksus vähem ja tuul ning aegajalt sadada ähvardav vihm olid värskendavad. Vaatasin kella, kannatusi oli jäänud veel umbes 1,5 h... Ei mäletagi täpselt kuidas, aga kuidagi sai see aeg ära veedetud. Mõtlesin veel vahepeal Tanja peale kes sõidab täna BK-i ja seega kestab tema laevareis 3-4h, mis pidi olenema suuresti ilmast ja ilm oli täna meil....
Igal juhul Koh Taole jõudes tuli ka päike pilve tagant välja meid tervitama. Marssisin mööda tänavat Sassi soovitatud Save Bungalow poole. Lahke perenaine näitas võimalike ruume ja tutvustas nende hindu. Olin just järjekordse maja trepist alla astumas kui sisse tormas noormees, suur seljakott seljas, samuti majutuskohta otsimas. Hind ei tundunud meile kummagile just väga soodne ja nii seadsime sammud tänavale. Võtsin jutuotsa üles ja küsisin, et kas ta ise ka teab kuhu ta läheb? Vastus oli eitav, aga sellest piisas, et edasine tutvumisjutt arenema hakkaks. Kuuldes, et ma olen Eestist sain ma peaaegu aplausi osaliseks, sest 2002.a. oli ta olnud Eestis ja see oli väga sügava ja ilusa mulje temasse jätnud. Igal juhul kavatseb ta kunagi jälle Eestit külastada. Seda oli kena kuulda. Tänaval ootasid veel 2 tüdrukut, kes teatasid kiirelt käega seljataha viibates: „seal pole midagi soodsat“. Üks tüdruk osutus noormehe väljavalituks ja teisega olid nad kohtunud just praamil. Arvatavasti korralikult iiveldav süda liitis selle 2h jooksul paljusid. Sõpra tunned hädas nagu öeldakse.
Californiast pärit poisi ja Austraaliast pärit tüdruku nime ma praegusel hetkel ei mäleta, aga Shotimaalt pärit tüdruku nimi on Beth. Leppisime kokku, et ei hakka kõik koos tänavat mööda kottidega ringi jooksma vaid teeme tööjaotuse – tüdrukud valvavad kotte ja poiss jookseb üksi :). Umbes 30 min. möödudes tuli noormees tagasi ja teatas rõõmu-uudist, et oligi leidnud meile kõigile pesa järgmiseks 3 päevaks. Sellele järgnes pikk seletus veel mingist merejalaväelase-värgist mida ma ei suutnud korralikult ära fikseerida, aga igal juhul oli uue elupaiga omaniku ja selle noormehe vahel mingi militaarne seos ja seega meile special price toa eest. Asusime Mr. J Bungalow poole teele, mis jäi keskuse tänavatest 100-150 m eemale. Minust ja Bethist said toakaaslased ja kumbki maksis 450 BHT 3 öö eest, mis on tegelikult vägagi special price. Tuba oli suur, WC ja dušš toas (külma veega, ehk siis päeval õues soojeneva veega), 2 eraldi voodit ja ennäe imet, ka mõned kapid ja riiulid seekord. Ainus tuvastatav probleem oli mitte nii puhtad ja nägusad voodiriided kui oleks oodanud. Sellega ehk annab homme midagi ette võtta, kuna avastuseni jõudsin alles õhtul.

(video koht)

Kiire karastav pesu ja siis piirkonda avastama. Keskusest ostsime kaasa hunniku puuvilja kuna seda müüdi normaalselt iga nurga peal, mitte nagu Koh Pha Nganil, et otsi tikutulega taga. Kõndisime mööda tänavaid, astusime sisse siia ja sinna, et kohalike oludega tutvuda. Tänaval küpestati õlis kreveti- ja krabikooke 10 BHT/tk, neid oli vaja kindlasti proovida. Kommentaariks: Mmmmmmmmm.... :). Jalutuskäik venis piisavalt pikaks ja tagasi tuppa jõudes oli juba pime. Täna tegin enda jaoks suure avastuse, et minu varem peaaegu olematu inglise keel on hüppeliselt arenenud 10 päevaga. Pool reisist on veel ees ja arenguruumi küllaga – ehk jõuab... Kell polegi palju, aga välja minna enam ei viitsi. Beth on sõitnud peaaegu 24 h erinevate transpordivahenditega ja mina veedan oma õhtut kirjutades, sest paar päeva on jälle tänu hoogsale elurütmile kirja panemata jäänud. ...mingid kummalised loomad ja linnud karjuvad aegajalt akna taga...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar