Ärgates avastasime, et suuremat rannailma pole täna loota. Huul oli hullusti paistes ja kole nii et ei tahtnud oma nägu nähagi, aga tänu toa IGAS seinas olevale suurele peeglile oli seda suhteliselt võimatu vältida. Nii ma siis istusin oma voodil, suhteliselt hapu olekuga. Kurk oli õnneks juba parem ja seega polnud vaja enam apteeki külastada. Võtsime ette retke mööda oma randa ja läksime ka kaema, kas teiselpool küla asuv rand on ikka nii paha nagu eile kohalikud rääkisi või on tegemist jällegi tule-osta-siit-müügitrikiga. Väike ronimine mööda suvalist, natuke mägist tänavajuppi ja jõudsime sadamasse. Jah, rand oli kole. Seekord räägiti õigust. Tagasi kõndides saime aru, et keskus on tegelikult poole suurem kui me eile arvasime ja enamus odavaid söögikohti asub seal kus me eile ei käinud :). 
Tegime mõned pildid siin ja seal, vaatasime läbi kogu kaubandusvõrgu, uurisime juba vaikselt BK-i ja Koh Tao piletihindu ning narrisime isekeskis igal nurgal tüütavat taksomaafiat. Turistide seas laialt leviv nali on see, et kui järjekordne tegelane hüüab sulle: Taxi-taxi, siis sina hüüad talle vastu: No, walki-walki. (Järgmistel päevadel kohatud seltskondadelt sain ka täiesti ühese vastuse, et sellist transpordikorraldust pole nad kohanud veel mitte kusagil mujal maailmas. Igal juhul on see jätnud enamusele saare külastajatest täiesti uskumatu ja unustamatu mulje, kahjuks negatiivses mõttes). Edasi läks Tanja randa pilvi võtma ja mina ühendusin mõneks ajaks läbi Skype Eestimaaga. Kuna kirjutamiseks mingit erilist hoogu ei suutnud üles võtta, ühinesin temaga peagi. Päevitamiseks väga sobiliku ilma ei olnud, aga vesi oli endiselt mõnus. Panin siis ennast taas likku, lihtsalt lebades madalas vees nagu liivale kinni jäänud emavaal. Kui päike ikka lõplikult ära kadus, korjasime oma kodinad kokku ja läksime tagasi hotelli. Pärast järjekordset väikest pesu olime oma õhtuseks ringiks taas valmis. (Arvatavasti pole ma elu sees ennast nii palju pesenud kui siin. Täiesti uskumatu. Tuled dušši alt ja 30 min pärast tahaks tegelikult juba tagas minna. Kõige parem oleks seista kogu aeg voolava mageda vee all :)) 
Võtsime mõnusa õhtueine lamamismattide ja –patjadega varustatud kohvikus ning suundusime taas läbi tiheda kaubandusvõrgu rannale. Sunrise ja suurel ekraanil palli taga ajavad mehed ootasid. 2 mängu oli täpselt paras vaadata, lüristades kõrvale suurepärast puuviljakokteili. Teise mängu lõpuks oli 60-70 m kaugusel Cactuses alanud pidu, mis eile tänu väsimusele enamjaolt nägemata jäi. Täna me seda viga enam ei teinud. Seadsime sammud sinna, et oma silmaga näha, kuidas kamp higiseid kohalikke mehepoegi tuleshowd tegid. Midagi pole öelda – osavad on nad selles. Kirjeldada jällegi mõtetu, seepärast võtsin fotoka ja tegin järjekordselt filmi, isegi mitu... väga mitu... (filmide koht)
Kui rahvas oli juba parasjagu purjus ja tulest ning vaatemängust kuumaks köetud, algasid mängud pidutsejatele. Ka nendest on nii mõnigi film tehtud. Üldiselt saime sel õhtul lõplikult aru, et see piirkond saarest kuulub noortele pidutsejatele-elunautlejatele, kelle hea peo standardiks on rohke alkohol ja enda igakülgne väljaelamine.
(filmide koht)
Alkoholi puudust siin ei ole, sest seda ei müüda klaasiga vaid hoopiski ämbriga. Budget koosneb väikesest ämbrist, jääst, omavahel kokkusobivast karastusjoogi purgist ja alkoholi pudelist ning niimitmest kõrrest kuimitme sõbraga sa tahad ämbrit jagada. Pika leti taga oma 20-s müügiboksis istuvad müüjad karjuvad vahetpidamata, püüdes sinu tähelepanu just endale saada – ka see vääris filmimist... Kogu programm vaadatud-filmitud, oli kell juba sujuvalt 2 saanud. Kuna midagi uut ja huvitavat polnud enam tulemas, otsustasime hotelli minna, sest nagunii saame seda seal sujuvalt edasi nautida. Lihtsalt kohad on olemiseks paremad – saab lamada. Ja kui tõepoolest ikka tuline soov magamiseks tuli, siis: Ega`s muud kui tropid kõrva!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar