Teisipäev, 20. juuli 2010

22.juuni, teisipäev

Tirts püsis vagusi ja öö möödus vaikselt. Hommikul otsustasin, et võtan asja väga rahulikult ja täna Angkor Wati poole kohe jooksu ei pista. Uurin linna, uurin hindu, külastan turgusid ja vaatan mis päev endaga lihtsalt kaasa toob. Ja pärast hommikusööki mis sisaldas meeletult suurt saia ja omletti juustuga hakkaski juba vaikselt tooma... Nimelt astus hotelli registratuuris ligi noormees, kes küsis minu Angkor Wati plaanide kohta. Ütlesin, et kavatsen minna homme. Tema seletama, et peaksin pileti täna ära ostma, sest siis saan veel täna õhtul sama piletiga minna kas Angkor Wati või siis Phnom Bakhengi päikeseloojangut nautima. Olin sellest kusagilt lugenud ja seekord ei kahelnud sõnade õigsuses. Kuna kompleksi külastamise pileteid mingid agentuurid ega vahendajad müüa ei saa, oli tema huviks hoopiski minu transport sinna. Nii ka jutt sellele läks, et kas mul juba kellegiga kokkulepe olemas. Ajapikku selgus, et tegelikult oleks pidanud mind edaspidi sõidutama see tuk-tukijuht, kes mind eile saabudes vastu võttis ja kõik imestasid siiralt, kuidas mul pole selle mehega mitte mingit kokkulepet. Nii otsustatigi otsida mulle uus juht kes kell 16.30 mu hotellist peale võtaks. Kuigi teema jäi pisut poolikuks olin üsnagi kindel, et ega mul pääsu ei ole.

Seadsin sammud Old Marketi poole, sest kus sa ikka eluga paremini tutvuda saad kui turul. Lühidalt kokkuvõttes müüs kirju seltskond erinevaid tegelasi kõikvõimaliku kila-kola. Siinne turg meeldis mulle isegi rohkem kui seni nähtud Tai turud ning tänavakaubandus. Seda panin tähele juba eile unise peaga Night Marketil ringi kolades. Meestel ehk polegi seal nii huvitav, aga naiste jaoks on see igapäevase pudi-padi paradiis :). Huvitavat kaupa mida kaasa võiks osta leidus küllaga. Nüüd tuli aga hinnad selgeks teha. Kõige lihtsam viis selleks on lubada kõigepealt jällegi endale, et ei osta mitte midagi ja seejärel hakata küsima ennast huvitavate kaupade kohta põhimõtteliselt kõndimise pealt. Esialgu tuleb vastuseks üks hind, aga kui müüja juba sinu seljatagust nägema hakkab, siis jagatakse kiirelt algne hind 2-ga ehk summa saab poole väiksem. Peatuma ei tasu selle peale jääda, sest siis võib asi lõppeda ostuga :). Süsteem oli hea ja ülevaade kaupadest ning nende mõistlikest ostuhindadest hakkas tasapisi välja kujunema.




Edasi lonkisin mööda linna lihtsalt tutvudes oludega ja vaadates, kuidas kohalik rahvas elab. Tänasest päevast on mul nüüd rida üsnagi ilmekaid fotosid kohalikust elanikkonnast ja kontrastiderohkest hotelli- ja hurtsikulinnast.







1,5 h enne Angkor Wati minekut jõudsin hotelli tagasi. Põrkusin jälle sama noormehega kokku ja vaidlesime selgeks mootorrattatakso hinna (tänane sõit + homme suur ring, ehk kõik võimalikud kompleksi kuuluvad templid). Hinnaks sai 18 USD ja kuigi mina saavutatuga rahule ei jäänud, ütlesid registratuuri neiud, et see hind on suhteliselt OK ja et tavaliselt makstakse natuke rohkem. Kell 16.30 kohtusin oma mootorrattatakso juhiga kelleks osutus umbes 16-aastane noormees kes veidi vanema välimuse saavutamiseks äsja kasvama hakanud vuntsi nina all kandis. Suurt usaldust see nali minus ei tekitanud, aga teadmine sellest, kuidas nad siin päevast päeva rolleritega ringi kimavad lapsest peale (alates sellest kui jõud lubab rollerit püsti hoida), otsustasin täna proovisõidu ära teha. Kaks tähelepanekut sellest sõidust: punast tuld ja inglise keelt noormees ei mõista, aga muidu oli OK. Tee viis piletiostu punkti. 20 USD, väike pildistamine isikliku pileti tarvis ja sissepääs oligi lunastatud. Edasine tee viis Phnom Bakhengi mis asus üsna kõrgel mäe otsas. Sinna tuli muidugi ronida jalgsi, aga mis saigi mul olla mõnusa jalutuskäigu vastu mööda vihmaniisket metsarada mis lõhnas üsna sarnaselt meie suvisele niiskele metsale. Puudevarjust väljudes võttis külastajaid vastu templimüür ja selle taga asusid kunagise kindlasti väga kauni ja suursuguse Phnom Bakhengi templi varemed. Ülesse viis trepp mida võiks võrrelda ehk ülilihtsa mägironimisseinaga. Ehk siis üles saamiseks tuli appi võtta nii käed kui ka jalad. Igal juhul kõrgust kartvad, kehva füüsilise vormiga või lihtsalt nõrganärvilised inimesed sinna ülesse ei saa. Ja enne üles ronimist soovitan soojalt hinnata üle ka oma alla ronimise oskused. Ülevalt avanes vaade ümbruskonnale, täna küll ilma päikeseloojanguta, sest ilm oli pilves. Mis sest, tore oli ikkagi... Olin rõõmus, et üks paljudest ees ootavatest kohtadest on juba külastatud, sest jutu järgi pidi olema neid niiiii palju ja see pidi olema niiiiii aeganõudev, et ühe päevaga küll suure ja väikese ringi templeid ära ei külasta. Seega ootab mind homme ees Mission Impossible. Pildistatud varemeid ühe ja teise nurga alt, ronisin alla tagasi ja sõit koju võis alata.




Hommikuseks väljasõidu ajaks sai määratud kell 5.00 ja päev tõotas tulla ülipikk – arvatavasti päikeseloojanguni... Õhtu oli ilus ja otsustasin endale kinkida kena söögikorra Night Marketi vastas asuvas Khmeeri restoranis. Restoranil oli 2 korrust: 1. korrus kinnine ja konditsioneeriga, 2.korrus lahtine, vaatega turule ja tänavale. Istusin üksinda 2. korrusel, seltsiks seisev kelner kes jälgis iga mu liigutust ja tahtmise korral võis lugeda iga mu suutäit. Tänaval mängis kohalik rahvapilliansambel mis siinkandis koosneb enamasti maamiini ohvritest ehk inimestest, kes on kaotanud oma käe või jala või silmanägemise tänu maamiinile. Sõnaga, kui sust enam töölooma pole, jääb sul üle vaid pilli tinistama õppida ja turistide almustest elada. Etteruttavalt võin öelda, et selliseid ansambleid on juba siin piirkonnas kümneid ja kümneid, sest templeid külastades istus iga objekti juures vähemalt 1 selline 5-6 liikmeline seltskond, suuremate koplekside juures mitu. Tinin oli lihtne, aga lõi meeleolu. Viis oli pidevalt kuidagi sarnane nagu mängitaks tund aega järjest sama lugu. Sõin, vaatasin tänavale ja kuulasin muusikat... Igatsus tuli peale... Igatsus lähimate sõprade järele. Mitte et ma oleks tahtnud olla tagasi Eestis, aga oleks tahtnud, et nad oleksid siin koos minuga. See hetk seal üleval rõdul oli kuidagi nii eriline, et oleks tahtnud seda kellegagi jagada...
Edasi viis teekond turule, kindla sihiga saada 30 min. jalamassaaži. Vaatasin oma varbaid ja sõrmi ning tegin kiire otsuse, et ka pediküür ja maniküür kuluksid ära. Juba huvi pärast tekkis tahtmine teada saada, et mida nad 2+2 USD eest minu käte ja jalgadega peale hakkavad. Kogu paketi hind siis koos 1USD suuruse allahindlusega 6 USD ja sisaldama pidi see pediküüri, maniküüri ja 30 min jalamassaaži. Jalamassaaž oli enam-vähem sama mis BK-s, aga täpselt välja mõõdetud 30 min. Pediküür ja maniküür sisaldasid endas küünte lõikust ja nende ülekäimist sidruniviiluga, piserdamist veega ja seejärel kuivatamist. No hea et niigi läks :). Kogu teenust osutas noormees, mis minu jaoks oli pisut...isegi ebamugav (aga see on minu isiklik kiiks). Lülitasin ennast sellest mõttest välja ja vaatasin hoopis, kuidas tüdrukud reas 4-le Korea memmele jalamassaaži tegid. Pilt oli kuidagi naljakas – istusid nagu väikesed varblased reas ja hõõrusid suurte keskealiste Korea naiste varbaid. Üldse on siin Aasia turiste kõige rohkem. Peamiselt ongi Koreast ja Jaapanist enamus inimesi. No jah, noori rändureid on igast kohas, va Aafrika mandrilt (vähemalt pole kohanud). Edasi suundusin hoopiski tagasi, ehk koju, või siis ikkagi hotelli kui aus olla, ennast ja tehnikat homseks päevaks ette valmistama, sest maailmaime ootab üle vaatamist ja üles jäädvustamist.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar