Teisipäev, 20. juuli 2010

10.juuni, neljapäev



Ärkasin umbes 9 paiku, kiirelt dušši alt läbi ja siis oma isiklikku kola kokku korjama. Tegin veel mõned pildid kohast, kus ma 700 BHT öö veetsin ja võtsin üles ka vaated, mis avanesid minu toa kõigist kolmest aknast. Läksin siis lähimasse söögikohta, et võtta kerge hommikueine. See lõppes hoopis kõhu korralikult täis laadimisega, sest kohalkud „sõõrikud“ paistsid nii ahvatlevad, et neid oli kindlasti vaja proovida. Kahetsema ma ei pidanud, sest need kookosekastmega üle valatud natukene krõbedad õlis küpsetatud taignapulgakesed olid paremad kui rohkes, üsnagi maitsetus kastmes ujuvad nuudlid koos mõningaste kana tükkidega. Tagasiteel hotelli mõtlesin, et hüppan ka läbi üle tee asuvast Watist, aga plaaniks see jäigi, sest seal käis parasjagu palvus kohalikele ja turiste sisse ei lastud. Küll aga soovitas mind väravas kinni pidanud mees mul minna vaatama Musta Buddha ja püüdis sujuvalt ka tuk-tuki. Pidin ennast hotellist välja kirjutama, palusin 5 min. aega ja pärast seda võis sõit alata. Hinnaks sai kokku lepitud 10 BHT 2-... h.
Tuli välja, et Musta Buddha olin ma eile juba näinud. Piont lihtsalt selles, et ta on sama kuldne kui kõik ülejäänud, kuid see ei kajastu millegipärast nimes :) Igal juhu viis noormees (jah, mu tänane tuk-tuki juht oli üsnagi poisike välimuselt) mu hoopis teise Wati. Seal oli vaikne ja kena. Tegin mõned pildid ja vahetasin paar sõna ühe kohalikuga kes rääkis isegi arusaadavat inglise keelt. Tagasi tuk-tuki juurde jõudes tegi noormees ettepaneku shopingu tuuriks. Tegin talle selgeks, et mul on teised plaanid ja näitasin kaardl, kuhu ma tahan täna jõuda veel enne kui pean bussiga Koh Samui poole loksuma hakkama. Minu arvestuste kohaselt pidi järgmiseks peatuspaigaks olema Dusiti linnaosas paiknev Zoo. Olin juba üsnagi väsinud tavalistest Watidest ja seal paiknevatest Buddhadest kuna tegelikult on need kohad üsnagi sarmased. Vahe lihtsalt selles, et kord on Buddha suur, kord väike, kord lamab, kord seisab, kord istub jne. Mõni Wat on mäe otsas, mõni mäe all, mõni suurem, mõni väiksem... Minu jutu peale, külastada Zood, noormes kihistas naerda ja hakkas lõputult peale käima ühe-peatuse-jutuga.



Lõpuks andsin alla ja ta viis mu selle poe ette kust mind just eile oli sujuvalt „välja visatud“. Keeldusin sinna minemast ja püüdsin selgeks teha, et kui ta tahab mind üldse kusagile shoppama viia, olen nõus minema ainult sellesse meeletult suurde ehete poodi kus tehakse kuld ja hõbe ehteid ja tegeletakse vääriskivide lihvimisega. Selle poe nime ma muidugi ei osanud öelda, aga tema teadis seda ilma nimetagi, sest arvatavasti on ta juba enne mind vedanud sinna tuhandeid turiste, et saada kätte oma bensiinikupong. No jah, astusin siis jälle uksest sisse. Mulle naeratati, naeratasin vastu. Pakuti vett, võtsin vastu. Määrati tädi, võtsin sappa. Ja ekskursioon mööda kolossaalset poodi algas taas... Vaatasin ja kiitsin viisakalt kaupa, aga mitte ainult viisakuse pärast. Seal oli tõepoolest väga kauneid ehteid, aga ka enamasti väga kalleid. Mida tuba edasi, seda taskukohasemaks asjad läksid. Olgem ausad, tegelikult oli mul juba eile seal soov midagi toredat ja läikivat omanada. Täna võtsin siis nõuks see temp ära teha. Kahe naise ja meeletute jõupingutuste abil jõudsime lõpuks selleni, et mul oli käes 2 sõrmust ja ma ei tahtnud enam kummastki loobuda :). Vahetasin need üsnagi normaalse rahasumma vastu mille ma siinkohal mainimata jätaksin ja õnnelike sellest tehingust oli päris mitu – mina ja tädid, ah jaa... ka tuk-tukipoiss kes oli saanud vahepeal kätte oma kupongi.
Minu soovil ja vastastikusel kokkuleppel algas sõit loomaaia poole. Väravas pani ta mu maha, ütles, et ei saa siin seista ja küsis kui kaua mul läheb. Ütlesin, et täpselt ei tea ja küsisin vastu, et kui suur see koht on. Poiss tegi nägu, et ei saa küsimusest aru ja lõpuks leppisime kokku, et olen seal ühe tunni ja ta võtab mu taas samast väravast peale. 150 BHT (või oli see 100 BHT?) pilet ja marssisin väravast sisse mõttega, et huvitav, kui palju jääb Tallinna loomaaed alla siinsele? Vastus oli varsti käes. Küsimuse oleks pidanud püstitama hoopis nii: Kui palju on Tallinna loomaaed parem siinsest? Lärmi oli meeletult ja Põhja-Eurooplase silma jaoks maitsetuid värvilisi plastikust lasteatraktsioone-karusselle samuti. Aga lastele need kindlasti meeldivad, tulgu nad kasvõi Alaskalt :) Igal juhul on see koht kuhu soovitan minna väikeste lastega perel. Park on ilus, laste atraktsioone on palju, loomi on ka omajagu ja territoorium on üsna suur. Tänu keskpäevale ja seega palavale ajale sain teha enamasti selliseid pilte:







Mulle oleks piisanud ala läbi kappamiseks 2h-st. Seega jäi mul tegelikult kahjuks 1h puudu. Kuna ei tahtnud kedagi petta ega alt vedada (loll turist nagu ma veel olen), ruttasin väravasse ja jäin 5-7 min. hiljaks. Pärast 15 min. ootamist ja ajaviiteks kotitäie mangotükkide ära krõbistamist sain aru, et seda poissi ma enam ei näe isegi parima tahtmise juures. Hiljem hakkasin mõistma, et tal polnud kavaski tagasi tulla ega mind oodata, sest olin mõtetu tibi kes ei tahtnud midagi osta ja keeldus shopingu-tuurist ja oma 10 BHTst oli tal täiesti ükskõik, sest küsimus oli tegelikult bensiinikupongide kogumises. Minu edasine plaan oli jõuda Suurde Paleesse mida olin eelmine õhtu Silmaringi Reisijuhi raamatust vaadanud (muideks, siinkohal pean mainima, et tegemist on raamatukogu raamatuga mille reisile kaasa võtsin, sest 600 EEK-i ühe raamatu eest välja käia pidasin ma liiga paljuks. Pealegi läheb mul seda vaja ainult siin, mitte hiljem kodus. Aga raamat ise on täiesti omal kohal). Järelikult pidin endale uue tuk-tuki kauplema. Vaidlesin kokku kolme tuk-tukimehega kes tahtsid 5 min. sõidu eest 100-200 BHT kui sõit ei sisalda shopingut. Saatsin nad kõik järjest pikalt... Seda nalja vaatas pealt üks kohalik noormees kes sättis endale just kiivrit pähe ja küsis, kuhu ma tahan minna. Kuna mul oli parasjagu jälle kaart näpuvahel, siis polnud seletamine keeruline ega aeganõudev. Täiesti juhuslikult oli noormehel sama tee :). Istusimegi koos motika selga, omavahel arutledes, et käigu need ahned tuk-tukimehed kus see ja teine... 5.min. pärast olin Suure Palee väravas. Sain veel noormehelt tema tel.nr.-i, et kui tagasi BK-i tulen enne ära sõitu siis võin talle helistada. Turistidele linna tutvustamine pidi olema tema hobiks ja kaup täiesti aus – turist saab ekskursiooni ja näha huvitavaid kohti, tema saab harjutada inglise keelt (kardan et minu käest tal küll inglise keele osas midagi õppida ei ole :)).


Suure Palee pilet maksis 350 BHT. Arvatavasti on see linna kõige kallim vaatamisväärsus üldse. Väravas ootasid loomulikult ka giidid kes kõik tahtsid teha ekskursiooni. Üks naine saigi minuga jutuotsa üles võetud. Hind oli 500 BHT, aga kui ma näitasin, et mul rahakotis polegi rohkem kui 350 BHT, oli rahul sellegagi (tegelikult mul muidugi oli, aga mitte selles vahes :)). Põhiliseks müügiargumendiks oli loomulikult jälle lausvale: Sa ei leia üles seda või toda kohta.... No jah, aga tegelikult ma ei kahetse giidi võtmist, sest üsnagi kenas inglise keeles seletati mulle mis on mis ja kes on kes. Suur Palee on väga kaunis ja sellest ei tahagi midagi kirjutada, sest fotosid on küllaga. Lamav Buddha oli ka täna plaanis, aga sinna ma väsimuse ja ajanappuse tõttu ei jõudnud.











Paleest lahkumisele järgnes võitlus jällegi tuk-tukimeestega, kes tahtsid 1 min. tee eest 50 BHT. Aga kuna ma enam vaielda ei viitsinud siis otsustasin minna jalgsi. Jalad olid küll väsinud ja ilm palav, aga mingi ime läbi hakkasin ma vaikselt kaardi järgi orjenteerumisest aru saama. 5 min. pärast olin ma Khao San Roadil ja sealt juba 2 min. pärast hotellis. Et teekond libedamalt läheks, näksisin ajaviiteks kotitäit tänavalt ostetud puhastatud Jakavilja (suur ja roheline nagu durian, aga ei haise :)). Hea oligi, et jõudsin hotelli varem, kuna tund enne bussi väljumist ilmus kohale noormees, kes korraldas mulle tuk-tuk-transfeeri kohta kust väljus buss. Vahepeal oli mul 15 min. aega hotelli lobbys istuda, võtta välja hoiuruumist oma kott ja peletada sellest hinna-kvaliteedi suhet üldse mitte omavast kohast eemale üks nägus seljakotirändurist noormees. Nimelt pugesin administraatori selja taha ja tegin noormehele nägusid ja vehkisin kätega, et ta mingil juhul sellesse hotelli ei jääks ja väljas mind ootaks. Aruka inimesena mõistis ta mind hoobilt ja saimegi väljas kokku. Rebisin oma märkmikust välja lehe kuhu olin kirjutanud ümberkaudsete odavate aga normaalsete hotellide aadressid ja andsin selle talle. Lugesin veel igaks juhuks sõnad peale, et ta mingil juhul ei teeks tegemist T.A.T.-ga, seest seal on kõik „väga hea hinnaga asjad“ väga kallid. Ei ole ju vaja, et pahaaimamatud inimesed ämbrisse astuksid, kui saab seda mingil moel vältida.

Umbes kell 17.30 jõudsin ma oma tuk-tuk-transfeeriga kohta, kus ootas mind 2-korruseline siniste ja roosade kroogitud ja plisseeritud kardinatega suur VIP-buss. 30 min. ootamist tänavakivil istudes ja võiski juba bussi koha sisse võtta ühes inglaste, sakslaste, venelaste ja kes-teab-mis-maalastega veel. Selgus, et buss tegi BK-s veel mitu peatust, enne kui päriselt teele asus. Kuna peatuste osa oli üsnagi igav siis tegin umbes 30 min.-lise uinaku, mis hiljem kokkuvõttes kurjasti kätte maksis, sest ülejäänud sõidu aja tegelesin ma põhiliselt magada püüdmisega. Ah jaa... poole aasta jooksul kolmas kord Avatari vaadata õnnestus mul ka :). Buss oli rahvast pilgeni täis ja minu kõrvale paigutati istuma üks neiu. Temal küll une puudust ei olnud. Vaatasin ja... olgem ausad, kadedaks tegi... Enne kui kell jõudis südaöösse tehti teel üks ja ainus peatus ühes söögikohas mis taas oli hästi spetsialiseerunud turistide nöörimisele (alla 50 BHTst asja ei olnud olemas, ükskõik kui väike või mõtetu see oli).


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar