12.juuni, laupäev

Ajasin silmad lahti umbes kell 10.00. Tunne oli... üsna paistes. Üks oli selge – täna ma randa ei lähe. Jahutasin ennast tükk aega dušši all ja läksin hommikust sööma. Hommikusöögiks tellisin omleti. Tundub, et munad on siin kallis kraam, sest 2-muna omleti eest, kus oli peal õige pisut juustu taheti saada 60 BHT. Olin just oma sööki lõpetamas, kui mööda jalutas Tanja ja küsis, mis ma eile tegin ja mis mul täna plaanis on. Vastasin nagu tavaliselt, et plaane ei ole ja mainisin kiirelt juurde, et randa ma küll ei lähe. Seepeale arvas tema, et võiksime koos saart avastama minna. Parim viis selleks on rentida kõigepealt roller. Läbi väikeste seikluste siin ja sealpool tänavat jõudsime tagasi New Hut´i kus tundusid olevat kõige tervemad motorollerid. Raha kokkuhoiu mõttes ja minu olematuid sõidukogemusi arvestades (Tanjal on mootorratta load juba 10 aastat) otsustasime minna ühe rolleriga. Väikesed formaalsused paberil ja sõit võis alata. Kaardi saime ka. Hiljem selgus, et kaart on peaaegu sama suur kui saar ise, sest iga kord kui seda vaatasime olime edasi jõudnud nii palju maad, et see tundus uskumatuna. Alustades ringi vastu päeva, tahtsime minna kõigepealt kohtuma Suure Buddhaga. See jäi ära, sest teeviitasid saare niigi vähestele vaatamisväärsustele siin eriti ei armastata panna. Tagasi ka ei viitsinud sõita... Seejärel võtsime sihikule kõik saarel asuvad kosed. Esimese kose juures oli 2 teed: Wati juurde ja kose juurde. Otsustasime esialgu Wati üle vaadata. See oli omapärane koht selle poolest, et kui muidu on Wati ümbruses liikumas mehed oma oranžide ürpidega, siis seal olid ainult naised valges. Wat ise oli kuidagi liiga kaasaegne ja meenutas seest hoopiski Euroopaliku kirikut, ainul et Buddha oli Jeesuse pildi asemel. Watist edasi viis pisike jalgrada. Varsti märkasime ka viitasid kosele ja miks minna tagasi, kui saab kose juurde, minnes edasi. No jah, koseni jõudsime me küll, aga koht ise asus juba üsna kõrgel. Kuna vett oli vähe ja mööda kive oli tore turnida, otsustasime väikese seiklusturismi kasuks. Sama teed tagasi minna poleks ju üldse huvitav ja miks teha asju nii nagu enamus inimesi teeb?
Mõeldud-tehtud, ja meie teekond mööda koske allapoole algas. Vahepeal läks sai üsna hapuks, kuna kivid läksid liiga kõrgeks ja vette me ei tahtnud millegipärast astuda. Märg pinnas oli üsna libe ja seega otsustasime jalanõud igaks juhuks üldse ära võtta. Nii me siis seal hüplesime, kivilt kivile, vahepeal kasutades ka metsaalust, üha allapoole. Teekond võis olla kuskil 200 või natuke rohkem meetrit pikk. Igal juhul alla me jõudsime ja inimesed, kes proovisid hoopis alt ülespoole ronida, vaatasid meid kui ilmutusi. Meile tegid nende näod muidug palju nalja ja itsitamist jätkus kauemaks. Igal juhul olime aru saanud, et meie näol on tegemist võrdväärsete reisikaaslastega ja päev tõotas tulla lõbus.
Järgmine kosk pakkus pikka ronimist mäest üles, et üldse selleni jõuda. Kohalejõudmise hetkeks olime juba nii higised, et ainuke normaalne tegevus oli riidest lahti võtmine ja ujuma minek. Vesi oli mõnus ja jahe. Kohalike arvates kindlasti lausa külm, aga mina hindaks seda umbes 23 C-le, nii nagu Eestis peaaegu kõige soojemad veetemperatuurid suviti on. Umbes 10 min pärast hakkas peaaegu olematust pilvest paduvihma sadama. Vihm oli soojem kui vesi ja mõnus oli seista loodusliku dušši all looduskaunis kohas kus vesi voogab mööda kivist järsku pinda alla. Kuna meie riided olid vihmast üsna märjad, sest puud seda valingut kinni ei pidanud, siis neid me enam selga ei saanud. Aga päevitusriided on ju ka ometigi riided ja sellest pidi meile sel hetkel piisama :). Pakkisime oma märjad nartsud kokku ja matkasime taas rolleri poole.

















Kaardilt leidsime ka kolmanda joa, aga sellega läks pisut õnnetult – see oli üsna veevaene ja joaks seda hetkel nimetada eriti ei kõlbaks. Samas oli see ainus koht, kus parkimise eest raha küsiti :). Küll aga saime fotografeerida üsnagi suurt gekot, kes laitmatu põlvetõstejooksu ja sellest tekkiva leheprahi sahinaga vahetult enne meid üle teeraja jooksis ning siis äkitsi seisma jäi. Ja toreda 1000-jalgse sain ka pildile. Enne meie randa on üks tore, suurte rahnudega koht kus asuvad Vanaisakivi ja Vanaemakivi. Tegin ka ohtrasti fotosid ja kumb on kumb, see paistab piltidelt selgesti välja :).


Päev oli olnud pikk ja kõht oli juba korralikult tühi. Seega käisime kämpast läbi ja suundusime lähimasse keskusesse, et süüa korraliku ja head tänavatoitu. Toit oli fantastiline ja müüjad eriti sõbralikud ja toredad. Sama toidu eest restoranis oleks küsitud 3-5 korda rohkem ja ikka poleks olnud sama. Ise näpuga näidata mida just parasjagu tahad on ikka kõige parem. Kui nälg kustutatud ja janu ka, suurepärase värsketest puuviljadest, siirupist ja jääst valmistatud suure puuviljakokteiliga, suundusime internetikohvikusse, sest kumbki meist ei olnud kodustega juba tükk aega normaalselt sidet pidanud. Hea meel oli tõdeda, et Skype on vallutanud ka Tai :). Tagasitee pidime valima teise kuna keskuse peatänav on ühesuunaline. Tänu sellele sattusime vägagi lärmakale ööturule, mida ma ei tahaks siin kirjeldada, sest seda peab ise nägema. Kõik tähtsamad kohad suutsin ma vist ka üles filmida.

(siia tuleb film)

Igal juhul oli turg sel õhtul absoluutne meelelahutuskeskus kus sai lisaks hilpudele osta loomulikult süüa, aga mitte ainult. Seal sai ka vaadata välikino, mängida BINGOt, proovida kätt õnnemängudes, üleval oli 2 lava millest ühel laulis keegi (arvatavasti kohalik) popartist

(siia tuleb film)

ja teisel toimus muusikaline etendus.

(siia tuleb film)

Kui sellest palaganist küllalt sai, suundusime koju magama.