Lubasin küll endale, et täna ei lähe kusagile ja ainult kirjutan, aga eile maha magatud Suur Buddha ei andnud rahu. Pealegi oli minul ja Tanjal veel kella 11.30ni aega, et tagastada meid tublisti teeninud motoroller. Seega – 2h ja Suur Buddha. Saare suurust (või siis väiksust) arvestades pidi sellest meile jätkuma. Ja jätkus ka, aga ikka ma pean kordama ennast: teeviitasid nad ei armasta kohe üldse. Õnneks on Suur Buddha nii suur, et seda on üsna võimatu mitte näha kui juba enam-vähem õiges kohas oled. Lisaks Buddhale on seal ka samas suuruses Shiva ja jällegi kompleks templihooneid. 
Nüüd aga olen suurema osa päevast kirjutanud. Ah jaa, vahepeal käisin ennast ka vees leotamas. Sain suure elamuse osalikseks, sest vesi oli nii kuum, et korraks tekkis tahtmine hoopiski veest välja joosta. Natuke sügavamal läks natuke paremaks ja vesi ei olnud keemistemperatuurile enam nii lähedal. Kuna päev on juba kenasti õhtus jälle ja päike hakkab loojuma siis hakkame sättima ennast keskuse poole. Seekord küll jalgsi, aga Tanja on juba korra proovinud ja maa pidi olema 10 min.-ga käidav. Kui midagi põnevat juhtub, eks siis kirjutan edasi hiljem.
Keskuses oli kõik nii nagu eile – suurepärane toit ja puuviljakokteilid lahkete tänavateenindajate ning heade hindadega. Kurb oli vaadata kohe neid baaride ja restoranide teenindajaid kes üsna tülpinult seisid oma söögikoha lävel, sest peaaegu mitte keegi ei tahtnud neid külastada. Mõned hõiked ja püüded klienti enda juurde suunata lõppesid heal juhul menüü vaatamisega.
Enne südaööd käisin veel üksi rannal jalutamas. Fotokas oli igaks juhuks kaasas, et äkki juhtub midagi huvitavat. Tegelikult juhtuski – väikesed krabid olid rannale tulnud, aga neil puudus igasugune soov fotomodelliks hakata ja nii nad vette plagama pistsid kui minu tulekut nägid-tajusid. Igal juhul nii aeglase aparaadiga nii vilkaid tegelasi pildile ei püüa. Istusin siis massaažiputka servale ja vaatasin hoopis tähti. Hea oli istuda nii, et ei higista :). Merel oli äike, aga see jäi väga kaugele. Käisid ainult sähvatused, aga mürinat polnud kuulda. Paar "tähte" isegi langes... Et kas ma soovisin? Ikka! Aga mida, seda ma ei ütle. Võin vaid vihjata, et seda, millest hetkel elus kõige rohkem puudust tunnen. Kes teab, see teab...Kohalikud daamid:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar