Esmaspäev, 19. juuli 2010

Sihanoukville´i suurim tõmbenumber on loomulikult rand. Õigemini on neid seal piirkonnas palju, igaühel oma nimi. Parim lehekülg kohaga tutvumiseks nii randade, hotellide kui ka muude vaatamisväärsuste ja tegevuste koha pealt on ehk http://www.sihanoukvillebackpacker.com/ . Mina elasin Serendipity ja Ochheuteal´i ranna lähedal (umbes 150 m rannast) ja kui ilm tõotas vähegi olla rannakõlbulik, siis seda võimalust ma ka kiirelt ära kasutasin. Olin selleks ajaks kenasti toibunud kõigist päikesepõletustest ning meelgi oli rahulik ja rõõmus, et vastu panna lugematule hulgale teenusepakkujate ja kerjuste rünnakutele millega igal turistil kes randa külastab tuleb kokku puutuda, tahab ta siis seda või ei.








Kusagil pidi olema ka tasuline rand kuhu mainitud tegelasi ei lasta, aga ma ei tundnud vähimatki vajadust seda kasutada. Rand ise on väga ilus, kui vaadata üldplaani ja detailidesse mitte laskuda.





Kui nüüd hakkasid kedagi huvitama need detailid, millesse ei tohiks laskuda, siis pean silmas rannaliival ning kohati ka veepiiril vedelevat olmeprügi. Ei mäletagi, kas ma olen seda juba kusagil maininud, aga fakt on see, et minu mure planeedi Maa saatuse pärast mitmekordistus selle reisi jooksul korralikult. Jutt ei käi siinkohal ainult Sihanoukville´ist või Kambodžast vaid samahästi ka sellest, mida nägin Tais. Igal sammul vaata ja imesta: „Kas nii saab tõepoolest olla?! Miks nad nii teevad???“
Aga muidu on rand kaunis, valge liivaga ja 3,5 km pikk. Sellest esimene umbes 1 km on täidetud erinevate rannabaaride-restoranidega mille ees on päeval lamamistoolid ning pakutakse ka igati kaasaegseid meelelahutuse võimalusi. Õhtuti ilmuvad liivale toolid ja lauad kus romantilist õhkkonda loovad laudadel põlevad küünlad ja õhus levivad grilliaroomid lihtsalt sunnivad sind kusagil istet võtma, et nautida näiteks grillil küpsetatud kala, kalmaare ja suuri krevette.
Kui kõndida mööda kogu sellest rannabaaride reast, jõuab peagi piirkonda kus inimesi on väga vähe. Ainult mõned sihitud ekslejad nagu mina ja vägagi kindla sihiga liikujad nagu näiteks seda oli Kirill või siis üldsegi mitte liikuda armastavad kohalikud lehmad.


Ühel päeval, kui võtsin eesmärgiks jalutada ranna teise otsa ja tagasi, teha pilte ning nautida lihtsalt mõnusat kuuma suveilma mis lõi minus tunde, et olen maailma kõige õnnelikum inimene, kohtasin rannal ühte kummalist tüüpi.
Ei mäletagi täpselt, mida ta minu käest küsis või kuidas ta mind kõnetas, sest minu tähelepanu oli jäägitult koondunud pikale vibalikule rohekat värvi sisalikule kes oli klammerdunud mehe käsivarre külge. Minu esimene küsimus oli igal juhul: Kas ma võin temast pilti teha? Ja pärast pildistamist kohe järgmine: Kas ma võin ta enda kätte saada? Sisalik oli armas ja rahulik ning teda rannaäärsesse rohtu sokutada ei olnudki nii lihtne kuna ta tundus käe peal ennast üsna turvaliselt ja koduselt tundvat. Siiski, sisalikust vabanenuna, oli mul nüüd aega lähemalt silmitseda Kirilli – keskmist kasvu, kõhna kehaehitusega,väga lühikeseks pöetud juustega (mis arvatavasti pidid pisut varjama ka juba alguse saanud kiilanemist) ja tubakatoodetest mustaplekiliste hammastega Moskvast pärit meest, kes rahvakeeli ametilt „itimees“. Kirill põgenes Moskvast 5 aastat tagasi, sest ta tundis, et ei suuda seal enam elada. See linn ja kogu töö mida igapäevaselt kontoris pidi tegema, oli muutunud niivõrd ahistavaks, et lihtsalt tuli lahkuda. Sihanoukville´is on leidnud ta enda jaoks tõelise kodu, ehk tegelikult rahu ja tasakaalu nagu hiljem vestlustest selgus. Igal juhul oli Kirilli liikumissuund sama mis minul ja nii me vesteldes edasi kõndisime. Vahepeal tekkis mul idee parandada pisut ka oma vene keele oskust. Nii me leppisimegi kokku, et tema räägib minuga ainult vene keeles ja mina vastu nii palju kui suuteline olen ning kui sõnad otsas, lähen sujuvalt inglise keele peale üle :). Kirill oli palju reisinud ja huvitavates kohtades töötanud üsnagi laia silmaringiga ja avatud meelega inimene, mistõttu oli temaga tore rääkida ja igavuse ning teemade puuduse üle kurtma ei pidanud.


Ja nii see päevake möödus: kõndides, vesteldes, naerdes, vahepeal ujudes, puuviljakokteili juues, jälle vahepeal kõndides ja Kirilli kadunud plätut tagasiteel otsides (selle tegevuse juures suutsin teda hämmastada ääretu täpsusega teekonna valikul, mis tagas selle, et õigest kohast ära pöörates kõndisime kadunud jalanõule otse otsa nagu ma oleks täpselt teadnud, kuhu see jäänud oli)...


Tegelikult sisustas minu päevi veel üks tegevus, nimelt raamatu lugemine. Siinkohal sügav kummardus ja suurim tänu G-le, kes selle raamatu mulle tõi. Olime saanud alles tuttavaks ja rääkinud vist ainult esimesel õhtul ja esimesel hommikul kui ta ütles mulle: „Ave, sa lihtsalt pead seda raamatut lugema. Usu, sulle meeldib see!“ Jah, tal oli õigus, 100%. Tõrkusin paar päeva seda raamatut avamast, sest minu jaoks puudub asjal loogika – sõita kodust nii kaugele selleks, et LUGEDA RAAMATUT?! Aga raamat ootas kannatlikult seda hetke, mil tekis olukord kus polnud midagi targemat teha, ja siis asus ta otsustavale rünnakule: Ave avas kaane, luges paar esimest lehekülge ning raamat haaras krapsti oma nähtamatute kombitsatega minu ümbert kinni ega kavatsenudki enam lahti lasta. Jutt käib raamatust „Söö, palveta, armasta“ mille on kirjutanud Elizabeth Gilbert aga seda lugedes oli tunne nagu oleksin selle kirjutanud mina ise. Ei pea siin silmas enda kirjutamisoskust või seda, et oleksin elus läbinud samad etapid või sellise teekonna, kogenud sarnaseid sündmusi või tundeid. Minu jaoks hämmastav oli hoopiski see, kui palju sisaldas see raamat juba neid mõtteid, arusaamu ja tõekspidamisi, millest püüan oma elus juhinduda üha enam ja enam. „Kuidas saavad need mõtted kõik koos olla ühes raamatus? Kes on see naine, kes kirjutas selle raamatu? Miks ta kirjutab seda mida mina mõtlen?“ – need olid küsimused, mis kerkisid minu pähe kogu 380 lk. läbimisel üha uuesti ja uuesti ning soov Elizabeth Gilbert´i näha oma silmaga kunagi elu jooksul kasvas iga uue lehekülje möödudes. Igal juhul oli see kui palsam minu väga rängalt haiget saanud ning räsitud hingele ja tõestus selle kohta, et ma siiski ei ole oma katsumustes hulluks läinud vaid hoopiski teel uue, palju targema ja parema mina poole.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar