Loomulikult külastasin ma kohaliku turgu kus sai üles pildistatud rida erinevaid Eesti inimese jaoks eksootilisi puuvilju nagu durian, jaka, rambutan, mangustan, papaia, litši, dragon fruit jne. lõpetades lihtsamatega mis ka siinses kaubandusvõrgus esindatud on, kuid maitsevad sootuks tooremalt ja maitsetumalt kui sealsed eurostandarditest mööda hiilivad viljad.
Lisaks loomulikult trobikond köögivilju ja üsnagi rikkalik valik erinevaid mereande. Jah, sealiha oli ka esindatud, aga valgeks tõmmanud seapeade pildistamine mind eriti ei paelunud.
Samuti ei puudunud turult erinevad riided, jalanõud, ehted ja muud esmatarbekaubad, ja ka teenused nagu juuksur, maniküür, õmblemine, kellasepp-kullasepp jne. Olin ääretult rõõmus, et ostukirg haaras mind Siem Reap´is, sest sellist kaupa mis mind oleks huvitanud, sellel turul üldiselt palju ei olnud. Tõdesin üldse kogu reisi vältel, et kui ühes kohas viibides mingi asi meeldima hakkab, siis tuleb see ära osta, sest järgnevates peatuspaikades ei tarvitse isegi mitte sarnaseid asju müügil olla.
Vesi oli umbes põlvini, liivase põhjaga, mille peale oli omakorda ladestunud puudelt langenud lehtede kiht. Kõndisime mööda jõge ja Robert tutvustas meile kohalike taimi mis kallastel kasvasid.
Ühel hetkel Robert peatus ja ütles, et edasi läheb tee natukene liiga raskesti läbitavaks ja sinna pole mõtet minna, kuigi 200 m edasi elab suur anakonda mis oleks küll omaette vaatamisväärsus... Loomulikult seisin mina nüüd keset jõge sellise näoga, kuhu oli kirjutatud ainult üks küsimus: Kas jõgi on tõepoolest niiiiiii läbipääsmatu? Äkki ikka saaks kuidagi minna? Ken luges hoobilt mu mõtteid ja ütles, et tema on nõus minuga igal juhul kaasa tulema kui nii hea anakondasööt omast käest võtta on (viibates sealjuures käega minu suunas). Anaconda Beit – see nimi jäi minu külge nagu takjas mis on keset selga ja mida ei ulatu ise kuidagi ära võtma. Selle laevareisi lõpuni ma nime Ave igal juhul enam ei kuulnud.
Tagasiteed täitis vali muusika ja täpselt nii suur kogus alkoholi kui igaüks oli suuteline kõrist alla kallama. Ja seda oli palju...(va minu puhul, kes ma alkoholimanustamise kiiruse ja oskusega eriliselt ei hiilga). See-eest oli mul aega jälgida teisi ja vaadata pealt, kuidas isegi Ken, kes kainena tundus täiesti intelligentse inimesena suutis oma ajurakud tunni ajaga õlles pehmendada ning jõuda kena kodulooma tasemeni. Lähemalt silmitsedes seda seltskonda nägin ma veel paari šimpansi, lõvi või tiigrit, tuikuvat karumõmmi, diivanil lebavat unihiirt, paaritumismänge alustanud pesukarusid jne.(arvatavasti olen liiga palju loodus- ja loomadokumentaale elu jooksul vaadanud). Kõige väsitavam osa reisist algas siis kui olime jõudnud sadamasse. Lugu seisnes nimelt selles, et kogu seltskond kas ei tahtnud, suutnud või jõudnud laevalt maha tulla, et ootava tukitransfeeriga tagasi hotelli minna. Nii me siis seal sadamakail ootasime – mina ja tukijuhid ning teadagi, mina pole tarbetus ootamises just kõige suurem meister ja kannatlikuse musternäidis. 20 min. pärast hakkas mul juba üsnagi küll saama ning lasin peast läbi juba mõtet võtta tagasisõiduks mõni mototakso. Mingi ime läbi toimus sel hetkel liikumine ja osa lõbusast seltskonnast taarus kaile. 10 min. pärast algas sõit hotelli poole. Reisi hind oli 25 USD + 1 USD tukitransfeeri eest. Roberti firma Sun Tours´i teenustega võite tutvuda siin: www.suntours-cambodia.com .
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar