Esmaspäev, 19. juuli 2010

27.juuni, pühapäev – 4.juuli, pühapäev

See aeg on kõige tähtsam periood kogu minu reisi vältel. Tegemist on ajaga, mis muutis mind ja seega ka minu edasist elukäiku (olen selles täiesti veendunud kuigi tõestust praktilises mõttes tuleb veel oodata). See aeg tegi ühest õnnetust põgenikust õnneliku, sisemise tasakaalu leidnud inimese. Selleks kõigeks oli vaja palju valu – nii teiste oma kui ka isikliku, läbielamisi, mõtlemist, analüüsimist, juurdlemist toimunud ja toimumas olevate sündmuste üle, palju tunde erinevateks vestlusteks mitmete erinevate inimestega, suurt hulka aega mis sai vedetud raamatut lugedes ja mida kõike veel... Protsessid mis minus toimusid olid kiired ja võimsad. Ühtäkki avastasin, et sündinud on hoopiski teine mina, mida lihtsalt ja lühidalt võiks kirjeldada kohaliku reklaamiväljendiga „Same same but better“ :). Ehk siis teisisõnu on tegemist selle vana hea Avega, kes on nüüd uus ja palju parem. Ma tundsin seda iga oma ihurakuga ja iga mõte mis tuiskas läbi mu pea, iga sõna mis otsis väljapääsu minu suu kaudu püüdis seda mulle endale tõestada. Ei olnud enam segadust ja udust olekut, katkendlike mõtteid mis on nagu peaaegu õiged, aga midagi jääb ikka puudu. Ma olin nagu vaegnägija kes pärast pikka vaevarikast poolenisti käsikaudu kobamist terve elu vältel jõudis ihaldatud ja igati õnnestunud silmaoperatsioonini. Ja ärge pange mulle pahaks, et ma ei kirjelda seda aega nii nagu eelnevaid päevi, sest see oleks liiga isiklik. Kui nüüd mind ja mitmeidki teisi inimesi puudutavad isiklikud asjad välja jätta, räägiksin hea meelega hoopis sellest, mida ma Sihanoukville´is veedetud aja jooksul tegin-nägin ja missugusena mulle sealne elu tundus.


Loomulikult külastasin ma kohaliku turgu kus sai üles pildistatud rida erinevaid Eesti inimese jaoks eksootilisi puuvilju nagu durian, jaka, rambutan, mangustan, papaia, litši, dragon fruit jne. lõpetades lihtsamatega mis ka siinses kaubandusvõrgus esindatud on, kuid maitsevad sootuks tooremalt ja maitsetumalt kui sealsed eurostandarditest mööda hiilivad viljad.






Lisaks loomulikult trobikond köögivilju ja üsnagi rikkalik valik erinevaid mereande. Jah, sealiha oli ka esindatud, aga valgeks tõmmanud seapeade pildistamine mind eriti ei paelunud.






Samuti ei puudunud turult erinevad riided, jalanõud, ehted ja muud esmatarbekaubad, ja ka teenused nagu juuksur, maniküür, õmblemine, kellasepp-kullasepp jne. Olin ääretult rõõmus, et ostukirg haaras mind Siem Reap´is, sest sellist kaupa mis mind oleks huvitanud, sellel turul üldiselt palju ei olnud. Tõdesin üldse kogu reisi vältel, et kui ühes kohas viibides mingi asi meeldima hakkab, siis tuleb see ära osta, sest järgnevates peatuspaikades ei tarvitse isegi mitte sarnaseid asju müügil olla.

Ühe päeva veetsin ma merel snorkeldades ja mingit saart külastades mille nime ma kahjuks ei tea, aga ega see suurt tähtsust omagi. Reise korraldab mees kelle nimi on Robert, päritolult on tegemist sakslasega kes juba mõnda aega elab Kambodžas. Robert on üks ääretult elurõõmus ja arvatavasti ka ääretult rikas mees kes lihtsalt naudib elu täiel rinnal ning kogu see asi mida võiks tööks nimetada, tundub tema jaoks olevat lihtsalt lõbus ajaviide ja meelelahutus. Reisilt tagasi tulles oskasin ma teenusele ka juba omalt poolt nime välja pakkuda: Roberti Loodus- ja Joomareis.
Selles järjekorras need asjad enamasti käisidki – kõigepealt tutvuti veealuse loodusega ehk snorkeldati, seejärel tutvuti ühe saare loodusega ja kogu tagasitee pöörati suurt rõhku erinevate alkohoolsete jookide manustamisele. Kui nüüd saarest rääkida, siis see oli praktiliselt inimtühi. Rannal oli näha ainult 2 hoonet. Robert võttis kaasa kõik soovijad ja viis meid väikesele matkale mööda merre suubuvat jõekest.
Vesi oli umbes põlvini, liivase põhjaga, mille peale oli omakorda ladestunud puudelt langenud lehtede kiht. Kõndisime mööda jõge ja Robert tutvustas meile kohalike taimi mis kallastel kasvasid.
Kaasa tulid üldiselt kõik kes vähegi käia jaksasid ja eelmise õhtu pidutsemistest tingitult pohmaka all ei kannatanud. Seal niimoodi mööda jõge sumades tutvusin ühe Uus-Mesemaalt pärit vanaga, kes oma olemuselt tundus lõbus ja üsnagi intelligentne tüüp olema. Nimeks oli tal Ken (ise hääldas ta seda kui Kiin, mitte Ken).

Ühel hetkel Robert peatus ja ütles, et edasi läheb tee natukene liiga raskesti läbitavaks ja sinna pole mõtet minna, kuigi 200 m edasi elab suur anakonda mis oleks küll omaette vaatamisväärsus... Loomulikult seisin mina nüüd keset jõge sellise näoga, kuhu oli kirjutatud ainult üks küsimus: Kas jõgi on tõepoolest niiiiiii läbipääsmatu? Äkki ikka saaks kuidagi minna? Ken luges hoobilt mu mõtteid ja ütles, et tema on nõus minuga igal juhul kaasa tulema kui nii hea anakondasööt omast käest võtta on (viibates sealjuures käega minu suunas). Anaconda Beit – see nimi jäi minu külge nagu takjas mis on keset selga ja mida ei ulatu ise kuidagi ära võtma. Selle laevareisi lõpuni ma nime Ave igal juhul enam ei kuulnud.


Tagasiteed täitis vali muusika ja täpselt nii suur kogus alkoholi kui igaüks oli suuteline kõrist alla kallama. Ja seda oli palju...(va minu puhul, kes ma alkoholimanustamise kiiruse ja oskusega eriliselt ei hiilga). See-eest oli mul aega jälgida teisi ja vaadata pealt, kuidas isegi Ken, kes kainena tundus täiesti intelligentse inimesena suutis oma ajurakud tunni ajaga õlles pehmendada ning jõuda kena kodulooma tasemeni. Lähemalt silmitsedes seda seltskonda nägin ma veel paari šimpansi, lõvi või tiigrit, tuikuvat karumõmmi, diivanil lebavat unihiirt, paaritumismänge alustanud pesukarusid jne.(arvatavasti olen liiga palju loodus- ja loomadokumentaale elu jooksul vaadanud). Kõige väsitavam osa reisist algas siis kui olime jõudnud sadamasse. Lugu seisnes nimelt selles, et kogu seltskond kas ei tahtnud, suutnud või jõudnud laevalt maha tulla, et ootava tukitransfeeriga tagasi hotelli minna. Nii me siis seal sadamakail ootasime – mina ja tukijuhid ning teadagi, mina pole tarbetus ootamises just kõige suurem meister ja kannatlikuse musternäidis. 20 min. pärast hakkas mul juba üsnagi küll saama ning lasin peast läbi juba mõtet võtta tagasisõiduks mõni mototakso. Mingi ime läbi toimus sel hetkel liikumine ja osa lõbusast seltskonnast taarus kaile. 10 min. pärast algas sõit hotelli poole. Reisi hind oli 25 USD + 1 USD tukitransfeeri eest. Roberti firma Sun Tours´i teenustega võite tutvuda siin: www.suntours-cambodia.com .

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar