Teisipäev, 20. juuli 2010

14. juuni, esmaspäev

Ma ei tea, on see koses suplemisest, meeletutest kogustest jääkülmadest puuviljakokteilidest või igaöisest ventika all magamisest, aga kurk on mul valus ja huul hiigelsuurest villist paistes. Esimene käik täna hommikul läks kohe apteeki siinsete imerohtude järele. Näitasin huule ette, hoidsin kõrist kinni samas nägusid tehes ning sain oma medikamendid kätte. Kreem villile näeb välja üsna tavaline, aga kurgu jaoks anti küll parajad piparmündi kommid lihtsalt. Isegi pilt paki peal on üsnagi lastepärane :). No eks näis, kui homme on sama hull, peab midagi tugevamat küsima. Hommikul kirjutasime Tanjaga ennast New Hut´ist välja, et rännata järgmisele saarele. Avastamist ootab Koh Pha Ngan. Ilm on täna suhteliselt imelik – hästi palav, aga pilvine ja kohati sajab minut või paar hästi tugevat padukat. Pileti ostsime eile õhtul keskuses käies, maksis 250 BHT ja sisaldas transfeeri majutuskohast sadamasse.
Saarele jõudes tervitas meid jällegi terve hord taksojuhte ja nende müügiagente karjudes taxi-taxi-taxi... ja püüdes jutuotsa üles võtta. Astusime neist vaikides mööda kuni teele jäi naine kel käes terve patakas erinevate ööbimispaikade reklaambuklette. Valisime sealt välja ühe odavate majutusvõimalustega koha, sest pildid olid üsna kenad ja hinnad algasid 200 BHT öö. Tundus hea ja taskukohane, ja nimigi teisel kena: Moon Flower. Kuna 8 km sõidu eest 100 BHT nägu tundus meile kohalike olusid arvestades natukene liiga kõrge hind, otsustasime pisut ringi vaadata ja muud transpordivõimalust otsida. Üsna pea oli meile selge, et muust transpordivõimalusest sellel saarel võib vaid unistada. Siin valitses kohalik taksomaafia. Kõik taksod kuuluvad ühte firmasse ja sõidavad fikseeritud hindadega (vähemalt sadama poolt ja suure seljakotiga tulijatele), tingimisvõimalus praktiliselt olematu. 2 kanget Euroopa tüdrukut ei tahtnud kuidagi olukorraga leppida ja üritasid tingida 8 km-st otsa 50 BHTile nägu, samas otsides silmade vilades tänavalt muud võimalust. Päike lõõskas ja kott tundus selles kuumuses kui kive täis olevat. Olime tiirutanud linna vahel juba arvatavasti 1h ja kõik taksojuhid vist juba teadsid tüdrukuid, kes tahavad 50 BHT eest minna Moon Flowerisse. Kohtasime vahepeal 2 mootorrattataksot ka, aga need tahtsid täpselt sama palju saada, seega mõtetu isegi rääkida. Väsinud ja peast juba üsna soojad vandusime taksomaafiale siiski alla ning järgmine takso mis meid märkas sai ära räägitud hinnale 80 BHT nägu, mis tundus sel hetkel ülisuure saavutusena juba. Vedasime end vaevaliselt kasti koos oma kompsudega ja sõit Kuulille võis alata. Tee läks aina kitsamaks ja puud tuld autole järjest lähemale kuni lõpuks jõudsime kusagile võsa vahel asuvate väikeste majakesteni. Hüppasime kastist maha ja läksime asja uurma. Koha omanikuks oli miski välismaalasest mees kes tundus seda kohta pidavat koos oma emaga (välise uskumatu sarnasuse kuid samas suure vanusevahe põhjal pakutud). Mõlemad sellised kuivetund kujud ja vägagi boheemlaslikud nii välimuselt kui ka olekult, võtsid meid kenasit vastu ja mees asus meie sooviavalduse peale majakesi näitama. Alustasime loomulikult kõige odavamast, mis pildi peal oli üsna OK, aga tegelikult... Luusisime veel mööda territooriumit pisut ringi, vahetasime pilke ja sõnadetagi oli selge – ei siia me ei jää. Palusime kutsuda taas takso ja otsustasime sõita saare kagutippu Hat Rini, kus peetakse iga kuu kuulsat täiskuu-aegset rannapidu. Uus takso läks taas maksma 100 BHT nägu ja 10 min pärast aeti meid keset lõõskavat päikest jälle autost välja, sest olime sihtpunkti jõudnud.
Kotid õlal, vantsisime mööda tänavaid ja suurt liivast randa edasi-tagasi, lootes leida taskukohase hinnaga majutust päikesetõusu rannal. Kõikjal hinnad üle 1000 BHT öö... Kuna siin jaguneb keskus kaheks: päikeseloojangu ja päikesetõusu rannaks, siis saadeti meid teisele poole otsinguid jätkama, sest seal pidi olema odavam, aga rand on kah kole. Jäime seekord uskuma ja proovisime veelkord õnne kesktänaval. Üsna pea märkas mu silm silti Anand Bungalow ja hinnad 300, 400, 500 ja 600 BHT. Läksime asja uurima ja selgus, et bungalowst oli asi kaugel. Tegemist hotelli tüüpi hoonega ja üsnagi suurega kohe seal samas sildi juures. Palusime jällegi tube näha. 300 BHT – te ei taha teada..., 400 – sama, 500 BHT – räpane ja koristamata, 600 BHT – lihtsalt kole, aga näis puhas. Küsisin kohe otse, et kas kaubelda annab. Kuna plaan oli jääda kolmeks ööks, siis pakkusime tüdrukule 450 BHT toast ühe öö eest. Väike konsultatsioon emaga ja läkski kohe kaubaks. Olime eelnevalt kokku leppinud Tanjaga, et kui asi tõesti hapu siis veedame need 3 päeva kenasti koos ühte tuba jagades. Kuna tuba kirjeldada ja pildistada on suhteliselt mõtetu, siis väntan sellest enne ära minekut jälle toreda filmikese nagu detailirohketes kohtades kohasem on.

(video koht)

Ah et miks me sellesse urkasse jäime? 1. Asub see täpselt keset keskust, 2. on 30 m randa, 3. me olime niiiiii väsinud, et teiselpool keskust asuvasse randa kõndimine lihtsalt öömaja otsimise eesmärgil tundus täiesti võimatu. Seadsime ennast siis sisse, igaüks omasse voodisse (koos asjadega mida igapäevaselt kasutad), sest muid mööbliesemeid põhimõtteliselt jällegi ei olnud. Seejärel kiiresti suurepärast liivaranda nautima. Õhtul taas toiduretk koos keskuse avastamisega ja siis rannale kaema, mis toimub.
Toimus nii mõndagi: saar elas kõigest jõust jalgpalli MMi rütmis. Mitmes kohas näidati seda väljas väga suurel ekraanil. Istusime siis meiegi, nautisime jooki ja kuna mina suur jalgpalli fänn ei ole, vaatasin inimesi rohkem kui ekraani. Tore oli vaadata, kui kari tegelasi oooo... ja aaaaa... ja jeeee... hüüab vastavalt sellele mis kusagil Lõuna-Aafrika muruplatsil parasjagu toimub. Siis tuli vihm ja satelliidiühendusega juhtus midagi ning mängu lõpp jäigi nägemata... Jooksime kõik baari sisse ja jäime sinna vihma vangi päris pikaks ajaks...Pärast vihma tundus rannal veel mitmes kohas pidu olevat, aga kuna hommikune seiklus oli röövinud kogu meie jõuvarud, otsustasime magama minna. Tuppa jõudes saime aru, et sellel hotellil on veel mõned „lisad“ mida tahvlil välja ei reklaamitud. Nimelt asub meie toast maksimaalselt 50 m kaugusel ranna kõige popim ja lärmakam ööklubi :). Seega ei jäänud minul muud üle kui kodust kapist kaasa võetud kõrvatropid kõrva toppida ja siiski magama jääda. Hea, kui on mõni kasulik hobi millega tegeled, et sellised tarvikud kohe igal sammul käepärast võtta on...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar