Esimesed pildid on üsna öised ja udused, kuid olukord muutus minutitega. Küll mõnel maal võib päike tõusta kiiresti. Vaid loetud minutid ja pimedusest saab valgus nagu päevasele ajale kohane. Taevasse vaadates oli selge, et ka päikesetõusu otseselt täna ei näe ja olin õnnelik sellegi üle, et lihtsalt valgeks läheb ja paduvihma ei saja. Kõndisin mööda teed Angkor Wati värava poole, hing täis põnevust ja ootust. Kiired pildid siin ja seal, siis väravast läbi ja... seal ta seisis, oma tornidega, suur mürakas hoone... Ümbrus oli kena ja hoolitsetud, silma riivasid vaid ehitisel olevad tellingud mis kuidagi ei sobitunud olustikuga. 
Lähemale minnes oli selge, et maailmaime on üsnagi lagunenud olekus ja tellingud vägagi asjakohased. Nii siis saigi pildistatud neid kohti mis vähem katki ja neid reljeefe ja skulptuure millel veel näod peas ja vähegi välimust. Angkor Wati kompleksist ja sellest, miks see kõik nii on saate lühikest aga konkreetset lugu lugeda siit (http://et.wikipedia.org/wiki/Angkor_Wat ). Seda kõike arvesse võttes on hea, et niipaljukestki alles on jäänud. Kogu piletirahast saadav tulu läheb arvatavasti kompleksi taastamistöödesse ja seda tööd juba jätkub. Nagu päeva jooksul nägin, toimusid taastamistööd peaaegu kõigi templite juures. 
Angkor Watile järgnesid Angkor Thom oma mitmete ehitiste ja Elevanditerrassiga, Ta Keo, Ta Prohm, Banteay Kdel jne. Seisukorralt olid nad kõik üsna samas olukorras, oma põhiplaanilt ja stiililt üsnagi sarnased, kuid siiski võis tajuda igaühes ka mingit isiklikku omapära.Üldiselt on siin loodud selline süsteem, et templid on jaotatud kaheks ringiks: suur ja väike ring. Väikesel ringil asuvad kõik suuremad ja tähtsamad templikompleksid. Minul õnnestus väike ring läbida umbes 4 h-ga ehk siis kell 5.00 hotellist sõitu alustades oli umbes 9.30 ring tehtud. Võtsime siis suure ringi ette, see tähendas, et templid asusid pisut kaugemal ja sõita tuli natukene rohkem. Kompleksid ise olid pisut väiksemad, aga arvult oli neid umbes sama palju. Ringi läbimiseks läks lisaks 2,5h, ehk kell 12.00 olid ka need vaadatud. Ma ei tea, kas probleem on selles, et ma jõuan palju ja kiiresti kõndida kuna minu puhul ei ole tegemist inglise vanadaamiga või on minus liiga vähe ajaloo- ja kunstihuvi, kuid jutt sellest, et 1 päevaga suure ja väikese ringi templeid ära külastada ei jõua on üks järjekordne suur jama. Igal juhul oli mu noor motikajuhist sõber silmnähtavalt häiritud meie kiirest edenemisest teekonnal ja kuna ta inglise keelt ei osanud eriti, püüdis meeleheitlikult helistada oma vennale, et see nõu annaks, mida minuga ülejäänud päeva jooksul peale hakata, sest makstud sai ju „kogu päeva tuuri eest“ :).
Oma kiiret edenemist templikülastustel võin ma seletada sellega, et paljudest on järel vaid hunnik kive mis mahub kenasti ühele pildile ja ümber nende tiiru tegemine võttis umbes 10 min. Mingil hetkel tabasin ennast hoopiski pildistamast lilli ja liblikaid vahelduseks varemetele. Liblikatega oli muidugi natuke probleeme, sest nad ei tahtnud paigal püsida. Aga paar suurt ämblikku püsisid stoilises rahus oma võrgus ja mööda teed looklev lõputuna näiv sipelgarada oli ka tore. Enamuse suuremate templite trepid on samalaadsed kui eile kirjeldatud Phnom Bakhengi oma ja kui oled roninud neist juba 5 tippu siis ülejäänute puhul see enam nii oluline ei ole. Eriti väheoluliseks muutub see keskpäeva saabudes millega koos saabub ka kõige suurem kuumus. Igaljuhul oli minu noor juht püstihädas, sest vend ei võtnud telefoni ja nii ta siis kinni pidaski ühe suvalise tuk-tukimehe juures kes aitas tal minuga veidi suhelda. Variandid minu jaoks olid järgmised: kas ma tahan näha veel templeid mis asuvad natukene (30 km) eemal või tahan näha Tonle Sab´i järvel asuvat ujuvat küla. Küla nägemiseks peaksin jälle välja käima 20 USD 2h reisi eest. Kuna kulutused on niigi ootamatult suureks kujunenud, loobusin külast ja valisin uued varemed. Alati oleks olnud ka võimalus koju minna, aga juba puhtalt kiusu pärast ma seda ei teinud. Las poiss teenib oma raha ausalt välja. Sõit oli pikk ja tee ääres ka midagi huvitavat polnud. 7h varemeid oli ka minul tegelikult võhma juba üsna välja võtnud ning uni kippus vägisi peale. Ainus mis ärkvel hoidis oli hirm motikalt sõidu pealt maha kukkuda. Oleks ikka narr lugu olnud küll... Külastatud said veel umbes kolmed varemed ja nüüd oli küll aeg pöörduda koju tagasi.
Tagasiteel palusin väikest peatust puuviljaturul kust sai kaasa ostetud suur pomelo ja väike arbuus, sest unistus külmkapikülmast arbuusist oli 9h jooksul muutunud ületamatuks. Niisiis, 9h pärast oli minu kogupäeva tuur otsas, kell näitas 14.00 ja seisin taas oma hotelli ukse ees. Maksin poisile lubatud raha ja soovitasin tal mõelda inglise keele õppimise peale, et saaks paremini oma tööd teha. Mis ta mu jutust arvas või aru sai on juba iseasi... Kogu sellest päevast on kirjeldamata veel üks „lisand“ mis saadab turiste igal sammul kui nad just liikuvas transpordivahendis ei asu – see on kerjavad või asju müüvad lapsed ja naised. Igaüks püüab oma dollarit kätte saada omal moel. Kes istub lihtsalt nurgas ja ootab, kes mängib pilli, kes jookseb mõtetute vidinatega sabas, kes pakub 5-min giiditeenust ilma et sa seda palunud oleks. Fakt on see, et kusagil ikka ämbrisse astud ja oled sunnitud oma dollarist loobuma. Seega soovitus: võtke kaasa vähemalt 5 1-dollarilist, sest varem või hiljem te ostate midagi mõne haleda „teenin kooli jaoks raha“ jutu peale. Minul kulus 3 USD. See sisaldas: 1 giiditeenus ja 2x puithelmestest käevõrude ost.
Olin tulemusega rahul, sest need konkreetsed helmed mulle tõepoolest väga meeldisid ja 2 USD eest on mul neid nüüd kokku 9 tk :). Kallid naissoost tuttavad – toredad suveniirid on tulekul! Lapsed on kenast välja õpetatud korraliku äri tegema. Asi käib nii: kõigepealt pakutakse ühte käevõru 1 USD eest ja kui kaubaks ei lähe, siis sama raha eest 4 või 5 :). Peab olema head närvi ja kivist südant, et kogu sellele pidevale jauramisele terve päeva jooksul vastu panna, sest muidu jätate kogu oma raha sinna. Teine soovitus võiks käia kompleksikülastuse kohta üldiselt: Kui te ei ole eriline ajaloohuviline, siis giidi ja mitme päeva piletit mida ka müüakse te kindlasti ei vaja. Usun, et iga täie tervise juures olev eestlane teeb sama ringi ära sama kiirusega kui mina, seega lähtuge 7h-st transpordi kauplemisel ja ärge kuulake jutte pikast maast ja templite külastuseks kuluvast mitmest päevast. Jah, mitu päeva võtab see asi koos giidiga kes räägib teile igast nurgatagusest ja kivist ja erinevatest sündmustest mis templis aset leidnud jne. Kui te olete minusugune külastaja, keda huvitab vaid see mis silmale ilus vaadata on, võib piirduda vabalt ka väikese ringiga ja seega transpordi kauplemine umbes 5 h-ks. Sel juhul ei soovita küll mootorrattataksole rohkem maksta kui 1 USD/h. Aga eks tehtud pildid räägivad teile rohkem kui mu sõnad ja aitavad otsustada kogu külastuse mõtekuse või mõtetuse üle.
Väikest ringi võib minna külastama ka jalgrattaga mille saab linnast rentida 1 USD eest päevas ja jääb ära igasugune kauplemine tundide, kilomeetrite ja makstava summa üle. Kohalikud sõidavad igapäevaselt seda vahemaad jalgrattaga linna tööle või kooli ja õhtul koju. Vaja vaid muretseda kaart mille mustvalgeid paljundusi leidub ikka kui küsida. Tavaliselt on ühel pool Siem Reapi linna kaart ja teisel pool Angkori kompleksi kaart. Ah, aitab nüüd sellest... Päike oli mind „pehmendanud“ sedavõrd, et und jätkus kauemaks. Silmi avades hakkas akna taga juba pimedaks minema. Oli jälle aeg minna ringi kolama. Aga tänane kolamine piirdus vaid õhtusöögiga India restoranis, sest rohkemaks mul vurtsu sees ei olnud. Külmkapis ootav jahe arbuus ja jalgpall said võitu muudest ööelu ahvatlustest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar