Bussis loksudes oli sujuvalt päeva number ja nimi vahetunud. Und ei tulnud ikka veel... Mingil hetkel, arvan, et kella 3-paiku buss peatus ja 1/3 rahvast lahkus. Tegemist oli nendega kes tahtsid minna Koh Tao saarele. Saime jälle 30 min. jalasirutust ja kuulda, et Koh Taole minejate laevuke läheb alles 5h pärast – palju õnne ja head ootamist! Vahepeal oli ärganud ka minu naaber ja saime sujuvalt tuttavaks. Tema nimi on Tanja, pärit Saksamaalt, Aasias juba 6 kuud kuna tuli vabatahtlikuks Vietnami. Reisis üksi, sest ülejäänud sõbrad on mööda ülejäänud Aasiat laiali. Bussi tagasi ronides tabas meid õnnelik hetk, sest saime aru, et meie ees istuv paarike oli Koh Tao seltskonnaga maha jäänud. Tanja kolis ümber ja magamiseks oli nüüd kenasti ruumi – 2 kohta on ju peaaegu nagu voodi... Aga ega see uni eriti ei tahtnud tulla ja nii ma seal visklesin küljelt küljele. Umbes kell 5 hommikul oli meie peatus. Olime mingis suvalises kohas, mingi jõe ääres. Mina teadsin vaid, et kell 7 pidi midagi juhtuma hakkama, mitte enne. Ehk siis 2h aega sääski sööta. Tegelikult oli kokku 3h, sest uus buss millega edasi sõitsime tuli alles kell 8. Mida ma siis vahepeal tegin: Alguses võitlesin sääskedega ja püüdsin neile selgeks teha, et naabrid on palju maitsvamad. Siis jalutasin jõe äärde nautima punast päikesetõusu ja sääsevaba olemist.
Kui tagasi tulin, olid kes teab kust välja ilmunud 2 tegelast, kel fotoalbumid kaelas. Käis kibe ööbimiskohade müük. Püüdsin neid alguses ignoreerida, värsked ja valusad BK kogemused seljataga, aga kui naine albumiga hakkas minu kõrval olevale vene abielupaarile asja selgitama ja pilte näitama, kiikasin ka ise ühe silmaga albumisse. Nähtu põhjal küsisin ise vabatahtlikult albumi enda kätte. Minule kui üksikule säästureisijale pakkus tädi, kes tutvustas end kui omaniku, kämpingu moodi palmilehekatusega majakest teises reas (1. ja 2. rea vahe oli umbes 3m), mis oli kõige odavam pakutuist – 350 BHT (esimene rida oli 100 BHT kallim). 15 min pärast ärkas Tanja ja nagu hilisem asjade käik näitas, sai temast minu naaber. Siis jätkus mul veel aega kõikide prügimägede üle vaatamiseks - kuna oli valgeks läinud, paistsid need nüüd välja. Ja lõpuks tuli buss ja... lõpuks tuli uni... Ja veel missugune – täiesti enneloematu, maailma kõige sügavam ja suurem... ja piinavam, sest nüüd ei olnud just kõige õigem aeg magamiseks. Bussis lasin silma looja, aga varsti tuli meil asjad ümber laadida laevale. Ja seal oli mul kogu aeg selline tunne, et magan midagi väga olulist maha ning tegelikult ei tohiks üldse magada. Aga uni oli... Nii ma siis ronisingi välja, juba lõõskava päikese kätte... ja jäin sinna magama. Selle asemel, et magada üle kolme pingi rahulikult jahedas ruumis laevukese alumises osas. Nii siis saabus minu esimene päikesepõletus Taimaal.
Pilutasin aegajalt silmi, et vaadata kui kaugel või lähedal on saar, aga enamaks mul jaksu ei olnud. Kohale jõudes võtsin ennast kokku ja edasine käis kiiresti - sadamas ootas meid majutuskoha transfeer, külastajad topiti minibussidesse ja algas sõit Lamai randa New Hut´i nimelisse majutuskohta. Kui suur ja võimas solgioja oli ületatud, astus minu jalg esimest korda paradiisi: palmid valgel liival, pisut lainetav soe meri ja palmiokstest katustega hütid nagu pildiraamatus. Kirjutasin ennast kiirelt sisse, sama kiirelt ostsin ka päikesekaitsega kohaliku palmiõli, viskasin asjad üle ukse tuppa, rebisin rätiku kaasa ja... kohe randa.
Tegelikult üldsegi mitte päikest võtma vaid hoopiski vette. Vesi oli soe ja mõnus ja soolane ja madal :). Liivases põhjas olid mõningad kivised kohad ja nende vahel lidusid ringi pisikesed krabikesed. Natuke sügavamas kohas istusin kaelani vette ja sinna ma jäin. Pilk suunatud sinna kuhu pea parasjagu keeras, ankurdasin ennast sõrmepidi väikese kivi taha kinni ja nii ma seal väikeses laines loksusin. Ei oskagi öelda kui kaua, aga tund läks ikka kindlasti ära. Seejärel võtsin eine New Hut´i rannarestoranis ja taas läks kordamisele tunnine mere-spa seanss. Kusagilt leidsin veel jõudu, võtta ette pikem jalutuskäik mööda mereranda, et uurida, kuidas mujal elatakse. Kui päike oli juba peaaegu loojas, taipasin ka fotoka välja võtta. Loodan, et suudan teha mingil päeval ka pisut selgemaid pilte :). Umbes kell 20.00 potsatasin oma hütis asuvasse voodisse. Tegelesin veel fotode laadimisega läpakasse, kui väljas hakkas meeletult vihma sadama. Sadu oli nii tugev, et ei sadanud mitte ainult väljas vaid natuke ka toas. Nihutasin veidi oma voodit ja jäin magama, sest uni oli ikkagi suurem kui sadu.
Bussis loksudes oli sujuvalt päeva number ja nimi vahetunud. Und ei tulnud ikka veel... Mingil hetkel, arvan, et kella 3-paiku buss peatus ja 1/3 rahvast lahkus. Tegemist oli nendega kes tahtsid minna Koh Tao saarele. Saime jälle 30 min. jalasirutust ja kuulda, et Koh Taole minejate laevuke läheb alles 5h pärast – palju õnne ja head ootamist! Vahepeal oli ärganud ka minu naaber ja saime sujuvalt tuttavaks. Tema nimi on Tanja, pärit Saksamaalt, Aasias juba 6 kuud kuna tuli vabatahtlikuks Vietnami. Reisis üksi, sest ülejäänud sõbrad on mööda ülejäänud Aasiat laiali. Bussi tagasi ronides tabas meid õnnelik hetk, sest saime aru, et meie ees istuv paarike oli Koh Tao seltskonnaga maha jäänud. Tanja kolis ümber ja magamiseks oli nüüd kenasti ruumi – 2 kohta on ju peaaegu nagu voodi... Aga ega see uni eriti ei tahtnud tulla ja nii ma seal visklesin küljelt küljele. Umbes kell 5 hommikul oli meie peatus. Olime mingis suvalises kohas, mingi jõe ääres. Mina teadsin vaid, et kell 7 pidi midagi juhtuma hakkama, mitte enne. Ehk siis 2h aega sääski sööta. Tegelikult oli kokku 3h, sest uus buss millega edasi sõitsime tuli alles kell 8. Mida ma siis vahepeal tegin: Alguses võitlesin sääskedega ja püüdsin neile selgeks teha, et naabrid on palju maitsvamad. Siis jalutasin jõe äärde nautima punast päikesetõusu ja sääsevaba olemist. 
Kui tagasi tulin, olid kes teab kust välja ilmunud 2 tegelast, kel fotoalbumid kaelas. Käis kibe ööbimiskohade müük. Püüdsin neid alguses ignoreerida, värsked ja valusad BK kogemused seljataga, aga kui naine albumiga hakkas minu kõrval olevale vene abielupaarile asja selgitama ja pilte näitama, kiikasin ka ise ühe silmaga albumisse. Nähtu põhjal küsisin ise vabatahtlikult albumi enda kätte. Minule kui üksikule säästureisijale pakkus tädi, kes tutvustas end kui omaniku, kämpingu moodi palmilehekatusega majakest teises reas (1. ja 2. rea vahe oli umbes 3m), mis oli kõige odavam pakutuist – 350 BHT (esimene rida oli 100 BHT kallim). 15 min pärast ärkas Tanja ja nagu hilisem asjade käik näitas, sai temast minu naaber. Siis jätkus mul veel aega kõikide prügimägede üle vaatamiseks - kuna oli valgeks läinud, paistsid need nüüd välja. Ja lõpuks tuli buss ja... lõpuks tuli uni... Ja veel missugune – täiesti enneloematu, maailma kõige sügavam ja suurem... ja piinavam, sest nüüd ei olnud just kõige õigem aeg magamiseks. Bussis lasin silma looja, aga varsti tuli meil asjad ümber laadida laevale. Ja seal oli mul kogu aeg selline tunne, et magan midagi väga olulist maha ning tegelikult ei tohiks üldse magada. Aga uni oli... Nii ma siis ronisingi välja, juba lõõskava päikese kätte... ja jäin sinna magama. Selle asemel, et magada üle kolme pingi rahulikult jahedas ruumis laevukese alumises osas. Nii siis saabus minu esimene päikesepõletus Taimaal. 
Pilutasin aegajalt silmi, et vaadata kui kaugel või lähedal on saar, aga enamaks mul jaksu ei olnud. Kohale jõudes võtsin ennast kokku ja edasine käis kiiresti - sadamas ootas meid majutuskoha transfeer, külastajad topiti minibussidesse ja algas sõit Lamai randa New Hut´i nimelisse majutuskohta. Kui suur ja võimas solgioja oli ületatud, astus minu jalg esimest korda paradiisi: palmid valgel liival, pisut lainetav soe meri ja palmiokstest katustega hütid nagu pildiraamatus. Kirjutasin ennast kiirelt sisse, sama kiirelt ostsin ka päikesekaitsega kohaliku palmiõli, viskasin asjad üle ukse tuppa, rebisin rätiku kaasa ja... kohe randa. 
Tegelikult üldsegi mitte päikest võtma vaid hoopiski vette. Vesi oli soe ja mõnus ja soolane ja madal :). Liivases põhjas olid mõningad kivised kohad ja nende vahel lidusid ringi pisikesed krabikesed. Natuke sügavamas kohas istusin kaelani vette ja sinna ma jäin. Pilk suunatud sinna kuhu pea parasjagu keeras, ankurdasin ennast sõrmepidi väikese kivi taha kinni ja nii ma seal väikeses laines loksusin. Ei oskagi öelda kui kaua, aga tund läks ikka kindlasti ära. Seejärel võtsin eine New Hut´i rannarestoranis ja taas läks kordamisele tunnine mere-spa seanss. Kusagilt leidsin veel jõudu, võtta ette pikem jalutuskäik mööda mereranda, et uurida, kuidas mujal elatakse. Kui päike oli juba peaaegu loojas, taipasin ka fotoka välja võtta. Loodan, et suudan teha mingil päeval ka pisut selgemaid pilte :). Umbes kell 20.00 potsatasin oma hütis asuvasse voodisse. Tegelesin veel fotode laadimisega läpakasse, kui väljas hakkas meeletult vihma sadama. Sadu oli nii tugev, et ei sadanud mitte ainult väljas vaid natuke ka toas. Nihutasin veidi oma voodit ja jäin magama, sest uni oli ikkagi suurem kui sadu.
Väga lahe reisikiri. Lugesime ja naersime. Vaimukas väljendus. Tõesti lõbus ja lahe lugemine. Jätka samas vaimus. Sul on kohe kirjutamisannet!!! Elmar ütles, et sa võiksid lausa kirjanikuks hakata.
VastaKustuta