Teisipäev, 20. juuli 2010

21.juuni, esmaspäev

Kambodža: Mudasse sündinud...

BK jõudis kätte ootamatult kiiresti, sest tablett tegi oma tööd korralikult. Tegelikult jõudiski kiiresti, sest kella vaadates selgus, et olime jõudnud kohale 1h varem. Kell oli 3 öösel ja aega järgmise bussini 4h. Otsustasin üles otsida koha, kust mind peale pidi korjatama. See asus otse politseijaoskonna ees, Khaosan Roadi lähedal. Kuna 4h paigal istuda tundus mulle natuke mõtetu, tegin tunnise tiiru mööda öiseid tänavaid, kus ööelu sel kellaajal hakkas juba lõppema ja kõik korjasid oma putkamajandust kokku. Purjus turistid jaurasid siin-seal ja tuk-tukimehed ning taksojuhid püüdsid viimaseid kliente. Mööda kõnniteed käies astusin üle papitükkidel magavate perekondade: emad-isad koos lastega laotunud ühtlase kihina kohtadesse kus vihma korral vesi kohe otse kaela ei tule... Kott oli raske ja tänavaelu üldiselt igav, seega läksin tagasi politseimaja ette, sest seal oli elu kõige vilkam. Võtsin trepiastmel istet ja jälgisin tänavakoristusprotsessi, rottidele jahti pidavaid kasse kes olid suuruses 2 rotti=1 kass, lillepoti tagant piiluvaid sisalike ning loomulikult politsei arvatavasti igaöist tööd mille parim vaatepilt oli vast see, kui maja ette veeres kastiga politseiauto kust maha astus umbes 8 õhtukleidis kohaliku daami kes kõik toimetati jaoskonna uksest sisse. Tunnikese pärast tõi üks mootorrattapolitsei 3 tk lisaks. Nad küll ei istunud rattal, aga kõndisid vaguralt kõrval :). Tund enne bussi väljumist laekus veel paar turisti... Bussijuht oli seekord enam-vähem täpne. Meid ootas väike minibuss kõrval asuvas tänavas. Kuna olin harjunud, et sellised sõidukid korraldavad ainult transfeeri ühest kohast teise, siis küsisingi juhilt, et kas see on meie buss või on tegemist transfeeriga bussi väljumise kohta? Kuna juhi inglise keele oskus piirdus väljendiga Yes, jäigi küsimus lahtiseks kuni sain aru, et suund on siiski BK-st välja ja mingit suurt bussi arvatavasti ei tule. Ruumi oli küllaldaselt ja konditsioneer töötas hästi, seega sain oma pooleli jäänud und kenasti jätkata. Umbes 3h pärast tegin silmad lahti ning jälgisin bussiaknast mööda lipsavat täiesti mõtetut ja iseloomutut ümbrust ning... uni tuli taas... Ärkasin bussi peatumise peale. Teatati, et see on nüüd viimane peatus enne piiri ja palun kõigil oma viisad ära teha, kellel seda ei ole. Samas laoti meie kotid tänavale hunnikusse ning buss sõitis minema. Ah et viisad nendel kellel ei ole... No eks siis tuleb teha... Istusin õues asuva laua taga, ees hunnik pabereid mida tuli täita ja asusin tööle. Paberid täidetud, küsisin neiu käest, et palju siis ka viisa maksab. Teatati, et 35 USD. Pööritasin natuke silmi, sest sobrades oma veel unises mälusopis meenus mulle, et mingis foorumis räägiti 20 USD suurusest summast. Samas polnud ma endas ka päris kindel ja otsisin rahakoti välja. Viisat oodates oli mul nüüd aega ümbrust silmitseda ja pilk tabas silti kus peal juba tuttav kiri TAT Office. Pagan, jälle olin sattunud selle riikliku ja vägagi ametliku liigkasuvõtjate jõugu ohvriks. See on siin jalus nagu üks needus. Neiu tuli 15 min. pärast välja ja pakkus mulle 10 USD eest takso teenust piirilt Siem Reapi lisades, et kui ma lähen bussiga siis võib-olla pean ootama õhtuni selle väljumist. Teatasin talle juba üsna mürgiselt, et mul aega küll ja ma olen maksnud juba piisavalt, sealhulgas ka pileti eest Siem Reapi ning kohe mitte mingil juhul ei ole ma nõus juurde maksma. Varsti tuli sama jutuga üks mees ja palus ikka mul mõistlik olla ja järele mõelda. Kui oli selge, et mind seekord murda ega hirmutada pika ooteajaga ei õnnestu, jätsid nad mu rahule. Rinda jagati kleepsud selle järgi, missugune transport ja kellele oli suudetud pähe määrida. Algas piiriületus. Selleks tuli kõndida oma kompsudega umbes 300 m läbi turuplatsi, jagatuna pisikesteks gruppideks. Kohalik grupijuht seletas enne igat ametnikuga punkti üksikasjalikult, mida seal tuleb esitada ja ootas meid juba teiselpool punkti ees. Kogu protsess võttis aega kokku vast 30 min. ja mõlemad piirid olid ületatud ning vajalikud templid passis olemas. Tasapisi puges pähe küsimus, et mis mu bussitranspordist edasi saab, sest ühtegi piletit ega piletiostu tõendavat dokumenti mul enam ei olnud kuna aja jooksul oli kõik sujuvalt käest ära korjatud. Pärast viimast ametnikuga täidetud punkti oli kohe üks bussijaama taoline moodustis kus 5 min. pärast teatati, et nüüd viiakse meid bussijaama. Veel 5 min. bussiga keerutamist mööda kohalike tänavaid ja olimegi kohal. See oli nüüd siis see koht, kus võib-olla pean ootama õhtuni... Aga ei oodanud. Kokku läks umbes 30 min. ja juba olingi teel Siem Reapi poole. Jällegi sai tõestust tõsiasi, et hirmutamine pika ooteajaga teenis vaid raha välja pumpamise eesmärki. Väike minubuss arendas korraliku kiirust ja nii nagu oli muutunud maa, oli muutunud ka pilt mis avanes bussi aknast. Hetkega oli selge, et tegemist on poole kehvema elatustasemega maaga kui Tai. Mööda vilksasid palmilehtedest elamutega teeäärsed külad, paljad lapsed pori sees mängimas läbisegi koduloomade-lindudega ja esimesed riisipõllud minu reisi jooksul, sest Tais polnud mul õnnestunud näha 2 nädala jooksul mitte ainsamatki (arvatavasti oli see siiski minu külastatud piirkondade omapärast tingitud). Püüdsin miskit ka üles filmida, aga kuna kiirus oli suur ja hakkas ka paduvihma sadama, pole pilt just kõige jälgitavam.

(filmi koht)

2h pärast ehk kell 16.00 ehk 4h varem kui mulle esialgu piletit ostes lubati olin ma juba Siem Reapis. Bussist väljudes määrati mulle kohe tuk-tukijuht kes mu 1 USD eest viis soovitud hotelli. 1 USD oli tegelikult selle lühikese maa eest liiga palju, aga sel hetkel polnud asi kauplemist väärt kuna tahtsin lihtsalt kohale jõuda ja pesta ja süüa ja puhata... Hotelli nimi on Bun Seda Angkor (www.bunsedaangkor.com) ja tegemist siis Tanja soovitatud peatuspaigaga. Otsisin sõidu kestel välja 1 dollarilise, et kohe see tuk-tukivennale pihku pista, et pikemat juttu ei oleks. Toimis. Hotellis võttis mind vastu tore tütarlaps kellelt küsisin tubade kohta. Läksime vaatama viimasel ehk 4. korrusel asuvat väikest tuba. Poolel trepil tõmbasin taskust välja hotelli reklaambukleti ja rääkisin talle, miks ma selle hotelli valisin. Tal oli nii hea meel, et kukkus mind kohe kallistama :). Tehtud malekäik oli ääretult hea mõjuga, sest suutsin toa hinna saada 7 USD peale lubadusega, et ma hotellis seda kellegile ei ütle, sest muidu ta alles ülemuse käest saab... Jätsin oma asjad tuppa ja läksin alla tagasi ennast sisse kirjutama. Tagasi tulles haarasin kohe fotoka, et teha veel korras olevast toast väike filmike. Võrreldes eelnevate kohtadega elan nüüd mõned päevad täielikus luksuses, sest mul on puhtad ja kulumata voodiriided laias voodis, telekas, külmkapp, riidekapp, öökapp millel telefon kust saab näiteks sööki tuppa tellida, suur dušširuum, peeglid (aga mitte üle terve toa õnneks), kirjutuslaud ja tool. Ehk siis ruum näeb välja nagu hotell – lõpuks ometi :).

(filmi koht)

Olin nii rõõmus, et lausa hüppasin keset tuba. Üle 24h sain lõpuks ennast pesta. Seejärel viskusin voodisse pikali ja tellisin portsu kevadrulle kanaga :). Ah jaaa... käe sidusin ka vahepeal lahti ja see nägi juba palju parem välja. Villi enam ei olnud ja kogu vesi oli välja jooksnud. Oli selge, et täielik paranemine on vaid paari päeva küsimus kui ma käele uuesti päikest ei näita. Vedelesin veidi toas nautides toitu, voodit, telekat ja interneti. Sain aru, et vaatamata väsimusele und ei tule. Vahepeal prantsatas üks must tirts mulle keset voodit ja pani mu oma ootamatu saabumisega pisut hüppama. Järgnes päästeoperatsioon, mille käigus hüppas rohkem tirts kui mina ja demonstreeris mulle ka oma suurepärast lennuoskust. Operatsioon lõppes sellega, et putukas otsustas põgeneda kapi taha. Sinna ma talle järele ei viitsinud minna. Mõtlesin vaid, et kui ta mul nüüd toas keset ööd „saagima“ kavatseb hakata, siis läheb küll sõjaks. Muidu olgu kui tahab... Kell 22.30 korjasin kokku kõik oma mustad riided, viisin nad registratuuri kust hommikul pesutädi need kätte saab ja seadsin sammud ööturu poole mis asub põhimõtteliselt ümber nurga ja siis otse edasi jalutades 50 m. Turul oli vaikne, külastajaid liikus ringi väga vähe. Kuna mu pilk oli ilmselgelt nagu uustulnukal, aktiviseerusid müüjad mind nähes automaatselt. Olin lubanud endale, et ei osta täna mitte midagi. Ringi kõndides ja pakkumisi tõrjudes tuli mul meelde, et olin oma ainsama pikkade varukatega pluusi andnud pessu ja rätiku mis mõeldud igaks elujuhtumiks, ühes sellega. Seega, tuleb sooritada hädaostud. Nii ma siis lasingi endale pähe määrida 4 USD eest pikkade varukatega kerge pluusi ja 2 USD eest kena salli. Arvatavasti maksin kõvasti üle, aga pea oli väsimusest nii uimane otsas, et jõudu kauplemiseks enam ei olnud. Ööturg on siin linnas avatud kella 16.00-00.00-ni ning seega oli tegelikult juba sulgemise aeg ja minul aeg magama minna.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar