5.juuli, esmaspäev

Tänane hommik algas kummaliselt kui nii võib öelda. Nimelt äratas mind tund enne kella helisemist üles üks lause mis keerles peas ja lausa nõudis üles kirjutamist. Uskuge või mitte, aga täpset sõnastust ma enam ei mäleta, seega kõik kes tahavad seda lugeda peavad minema Kambodžasse, Sihanoukville´i, Beach Roadi hotelli ja küsima raamatut Söö, palveta, armasta. Jah, just nii, sest seesama lause läks märkmikust käristatud lehel raamatu vahele kus ta arvatavasti on siiani. Täpne asukoht peaks olema enne India peatükki... Imelik jutt..., aga see on alles algus, sest imelike asju hakkas juhtuma sel päeval veel ja veel. Täna on siis see päev kui tuleb võtta ette pikk reis Bangkoki. Buss pidi väljuma 7.30 ja nagu ikka, sel ajal polnud ühtegi bussi mõõtudega sõidukit kusagil näha. Istusin rahulikult ja ootasin, koos veel paari inimesega kes olid samuti lahkumas. Lõpuks kell 7.50 ilmus meie tänavasse üks buss mis tegi peatuse 50 m enne hotelli täpselt 10 sekundiks, lasi siis uljalt törtsu signaali ja kadus... Selle 10 sekundi jooksul olin jõudnud püsti tõusta, ajada seljakoti selga ja võtta teise koti õlale, astuda hotelli katuse alt välja täpselt kaks sammu... rohkemaks enam ei olnud põhjust. Esimese mõttena tuli kohe pähe, et küllap oli tegemist vale bussiga. Aga tütarlaps kes minuga koos ootas, muutus äkki väga närviliseks ja pöördus kohe registraatoripoisi poole. Tema arvas, et küllap ikka oli õige buss ja ega meil nüüd muud üle jää kui kohe tuk-tuk võtta ja juhti paluda, et meid bussijaama ära viidaks. Olime hämmingus toimunust. Emily ja minu vaheline arutelu bussijuhi häbematu käitumise üle läks sujuvalt Emily, minu ja tukijuhi vaheliseks aruteluks kes samuti ei suutnud oma silmi uskuda, sest oli kogu seda asja pealt näinud. Igal juhul tekkis meile liitlane ja bussijaama jõudes seisime tukijuhiga mõlemad käed puusas tütarlapse ees kes esindas bussifirmat ning nõudsime tukitransfeeri eest raha temalt välja :). Nagu ikka sellised seletamised käivad – väga valjul häälel ja vähemalt 5 min. Ja nad maksidki... uskumatu! Sel hetkel tundsin, et reisi lõpp on saabunud totaalselt valel ajal. Olen hakanud lõpuks ometi siinsesse ühiskonda sisse elama ja suudan ennast natukenegi kehtestada ning iseenda eest seista. Isegi vajalikul hetkel liitlasi tekitada! Paigutasin oma asjad rahulolevana bussi ja peagi võis sõit alata. Kuidagi kurb oli. Ei mingit elevust mõttest, et varsti saab koju ja näeb inimesi kes mulle kallid ja keda pole ammu näinud... Vaatasin üksisilmi aknast välja ja püüdsin endasse salvestada veel igat hetke ning pilti... kuni Une-Mati tegi mu täiesti pildituks, sest tegemist oli siiski varajaste hommikutundidega ja ööuni polnud küll seekord pikem kui 4h. Kuni piirini mööduski kõik vahelduva eduga – kord magades kord jälle aknatagust Kambodžat vaadeldes ja siis jälle magades jne. Enne piiriületust tehti pikem peatus kus saime ka korralikult süüa. Ise veel mõtlesin vaikselt naeru kihistades, et noh, kas siis „viimane söömaaeg“ ongi nüüd käes, sest ees ootav piiripunkt pidi kuuluma eriliselt keerukate hulka (mainisid seda mulle nii mõnedki inimesed paari viimase päeva jooksul, kuuldes minu plaanist just siitkaudu BK-i minna)? Ilm oli ilus, päike paistis, meri oli täiesti sini-sinine... Piiripunktis aeti meid bussist välja, kotid laoti hunnikusse käru peale ja meile näidati käega kõndimise suund kätte. Nagu tulleski, piiri ületamine on igaühe enda asi ja parem saa kohe hakkama, sest pärast ei tea keegi, kus on su asjad või kuna läks ära su buss millele pidid jõudma. Seda, kus on buss ei teadnud tegelikult nagunii, sest pärast väikest paberite täitmist ja passide ette näitamist mõlemal piiril avastasin ennast keset tänavat ilma ühegi tuttava näota enda ümber. Aga siiski – 25m minust eespool kõndis sama nõutu näoga üks noormees. Tõttasin talle järele ja küsisin, kas ta otsib ka BK-i bussi ja kas ta teab, kus on meie pagas? Millegipärast tuli mõlemale naer peale. Pöörasime otsa ringi ja läksime tagasi, sest asustatud ala hakkas otsa saama ja midagi bussilaadset enam ees ei olnud. Ja tõepoolest – suurest bussist oli saanud väike ning teisel pool teed varjualuse all lebas ka meie pagas. Loomulikult nõudis kärumees täie tõsidusega oma dollarit. Norisin natuke ta kallal, aga ulatasin selle koos vihjega, et ta võib mu koti nüüd siis ka bussi juurde viia kui juba makstud kord on... Ja ega ta kade ei olnud. Nüüd siis selgus, et bussis pole nii palju kohti kui on reisijaid. Palju õnne... Bussijuht mõõtis meid oma pilguga, osutas siis käega minu peale ja küsis, kas ma olen üksi. Jälle minu õnn. Nimelt sai ta ette ühe koha juurde teha. Mis ülejäänud kolmest vandersellist sai, pole mul teada, aga seniseid kummalisi reisimiskogemusi arvesse võttes olen kindel, et midagi ikka sai :). Sattusin istuma tütarlapse kõrvale, keda välimuse ja keeleoskuse kohaselt oleks võinud pidada kohalikuks, aga miski oli nagu teistmoodi. Eks ma siis kohe otse küsisingi ja selgus, et ta elab juba 15 aastat hoopiski Norras ja on koos 3 sõbrantsiga reisile tulnud. Tema nime ma ei oska siin ära mainida, sest see oli täpselt nii lihtne, et ma suutsin esimese korraga selle kenasti järele öelda, aga samas täpselt nii keeruline, et lähima 10 sekundi jooksul öeldu ära unustada. Umbes kilomeetri pärast jõudsime mingite vormis onkudeni kes bussi kinni pidasid ja passe näha tahtsid. Kuna meil kolmekesi ees istudes ruumi ei olnud, olin kõik oma kotid paigutanud bussi pagasiruumi. Mida pole, seda ei saa ju näidata. Naeratasin taas kord kenasti (siiani on alati abi olnud)ja seletasin oma kõrval istuvale tüdrukule milles asi ning tema rääkis paari sõnaga tai keeles sama onudele. Kuna nad olid silmnähtavalt heas tujus, ei viitsinud keegi „grillima“ hakata. Kontrollpunktist minema sõites rääkis bussijuht, et eelmine päev oli kõik turistid rajalt maha võetud ja korraldatud totaalne asjade läbi otsimine. Huvitav, kas seda need keerulise piiri jutud siis tähendasidki? Igal juhul täna oli kõik teisiti :). Mingi kontrollpunkt oli veel, millest pääsesime läbi ainult sõitu aeglustades ja bussijuht vaid mainis: Nad tunnevad mind... Edasi oli mul rohkelt aega omi mõtteid jällegi mõlgutada, sest tütarlaps ja bussijuht räkisid omavahel keeles millest ma mütsigi aru ei saanud. Vaatasin loodust ja kõik tundus nii ilus. Tee oli suhteliselt sile ja mööda vilksavad majadki näisid hoopis teistsugused kui 15 päeva tagasi. Tundus nagu oleks see hoopis teine Tai kuhu olen sattunud. Või on tegemist hoopis teise Avega kes näeb sama Taid läbi uue pilgu? Kokkuvõte võiks vist olla see, et sain saabudes kõige lihtlabasema nn kultuurišhoki. Mina, kes ma olen harjunud igapäevaselt ise omi asju ajama ja nendega hästi hakkama saama ilma et peaks kahtlustama igal sammul pettust, valetamist, silmakirjalikust jne sattusin täiesti ootamatult just nende labaste „töövõtete“ vangiks. See hakkas varjutama kõike mida ma nägin või tegin. Lõpuks väsitas nii ära, et peaaegu põgenesin Taist lootuses saada rahu. Loomulikult Kambodžast teistsugust käitumist otsida on naeruväärne nagu ma nüüdseks tean. Siiski siiski, väike vahe on sees. Nimelt kui Tais on teenusepakujate eesmärgiks turistile koti pähe tõmbamine mis juhindub põhiliselt ahnusest (selle võiks vist kuulutada teiseks rahvuslikuks spordialaks Muay Thai kõrvale) siis khmeride vastu olin ma tunduvalt leebem enam-vähem sama käitumise puhul. Kui vaadata seda, missugune on riigi üldine elatustase, kui keeruline leida tööd või saada haridust et hiljem tööd leida, siis võiks nende käitumine olla 10x hullem kui Tais. Aga ei ole. Seega oli minul psühholoogiliselt lihtsam just seal raha välja käia. Samas ei tohi unustada, et olin juba 2 nädala jagu praktikat ka saanud ehk enam mitte niiiiii rumal. Nüüd, natukene kohanenult ja rahunenult tundub Tai päris tore koht olevat mida võiks veelkord lähemalt uurima tulla :). Minu mõtted katkestas Tai-Norra neiu kes tundis huvi, kuhu ma BK-is ööbima lähen. Võtsin välja märkmiku ja tutvustasin oma plaani mille kohaselt tahtsin ööbida lennujaama lähistel hotellis. Kuna temal & co-l oli umbes sama plaan, aga hotelli polnud nad küll veel jõudnud otsida siis sobis minu välja pakutud varjant ideaalselt. Agodas oli kirjas öö hind umbes 25 USD toa eest, seega igati normaalne. 5 min. pärast üllatas ta mind uudisega, et kui oleme nõus kõik viiekesi ühte hotelli minema siis võib bussijuht meid hinna eest 100 BHT nägu ära viia. No mis sai minul selle vastu olla? Üksinda taksoga minek oleks kordi kallimaks läinud. Nii siis saigi tehtud. Ülejäänud seltskond lahkus bussist Khao San Roadi nurgal otse tuk-tukimeeste haardesse kes seisid bussil lausa ukse ees nagu oleks tahtnud tulijaid otse süles oma sõidukisse viia. Istusime täie rahuga viiekesi edasi ning järgnev tund kulus hotelliotsingutele. Ega see juht nüüd päris täpselt küll ei teadnud, kuhu ta sõitma peab, aga Tai-Norra tüdrukuga koostöös leiti koht siiski üles. Hotelli nimi on Sinsuvarn Airport Suit Hotel http://www.sinsuvarnairportsuite.com/ . Hotell on kena ja ka seekord on kõik täpselt nii nagu kodukal pildid näitavad, aga hotellini jõudmine, eriti keset pilkast pimedust ehmatas minu küll ära. Pilt meenutas... ma ei teagi mida täpselt, aga ühte õudsat kohta kusagil mahajäetud tööstusrajoonis kus võib-olla 10 aastat tagasi oli veel elu kuid nüüd ulub katkiste akendega hoonetes ja kolossaalses klaasideta kasvuhoones mis oli otse plangu taga vaid tuul ning ringi käivad tüübid kes ajavad hämaraid asju. Vaatamata sellele asetses keset horrorliku keskkonda ääretult armas ja korralik hotell. Armas polnud vaid ehk see, et 25 USD asemel osutus toa hind minu jaoks hoopis 47 USD ringi ehk siis 2x rohkem kui olin arvestanud. Siit siis viimane õppetund – alati ei saa tuba madalhooajal kohapealt odavamalt kui erinevatest interneti broneeringsüsteemidest. Olin meeletult löödud ja istusin hotelli fuajees olevale diivanile, et jälle kord "targemaga nõu pidada". Minuga koos olnud tüdrukud said oma võtmed kätte ja kadusid toa poole. Aeg oli hiline, väljas pime ja mina asusin kes-teab-kus. Tõusin püsti ja tegin viimase katse küsides, missugune on viimane hind minu jaoks. Registraator vaatas mulle teraselt silma ja ütles: 33 USD ja seda ainult juhul kui ma sellest oma reisikaaslastele ei räägi. Rahustasin ta kiirelt maha, et tegemis kõigest suvaliste inimestega minu jaoks keda ma tegelikult üldse ei tunne ning kuna vastus rahuldas teda, alustasime registreerumisprotseduure. Hind sisaldas laia voodiga suurt ja valget konditsioneeriga tuba, hommikusööki ja transfeeri lennujaama – mida paremat võiks veel 420 EEK-i eest tahta? :) Toas teki all mõtlesin tagasi veel kõigile vedamistele-õnnestumistele mis mind kogu päeva jooksul olid saatnud ja tundsin ilmselgelt magusat rahulolu...