Hommikusöök söödud, apteegis sidet ostmas käidud (käsi näeb väga paha välja ja ma ei julge ilma seda kinni sidumata pikka reisi ette võtta), pakkisin oma asjad taas korralikult ära. Beth oli otsustanud jääda Mr.J juurde oma 3-4 nädalaks ja nii kolisin ka mina oma kottidega teise tuppa, sest check out oli kell 11.00, aga praamini veel mitu tundi aega. Kuna sõit tõotas tulla pikk, ei tahtnud täna end spetsiaalselt kusagile väsitama minna ja seega sisustasin oma aega internetis surfates, otsides infot Kambodža ja eelkõige Siem Reapi kohta. Leidsin end mõttelt, et nüüd asun rändama maale, millest ma ei tea mitte midagi... Aga noh, eks siis saan teada kui kohal olen. Maailmaimeks tituleeritud Angkor Wati tahaks ju ikkagi näha kui ma kodust nii kaugele olen juba ennast vedanud. Pealegi, kell tiksus ja minu viisa lõppemise aeg aina lähenes. 22. juuni on viimane tähtaeg mil riigipiir peab ületatud saama. Korralik eine veel enne pikka sõitu ja siis kella 2-ks sadamasse, sest laevuke pidi väljuma kell 14.30. Loomulikult see jällegi päris nii ei olnud, sest oodata tuli veel 1h jagu.
Täna erilist lainetust ei olnud, seega söök sees püsis rahulikuna. Veetsin aega märkmikusse kirja pannes soovitusi, mille võrra olen nüüd tänu isiklikele kogemustele targemaks saanud, aga mida oleks võinud teada juba enne reisi. Luban, et teen sellest lõpuks omaette rubriigi, et järgmised kogemusteta „maadeavastajad“ võiksid oma reisile pisut valutumalt vastu minna. Chumponi sadamas ei läinudki ootamisega kaua aega, vast umbes 1,5 h, sest praam oli hilinenud umbes sama palju. Jõudsin seal vaid natuke istuda, veepiiril ja vees olevat prügi pildistada ning mõtiskleda loodushoiu üle Euroopas ja Aasias selle põhjal mis mulle siiani silma on jäänud ning ära juua pool ananassi kokteili kui juba meid kutsutigi bussi. Teel oli taas üks toidupeatus, kus hinnad nagu restoranis, aga valida polnud suurt midagi. Lürpisin sisse ühe supi mis maitses paremini kui eelmine kord söödud kana riisiga, neelasin alla ühe unerohu tableti ning kobisin bussi magama.
Täna erilist lainetust ei olnud, seega söök sees püsis rahulikuna. Veetsin aega märkmikusse kirja pannes soovitusi, mille võrra olen nüüd tänu isiklikele kogemustele targemaks saanud, aga mida oleks võinud teada juba enne reisi. Luban, et teen sellest lõpuks omaette rubriigi, et järgmised kogemusteta „maadeavastajad“ võiksid oma reisile pisut valutumalt vastu minna. Chumponi sadamas ei läinudki ootamisega kaua aega, vast umbes 1,5 h, sest praam oli hilinenud umbes sama palju. Jõudsin seal vaid natuke istuda, veepiiril ja vees olevat prügi pildistada ning mõtiskleda loodushoiu üle Euroopas ja Aasias selle põhjal mis mulle siiani silma on jäänud ning ära juua pool ananassi kokteili kui juba meid kutsutigi bussi. Teel oli taas üks toidupeatus, kus hinnad nagu restoranis, aga valida polnud suurt midagi. Lürpisin sisse ühe supi mis maitses paremini kui eelmine kord söödud kana riisiga, neelasin alla ühe unerohu tableti ning kobisin bussi magama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar