Teisipäev, 20. juuli 2010

18. juuni, reede

Kell on 22.15 ja kõik päevatoimetused on juba tehtud. Sel saarel mingit suurt ööelu ei toimu, seega on kenasti aega kirjutada, sest magamaminekuks veel liiga varajane aeg. Huvitaval kombel aitab siin 6 h-st mitte eriti kvaliteetsest unest täiesti, isegi kui oled alates hommikul kella 9-st ringi jooksnud. Seega, päev algas pisut enne kella 9.00 toast lahkumisega. Sobrasime ööbimiskoha registratuuris just parasjagu (arvatavasti kasutatud ja väga odavas) snorkeldamisvarustuse kuhilas kui tööle ilmus Mr.J. Kiire tervitus ja kohe pärima meie päevaplaani kohta, loomulikult silmas pidades ka isikliku kasu, sest ehk saab meile mingi paketi müüa. Üldiselt nii läkski, sest minul ja Bethil oli suur soov täna snorkeldama minna, aga samas ka näha terve saare erinevaid randasid. Parim võimalus ahnetele tüdrukutele oli snorkeldamisreis ümber saare, transpordivahendiks kas suur paat, hind 650 BHT või longtail ehk siin kohalik veetakso sõiduks lähimate saarte vahel või lihtsalt sinna kuhu jalgsi on pikk tee aga autoga ei saa, hind 550 BHT. Väike pilguvahetus ja valisime jällegi odavama variandi. Paat pidi väljuma 10 min. pärast, seega kiire kõne teenusepakkujale, kiire maksmine ja kiire transfeer sadamasse. Sealt jagati varustus kätte ja saime veel mõne minuti oodatagi. Selgus, et longtail täna ei välju, seega pargiti meid koos teistega samasse laevukesse. Mõnikord lihtsalt veab :). Ronisime üle kolme sarnase aluse õigesse ja sõit võis alata. Pardal pakuti kohvi, külma vett ja muid karastavaid jooke, coca-cola ja õlu loomulikult lisatasu eest. Pärast 15 min sõitu olimegi juba esimeses peatuspaigas. See on laht, kus võib kohata ka väikeseid haisid. Täna meil õnne ei olnud... Olin natukene pettunud, sest nähtavus oli üsna kehva ja midagi huvitavat vees ei näinud. Siin-seal võis kohata 3 kalast koosnevat parve, aga see oli ka kõik. Ei värve ega miskit. Samas läks snorkeldamisajaks antud 40 min. lennates. Vedasime end taas paati ja sõitsime edasi. Jõudsin endale ühe kohvi teha ja vaevu sellest pool ära juua kui oli uus peatus ja uus 40 min. Ilma suurema emotsioonita sulpsasn vette ja... see oli võimas! Mul pole küll suurt snorkeldamiskogemust, sest olen seda teinud ainult varem Egiptuses, Sharmis, aga niiiiiiiiiiiiiiiiii suuri koralle ja niiiiiiiiiiiiiiiii erinevaid polnud ma näinud. See oli väga äge koht kus oli tõepoolest huvitav. Ka päike hakkas välja tulema ja kuna vesi oli tunduvalt madalam ja seega vaatamisväärsused lähemal, oli nende 2 asja koosmõjul pilt palju selgem. Ujuda selliste hiiglaste vahel ja üle nende oli väga tore elamus. Ronides veest välja mõistsin, et kogu makstud raha on seda väärt kasvõi selle ühe koha pärast. Oleks ma miski merebioloog, seletaksin lähemalt, mida kõike seal näha oli, aga kahjuks ma ei ole seda. Pardal pakuti ananassi mis oli nii maitsev ja magus ja valmis, et hammustades lihtsalt mahl voolas mööda käsivarsi alla. Jõudsin teha mõned pildid ja juba jälle peatus. Seekord 20 min. sest märgistatud ala oli üsna väike. Midagi nii üüratu suurt seal vee all ei olnud, aga see-eest oli rohkem kalu ja üks väike triibuline tegelane otsustas mind jalast hammustada ajaviiteks. Valus ei olnud ja jälge isegi ei jäänud, aga ehmatav oli küll :). Järgmine peatus järgmises lahes oli taas 40 min. Seal sai Beth samasuguselt kalalt hammustada :). Tundub, et neil on see kombeks. Üldiselt meeldis kogu parvele inimestega kaasa ujuda ja arvan, et nad on harjunud turistide poolt toitmisega ning seega pisut ära hellitatud. Mina igal juhul hakkasin neid lausa sihilikult eemale ajama ja rohkem mul näpistamiselamusi päeva jooksul ei õnnestunud saada. Ah jaa... unustasin alguses tutvustada meie tänase päeva uut nägu – Derek, samuti Shotimaalt. Ja olgem ausad, oma välimuse poolest on Bethil ja Derekil olemas sarnasusi, nii et ma usun nende ühist rahvusliku päritolu juttu :). Ma ei mäleta kas vahepeal oli veel mõni snorkeldamispeatus või mitte, sest neid oli iga 10 min. tagant. Saar pole suur, aga näha on palju. Jõudsime kaksiksaareni mida kohalikud kutsuvad Koh Naang Yuan. Ma ei saanud aru, kas saar on eravaldus või toimetab seal riik, aga saarele pääs oli 100 BHT ja aega ringituuseldamiseks anti 2 h. 5 inimest, kaasaarvatud mina, Beth ja Derek otsustasime mitte minna, kuigi saar oli ahvatlevalt ilusa välimusega. Boikoti põhjuseks oli see, et hindasime 2 h liiga väheseks ja võtsime vastu kiire otsuse, et läheme sinna homme omapead, kasutades taksopaadi teenust. Küsisime oma kaptenilt, kas võime senikaua ümber laeva snorkeldada või seal läheduses, aga kuna tegemist oli ikkagi väikese sadamaga kus sõitsid edasi-tagasi turistipaadid, siis luba ei antud. Küll aga viidi meid lähemale saare liivarannale ja snorkeldamiskohale, ja lubati sealt vette minna. Pidime andma sõna, et saarele ei lähe ja nii võis pikamaaujumine alata. Sihtpunktiks eemal asuv kollane paat mis vedas samasuguseid turiste nagu meie. Lestadega ei olnudki see maa väga pikk, aga kuna vesi oli sügav ja nähtavust põhja ei olnud, siis minu jaoks pisut ebamugav. Rand oli tore ja mere poolt saarele vaadates süvenes meie otsus homme see reis ette võtta veelgi. Olime ära umbes 1,5h, vees oli tore nagu eelnevateski kohtades (kuigi niiiiiiiiiiii suuri korallilahmakaid enam kusagil ei olnud). Tagasi jõudes käis kibekiire päikesekreemi määrimine, aga oli juba hilja... Päike oli teinud oma töö ja keha tagapool on nüüdseks korralikult ära kõrbenud.

Oleme Bethiga teinud õhtu otsa ooooiii ja aiiiiiii ja jahutanud ennast külma dušši all ja määrinud aloevera geeliga, aga tunne on ikkagi üsna kohtuav. Samas on tuline (mis on nüüd täiesti õige sõna kasutada) soov homme kindlasti tagasi minna. Samas on kõigele lahendus – kaasas on mul pikkade varukatega kerge pluus ja õhtul söömast tulles visiteerisin uuesti kaubandusvõrku ning ostsin endale pikad kergest riidest „ujumispüksid“. Homme näen vees välja nagu kloun, aga keda see ikka huvitab. Siin on riietega ujumine üsnagi tavaline nähtus, küll aga mitte päris sellistes riietes. Aga häda ei anna häbeneda... Kolasime veel koos Bethi ja Derekiga mööda kohalike toidutänavat ringi, et võtta üks tore õhtusöök. Eile hakkas meile jalutades silma üks koht, kus sai toredal lauagrillil endale ise toitu valmistada. Komplekt maksis 150 BHT ja sellest kogusest jätkus kenasti kolmele. Ka see oli tore elamus mida jäävad kirjeldama pildid, sest keeruline ja liiga pikk oleks seletama hakata kuidas see kõik käis.


Tagasiteel Mr.J juurde peatusime veel kohaliku „rastamehe“ juures. Temal küll patse ei olnud, aga lahkuval sõbral oli pealaele kokku pandud patsipuhmas suurem kui peanupp ise. Igal juhul oli seal tore ja väga chill olla. Tegeles mees põhimõtteliselt papponnis elamisega, reggaemuusika kuulamisega ja igasuguse kilakola müümisega oma onni ees. Erinevaid keesid müügiks punus ta ise ja maalid oli teinud sõber. Nii ta siis vegeteerib seal päevast päeva, lobisedes turistidega mängides trummi (ehh ma ei tea selle asja tegeliku nime, aga saate aru küll) ja vahepeal natuke ka „rohtu“ suitsetades :). Oma eluga on ta igati rahul ja praeguses ajahetkes oleks minagi, kui vaid „pain in the ass“ ei oleks nii suur ja seda sõna otseses mõttes. Ehk väike unerohutablett aitab täna öösel ka natuke magada :).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar