Esmaspäev, 19. juuli 2010

6.juuli, teisipäev

Istungi jälle selles plekkpurgis mida ametlikult lennukiks nimetatakse. Vaatan aknast välja, ütlen mõttes head aega Bangkokile ja juurdlen hetkeks selle üle, kas tulen veel siia kunagi tagasi? Muidugi tulen, mis küsimus see üldse on. Kuna Bangkok on Aasia avastamisel üks tähtis läbilennu- ja peatuspaik, pole selles kahtlustki, sest Aasiat ma enam rahule ei jäta :). Kuna lennuk liigub rada mööda aeglaselt jõuan ma mõelda veel palju erinevaid mõtteid. Sealhulgas veidi muret tunda ka selle üle, kas Une-Mati jõuab ikka lennukile järele? Või suudab ta sammu pidada ainult suhteliselt aeglaselt liikuvate (lennukiga võrreldes) Aasia bussidega? Peagi selgus, et mu mure ei olnud õigustatud, sest Mati von Uni oli ennast salaja lennukisse smuugeldanud ja vahetult pärast sööki mida pardal pakuti ründas mind otsustavalt täie hooga. Olin oma 4-5h täielikult rivist väljas ja ärgates rõõmus kiire ajakulu üle. Kõigest 4h oli jäänud veel lennata. Olen hakanud iseendaga väga hästi läbi saama ning suurt igavust ei tunne isegi mitte siis kui pole juturaamatut, telekat, muusikat või mõnda inimest kellega lobiseda. Istun vaikselt ja mõlgutan omi mõtteid ilma igavust tundmata. Asju mille üle arutleda on palju... Ühtlasi märkasin, et mul oleks tegelikult vaja seadeldist mis registreeriks mu mõtted helisalvestisena või kirjaliku tekstina, sest sel juhul oleks ka praegune blogi vähemalt 5x parem kui hetkel. Fenomen seisneb selles, et kui istuda vaikselt, pilk endasse suunatud, jooksevad mõtted läbi pea värskelt ja kiirelt nagu kevadine oja. Kui aga avada suu rääkimiseks, võtta ette arvuti klaviatuur või kätte lihtsalt pliiats ja märkmik (mis olid minu saatjaks kogu reisi vältel alati ja igal pool), tekib mõtete ja sõnade vahele lühis. Midagi immitseb küll läbi, aga see pole see pole see... Ehk on see algaja viga ja vajab lihtsalt harjutamist? Kiievi lennujaamas läks aeg väga kiiresti. 1,5h lennukile pääsuni aega, istusin õiges väravas ja tundsin kohe kuidas olen jõudnud Euroopasse. Jälgisin lapsi kes täiesti pidurdamatult ja valju häälega karjudes jooksid reisijate pagasi vahel ning aegajalt ka üle selle kuni üks lõpuks kivipõrandale pikali kukkus ja nutma hakkas... Pilt ja sellega seotud tunne tundusid kuidagi tuttavana kuid samas nii võõrana. Terve kuu jooksul polnud ma näinud mitte ühtegi nutvat last. Peas kangastusid pildid kohalikest oma lastega bussireisidel mis kestsid vähemalt 6-10 h. Kellelgi polnud midagi viga, keegi ei vingunud, virisenud ega jooksnud arutult ringi. Siiski, üks nuttev poiss Sihanoukville´i rannas mulle meenus, aga temal oli ka põhjus hääle tegemiseks – ole ise umbes 2 aasta vanune ja avasta ühel hetkel, et sind on täiesti üksi jäetud...
Jõudsin arutlustes selleni, et Aasia lapsi ei vaeva miski mis neid totaalselt hulluma paneks. Aga mis vaevab Euroopa lapsi? Keerutasin mõtteid nii ja naa pidi ning ikka jõudsin sama vastuseni – VANEMAD. Kurb... Võrdluseks meenusid veel sõbranna Jane jutud tema Aafrika reisist kus täiesit normaalne ja igapäevane pilt oli see kus kõik karjusid teineteise peale ning ikka nii, et füüsiliselt tugevam ähvardas füüsiliselt nõrgemat (aegajalt lasti lisaks karjumisele ka käed käiku): mees karjus naise peale, naine lapse peale, laps lõi näiteks koera ja arvatavasti mingil hetkel see koer hammustas kättemaksuks peremeest. Ja saigi ring täis. Tegelikult see Euroopasse jõudmise jutt ikka päris õige ei ole, sest Ukraina puhul on tegemist siiski peaaegu Euroopaga kui jätta geograafiline asend välja ja läheneda sisulise poole pealt. Loomulikult oli ka selle lennuga piisavalt palju segadust, sest otsustati Riia ja Stockholmi lend lihtsalt kokku panna (no jääb ju ühte suunda, mis seal vahet enam :)) ja segaduses reisijatega inglise keeles oli suuteline suhtlema vaid 1 teenindaja. Loomulikult hilines ka seekord väljalend, aga õnneks mitte enam 3h. 2,5h lendu möödus hetkega ja ka Riias toimus kõik nii kiiresti, et lennukist väljumise, passikontrolli ja pagasi kätte saamine võttis maksimaalselt 15 min. Nüüd saabus päeva parim osa, sest pole olemas midagi paremat kui lennujaamas ootav kõige parem sõber, kes sinna on spetsiaalselt sinu jaoks tulnud ja ei pea Tallinn-Riia vahemaad liiga pikaks, kurnavaks ning kulukaks. Sel hetkel tundsin ma end juba nagu kodus...

Kirjutatud on nii palju, et mingit pikka kokkuvõtet pole mõtet teha. Seega lühidalt kõige tähtsamast ehk kaotatud ja leitud asjade rubriik:

Leitud asjad:
Kirilli plätu rannalt (see pole minu käes, ta sai selle ikka tagsi), uued tuttavad, varem kasutuskõlbmatuna ajusopis lebanud inglise keel, ning peamine: armastus maalima ja iseenda vastu. Ja seda kõike on enam kui ma oodatagi oleksin osanud.

Kaotatud asjad:
Taimaa sai rikkamaks ühtede mustade stringide läbi mille ma Koh Tao hotelli kuivatusrestile unustasin ja Kambodža Nokia laadija võrra mis on arvatavasti Beach Roadi hotellis. Veel läks kogu teekonna jooksul kaduma hulk enesehaletsust ja südamevalu mis pudenes järjest laiali mööda tänavaid kus kõndisin ja transpordivahendeid mida kasutasin. See oli nagu üks mure kook (väljend on hiiglama hea ja täpne, sest just „murekook“ see oligi) mis pudenes jupp jupi haaval laiali, ilma et selle vastu midagi teha oleks saanud (ega ju ei tahtnudki). Loodetavasti pole võimalik neid tükikesi enam üles leida ja mulle Eestisse järele saata. Isegi kui keegi suudaks taas kogu selle jama kokku korjata ja ära pakkida, ei saa seda siiski mulle saata ühel lihtsal põhjusel – mul ei ole aadressi, sest olen jätkuvalt ikka veel kodutu. Aga kodutu staatus ei valmista mulle hetkel vähimatki meelehärmi, sest mina olengi iseenda kodu. Kodu, mille ma (lõpuks ometi) leidsin just sellelt reisilt. Hing on kerge kui udusulg ja heliseb kui kelluke. Peaasi, et ma ei unustaks tõsiasja: Inimene on nagu pisikese auguga kummimadrats kust õhku pidevalt välja immitseb. Kui sinna aegajalt õhku juurde ei pumpa, on ta peagi tühi ja kasutu. Eks katsun meeles pidada...

Lõpetuseks tahan tänada oma kallist sõpra R-i, tänu kellele see reis üleüldse võimalikuks sai. Ilma tema abita poleks üks riigipalgal virelev sotsiaalpedagoog endale midagi sellist lubada saanud. Aitäh, kallis sõber!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar